[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aevastama ‹37›

1. nina limaskesta ärrituse tõttu õhku ninast (ja suust) välja purskama. Jahutolm ajab, paneb aevastama. Nohu on kange, muudkui nuuska ja aevasta. Kass aevastas. „Atsih,” aevastas poiss. | piltl. *Mootor turtsatas, lõi mõned pahased popsud, aevastas siis, läkastas kurgust sinist suitsu ja – jäi vait. O. Tooming.
2. piltl kõnek (halvustavat, üleolevat, tühiseks pidavat jne. suhtumist väljendavates ütlustes). Tema arvamisele ma aevastan. *Mis on seal siis ühe ülikonna [keemiline] puhastamine! Kord aevastada. R. Tiitus.

alge ‹alge 18 ‹hrl. abstraktsemas tähenduses› või algme 17 ‹hrl. konkreetsemas tähenduses›› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› millegi esialgne arenguvorm, see, millest miski alguse saab ning välja areneb. Seemnes olev idu kätkeb endas taimeorganite algmed. Viljastatud munarakk organismi algmena. Vana korra rüpes tekivad uue korra alged. Rahvusliku kultuuri, kunsti alged. Uue suhtumise alged. || algteadmised, elementaarsed oskused mingil alal. Algklassides omandatakse kirjaoskuse, ortograafia alged. Koolis õpetati ka astronoomia algeid. || psühh psüühilise võime sünnipärane bioloogiline eeldus. Alged realiseeruvad soodsas keskkonnas ning kasvatuse tulemusena. Igas inimeses on loomingulisi algeid. *Ei, selles tüdrukus olevat palju häid algmeid, vaja ainult neid välja arendada. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lehe|alge, seemnealge.
2. filos kõige eksisteeriva algallikas v. algpõhjus. Materialism tunnistab ainult üht alget – mateeriat.
3. van luulek alg, algus. *Ja seisan vait, ei meelde tärka alge. E. Enno.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

haud ‹haua 23› ‹s›

1. koht surnu matmiseks, hrl. maasse kaevatud süvend; hauaküngas. Lahtine, sügav, värske haud. Jäljetu, unustatud haud. Tundmatu sõduri haud. Ristideta hauad. Kaljusse raiutud haud. Hauda kaevama, kinni ajama, korrastama. Kirstu, surnut hauda laskma. Hauda avama, lahti kaevama. Haud on riisutud, rüüstatud, rüvetatud. J. V. Veski haud on Tartu Raadi kalmistul. Ta pidas haual kõne. Asetas lilled, pärja lahkunu hauale. Hauale pandi kivi, tahvel. Ema käis iga nädal poja haual. Vait, tumm nagu haud. Vaikib nagu haud. Ümberringi oli kõik vaikne nagu hauas. Hääl tuli nagu hauast. Nägu nii kahvatu, nagu oleks hauast tõusnud. Seda kuuldes pööraks ta end hauas ümber. Selle saladuse viis ta endaga hauda. Leidis endale meres külma, märja haua 'uppus'. Hall pea kisub haua poole. Küürakat parandab vaid haud. | piltl (surma, lõpu kohta). Hauani truu. Ümera lahingus leidsid paljud ristirüütlid haua. *Ta.. tundis end oma armastuse haual. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kalju|haud, kivikamberhaud; massi|haud, surnu|haud, vennas|haud, ühishaud; põrguhaud.
2. sügav koht veekogus, hrl. jões. Sügavate, põhjatute haudadega jõgi. *Küllap see on mõni suur kala, sest ega väikesi just haua kohal olegi. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: jõe|haud, merehaud.

haukuma ‹haugun 42›

1. (koera hariliku häälitsemise, harva mõne muu looma samalaadse häälitsemise kohta). Koer hakkas, pistis valjusti haukuma. Kutsikas klähvib haukuda. Koer haugub võõra peale. Koer haugub kassi, siili. *Harva juhtub seda, et rebane haugub nagu koer. R. Roht. | piltl. Korraga hakkas suurtükk vihaselt haukuma. Haukuv hääl. Haukuv köha. *Sakslased haukusid täiest kõrist mingeid käsklusi.. A. Beekman.
2. kõnek pahuralt, häbematult, järsult teisega kõnelema. Ega ta inimese moodi rääkida ei oska, muudkui haugub. Ära haugu vanema inimese kallal! Las hauguvad, küll nad viimaks vait jäävad. Vaata ette, kellega sa haugud! Sul jätkub veel häbematust mulle vastu haukuda. *Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.. A. H. Tammsaare.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hiire|poeg
Vait nagu hiirepoeg. Mina pole näinud siin kedagi, mitte hiirepoegagi.

hiir|vait
hiirvaikselt. *Nüüd ainult hiirvait olla. Olla mättaks maas. Mitte liigutada. J. Semper.

iga|mees ‹pron›
igaüks. Mis üks või teine südames mõtles, oli igamehe oma asi. Suurmeistri vastu igamees juba poolt punkti ei saa. Igamees hoiab omasugust. *..vait ja vagusi vaatas rahvahulk pealt; igamees ootas, mis pidi sündima. A. Kitzberg.

igar ‹-a 2› ‹adj›
hrv igerik. Igar majalobudik. Igarad puud. *Vait nagu koolja istub kipper, igar rauk. V. Ridala.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jahvatama ‹37›

1. jahuks tegema, jahuks v. pulbriks peenestama. Rukist, nisu, otra, linnaseid jahvatama. Läks veskile uudsevilja jahvatama. Naine jahvatas kohvi. Türgi kohvi jaoks jahvatatakse oad hästi peeneks. Terad jahvatati jahuks. Herne-odra segatis jahvatati loomatoiduks. Kaerast jahvatati kiislijahu. Vili jahvatati kas käsikivil või veskil. Veski käis ja jahvatas ühe koti nisu teise järel. Trummelveski jahvatab klinkrist tsemendipulbri. Jahvatatud kohv, kriit, fosforiit.
2. kõnek alatasa närima, alatasa närides sööma, peeneks närima. Jahvatab vahetpidamata süüa. Suud, lõuad, lõuapärad, hambad jahvatasid neil hommikust õhtuni. Hiired on keldris porgandeid jahvatanud. *Oh kui palju värsket leiba / jahvatab üks väike suu.. K. Merilaas.
3. kõnek tüütuseni palju rääkima, latrama. Jahvatavad tühja juttu. Ära jahvata nii palju, ole vait. Õelad keeled jahvatavad tüdrukust, poisi tempudest igasuguseid asju. Ligi tund aega on asjata juttu jahvatatud.

jobin ‹-a 2› ‹s›
kõnek joba. *Jätku oma jobin! sõnan vahele. Rääkigu midagi mõistlikku või olgu vait. O. Luts. *..süda isegi mures ja sina tuled ka veel oma jobinaga. M. Mõtslane.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

jälle ‹adv›

1. (teat. aja järel) uuesti, uut puhku, taas. Tulen homme jälle. Juba jälle sajab. Kevad on jälle käes. Pärast pikki aastaid jälle kodumaal. Kõik saab jälle heaks. Mis sul jälle tarvis on? Juba jälle on poiss oma riided ära määrinud! Ikka jälle pidi ta end selleks ettevõtmiseks julgustama. Ikka (ja) jälle pöördus mõte kodule. Kägu kukkus, jäi vait, siis kukkus jälle. Sõitsime edasi, algas jälle suur mets.
2. (rõhutus positsioonis vastandades:) seevastu; omalt poolt; omakorda; aga. Üks ütles, et võib, teine jälle, et ei või. Poeg on huvitatud tehnikast, tütar jälle muusikast. Mina tahtsin minna otse, tema jälle maanteed mööda ringi. See tuba on külm, teine jälle liiga soe. Mina jälle hoolitseksin kõigepealt iseenda eest. Ära mine! – Lähen jälle küll! *..vabriku praagaga nuumati loomi, loomad jälle läksid tapamajasse. I. Sikemäe.

järsatama ‹37›
hrv järsult ütlema v. käratama. *„Vait!” järsatas Proomet ja aknad kumisesid ta hääle kajast. A. Mälk. *„Tassi parem põletist juurde,” järsatas halli peaga tädi Ganja tüdrukule. L. Kibuvits.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kaagutama ‹37›

1. (kanade, harvemini hanede vm. lindude häälitsemise kohta). Õues kaagutasid kanad.
2. piltl hrl hlv pahandades rääkima, seletama, õiendama, ka taga rääkima, klatšima. Ta oleks veel midagi öelnud, aga naised pistsid kaagutama. Talle käratati peale: „Ole vait, mis sa kaagutad!” Eided kaagutasid sellest juba ammu. *Sõbrustad vargaga! ...Nüüd kogu ilmal kaagutada! M. Metsanurk.

kaik ‹kaigu 21› ‹s›
hrl luulek kaikuv hääl; kaikumine. *Vait mets on vajund endasse, / ei kuule laanes ainsat kaiku. J. Kärner. *.. sellest [= laulujorust] üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.

kamandama ‹37›

1. käsutama, korraldusi andma. Mehi kokku, kohale kamandama. Sõdurid kamandati rivisse. Kamandas mehed tööle, kive vedama. Lapsed kamandati õuest tuppa. Kamandab valjuhäälselt, sõimuga pooleks, saksa keeles. Kamandab sind nagu sulast, nagu teenijat. Riina kamandati lapsehoidjaks. Ants kamandas kõik poisid kella kuueks kooli juurde. Karjapoisina oli ta kõigi kamandada. Ämm oli see, kes kodus kamandas. Mis asja sa siin kamandad! Ei lase kellelgi end kamandada. Armastab ülemust mängida ja kamandada. Koerad kamandati vait. „Tehke kiiremini!” kamandas ta. „Parem – pool! Sammu – marss!” kamandas ohvitser. *Kapten seisab sillal ja kamandab: purjed üles! A. Hint.
2. kõnek komandörina, ülemana juhtima, juhatama. Üksust kamandas noor leitnant. *Omal ajal ta kamandanud üht kuulsat ihukaardiväe polku .. O. Luts.
3. kõnek amelema, kurameerima, flirtima, armatsema. *Tal [= Miikal] on ju tüdrukuid küllalt, kellega kamandada. A. Jakobson. *Niimoodi kamandad sina [= Elsa] minu selja taga Jõepära Aaduga. Kas sul häbi ei ole! J. Kunder.

kanake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem kana (1. täh.)) Kull on kanakarjast mitu kanakest ära viinud.
2. (naise kohta). a. (hellitussõna). *Ole vait, mu kallis kanake, mina tean, mis ma tean, sina ei ole mitte ilma varanduseta. J. V. Jannsen. b. nlj kodukana (2. täh.) *„Ah teie, härra Kilimit, püüate siis meie noortest naisterahvastest kanakesi kasvatada,” ütles ta veidi pilkava häälega .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kodukanake(ne).

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kiruma ‹37›

1. kellegi v. millegi üle ägedasti pahandama, kedagi v. midagi sajatama, vanduma, siunama, manama, põhjama vms. Kirub igaühele ülemusi, peremeest. Jansoni kiruti kõige vängemate sõnadega tema ihnsuse pärast. Kirub rätsepat, kes ülikonna ära rikkus. Teda kiruti saamatuks ja käpardiks. Mehed kirusid sõda, valitsust, halbu aegu. Matkajad kiruvad halba ilma. Kirub oma elu, rasket saatust. Kirus südametäiega püssi, mis lahti ei läinud. Küllap ta mõttes, endamisi kirus kogu ettevõtmist, oma kergeusklikkust. Mari ei jõudnud Antsu ära kiruda 'küllalt kiruda, põhjata'. Vanamees oli vihane ja kirus mis kole. „Kes kurat siin on käinud?” kiruti.
2. vandumis-, kirumissõna v. -sõnu lausuma. Ta oli vaga mees ega kirunud kunagi. *„Vait!” käis kärgatus, kõvem kui labidat visates kirutud „kurat”. M. Raud.

kisa|kõri
kisaja. Väike koeranähvits, aga igavene kisakõri. Vares, pasknäär on suur kisakõri. „Kas te, kisakõrid, jääte juba vait!” käratasin lastele. || lärmaja, õiendaja. Muidu vaikne mees, kuid purjuspäi räuskaja ja kisakõri. Nendest kisakõridest pole ühestki töömeest.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kobisema ‹37›

1. vaikset tuhmi heli andma. Märjad riided külmusid kõvaks ja kobisesid käies. Kahutanud maa kobiseb jalgade all. Astus saabaste, kasuka, nahkjope kobisedes. *Jüri tühjendas vähikoti .. Oli tore hunnik kobisevaid vähke. J. Kello. || kobinal, kobinat andes kulgema, langema vms. Esimesed vihmapiisad kobisesid vastu katust.
2. kõnek rahulolematult, porisedes rääkima. Kobiseb midagi endamisi, omaette. Ära kobise, ole üsna vait! *Kobisedes ja meest siunates avas ta [= Triin] kambriukse .. A. Uustulnd. *Pole siin kobiseda midagi, aita parem Juhanit rüsatiivast kokku keerata. A. Hint.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

kohmetunult ‹adv›
kohmetuks muutunult, kohmetult. Jäi poole lause pealt kohmetunult vait. *Poiss läks näost punaseks ja tõmbus kohmetunult eemale. H. Pukk. *„Külm on,” ütles Arvi kohmetunult .. J. Tuulik.

[millegi] koha pealt
mingis suhtes, mingis, teatavas küsimuses; teatavast küljest v. aspektist. Selle koha pealt ole üsna vait! *.. tal on häbi, et ta antiikmütoloogia koha pealt nii tume on. E. Vetemaa.

kokutama ‹37›

1. (kuke v. kana, harvemini mõne muu linnu katkelise häälitsemise kohta). Kukk pistis kohkunult kokutama. Kokutav ja kaagutav kanakari. Rabal kokutavad tedred. *Kudrutab, kokutab räästal / armunud tuvide paare. A. Alle.
2. kogelema. Mehel oli kõnehäire: erutudes hakkas ta kokutama. *.. kokutas viha pärast: „Ke-kes oli see ka-ka-kaabakas?” R. Lahi. || takerdudes, sõnu otsides ebakindlalt rääkima. Kokutas midagi segast ja jäi siis hoopis vait. Poiss kokutas oma palve.
3. kõnek millegagi venitama, aega viitma; mitte kohe toimima, tegevusetult aega minna laskma. Mis sa enam kokutad, hakka juba peale! *See tuleb sellest, et me tihtilugu kokutame, kuradi kaua kõhkleme .. T. Kallas.

[kellelgi] jääb ~ läheb (nagu) kont kurku
keegi jääb järsku vait, ei oska midagi vastata. Poiss muudkui õrritas teist: „Miks sul nüüd kont kurku läks?”.

kord ‹adv›

1. (ajaliselt:) ükskord, kunagi. a. millalgi minevikus. Elasid kord eit ja taat. Kord ennemuistsel ajal. Kord on siin põllud olnud. Ka meie olime kord noored. See oli kord lapsepõlves, kord kevadel. Tahtsin seda juba kord varem teha. *Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära.. A. H. Tammsaare. b. millalgi edaspidi, tulevikus. Kord tuleb kõigil nagunii surra. Sellest poisist tuleb kord kuulus mees. Usun, et see ennustus kord täitub. Küll sa veel seda kord kahetsed! *Särgid tahaksid küll paigata ja võib olla, et kord ta selle töö ette võtabki.. K. A. Hindrey.
2. (rõhutavana:) ükskord, ometi; viimaks, lõpuks. Jäta mind ometi kord rahule! Hakka juba kord minema! Et see ometi kord lõpeks! Kas sa jääd juba kord vait! Et ilm juba kord ka soojaks ei lähe! Ütleksid kordki tõe välja. *Kuid kulus lõpuks öö ja koitis kord hommik ja hakati jälle edasi sammuma. F. Tuglas (tlk).
3. rõhusõna, kinnitab mingit paratamatut asjaolu, mille vastu v. mida muuta ei saa. Nii see juba kord on. Elu, inimene on juba kord selline. Niisugused need emad kord on. Ma olen kord säärane arg, mis parata. Kui see juba kord jutuks tuli, siis.. Mänd on kord nii vähenõudlik puu. *Katsume nendega hakkama saada, kui nad kord siia on sattunud. M. Sillaots.
4. kõnek korraks. *Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni. A. H. Tammsaare.
5. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi v. lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Kord nii, kord naa. Kord juhtus seda siin, kord seal. Kord sadu hõrenes, kord tihenes. Kord oli tal üks, kord teine põhjus. Koerad jooksid kord laste ees, kord taga. Töö takerdus: kord polnud bensiini, kord jälle tõrkus mootor. *.. väljas oli kord lörtsine, kord külmetas, kord sadas vaikset kerget lund. K. Kivi (tlk). *Kord rõõmutund, kord muretund, / kord oled halb, kord pai. E. Enno. || vahel võib teise kord asemel olla teinekord v. sõna siis. Kord on üks jooksja ees, siis jälle teine. *Kord on pahandusi toomkapiitliga, teinekord raega. G. Helbemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: iga|kord, mõni|kord, see|kord, teine|kord, too|kord, ükskord

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

krillima ‹42›
kõnek jonni, kiusu ajama, pahuksis olema. Küll on kiusakad, muudkui aga krillivad omavahel. Mihkel krillis alailma Antsuga. Raske on töötada, kui kogu aeg krillitakse. *Sina ole vait ja ära krilli ühtelugu, Paul. Sina saad kah pilli. O. Luts.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuri|vaim

1. ‹ka lahkukirjutatuna› kurat, saatan; õel, paha vaim. Kurivaim tulnud püha meest kiusama. Kurivaim võtnud looma kuju. Talle on lausa kurivaim sisse läinud. See pole tont, vaid päris kurivaim ise. Julge kui kurivaim 'väga, pööraselt julge'. Lõhub riideid kui kurivaim 'pööraselt palju'.
2. ‹esiosa võib jääda ka omastavasse v. käänduda› kõnek leebe kirumissõna, hrl. kellegi, harvemini millegi kohta, kasut. siunates, pahandades, taunivalt, mõnikord ka tunnustavalt ligikaudu täh.: põrguline, pagan, sunnik, sinder, kurinahk vms. Oh sa kurivaim! Oota, sa kurivaim! Kõtt, kurivaim! Ära valeta, kurivaim! Vait, kurivaim! Jalga laskis, kurivaim. Uhke ka veel kurivaim! Kurivaim, mu hing läheb veel tagantjärele täis! Hästi laulab, kurivaim! Koer, kurivaim, ei lasknud magada. Roti kurivaim tegi palju pahandust. Kõht, kurivaim, on tühi. Ahi, kurivaim, ajab suitsu sisse. Sel kurivaimul on verd rohkem kui härjal. Ma talle kurja(le)vaimule näitan! Tulitegi viimaks ometi, kurjadvaimud. Mis ma selle kurjavaimuga peale hakkan? Küll ma neid kurjavaimu irvhambaid õpetan. Kurjavaimu kärbsed, ei lase magada. Käi, käige kus kurivaim 'kuradile, põrgu'! Kurjavaimu uhke elamine sul! *..kisub suurrätikut koomale. „Kurjavaimu külm on!..” A. Mägi.

kurja|tegija
ka jur
1. kuriteo toime pannud isik. Kurjategija varjamine, kinnipidamine, väljaandmine teisele riigile. Eriti ohtlik, riiklik kurjategija. Tagaotsitav, mitu korda karistatud kurjategija. Politsei ajab kurjategijate jälgi. Kurjategijate jõuk murdis panka sisse. Kurjategijad tabati teolt, võeti kinni, anti kohtu alla. Kurjategijatel õnnestus kuriteopaigalt põgeneda. Meest peeti kurjategijaks.
▷ Liitsõnad: kriminaalkurjategija.
2. pahateo, pahanduse sooritaja. Ütle mulle, kes see kurjategija oli, kes sulle minust halba rääkis. *Pole suuremat kurjategijat kui võlts raamat, eriti veel siis, kui ta on hästi kirjutatud. M. Unt. || (leebe kirumissõna laadis, pahandavalt, kurjustavalt). Kas sa, kurjategija, oled vait! Küll on kurjategijad, vaat mis välja mõtlesid! Kass, kurjategija, ajas piimanõu ümber. *Parmud, kurjategijad, ei anna lehmadele minutikski rahu! J. Saar.

kuss

1. ‹interj› vaigistav sõna, et oldaks vait v. lakataks vastu vaidlemast. „Kuss-kuss!” vaigistati lapsi. Aga nüüd, lapsed, kuss! Kuss, olge tasem! Kuss, poisid, ärge lärmake! Kuss, teised kuulevad! Kuss, lapsed magavad! Kuss, mitte üks sõna enam! Kuss, sinu käest pole keegi küsinud!
2. ‹interj› kedagi korrale kutsuv, manitsev v. tõrjuv sõna. Kuss, kuss, ärge minge tülli! Kuss, käitu korralikult! Kuss, ära kipu käperdama! Kuss, ära rabele! „Kuss, seisa nüüd natuke paigal!” õiendas eit lehmaga.
3. ‹adv› vait, tasa, rääkimata v. häält tegemata. Ole nüüd kuss! Ta olgu selle koha pealt päris kuss! Mine koju ja ole sellest kõigest kuss! Lapsed pidid hästi kuss olema. Nemad muudkui seletavad, aga mina istugu kuss. *Aga kui mõrralina sisse viskad, olgu mootor kuss.. E. Maasik.

kussitama ‹37›
„kuss” ütlemisega vaigistama. *„Kas sina...” alustas Anni uskumatult, kuid teised kussitasid ta vait.. S. Truu.

kussu ‹interj›
‹korduvana› äiutussõna lapse äiutamisel, magama uinutamisel, unelaulu laulmisel. Äiu, äiu, kussu, kussu! „Kussu-kussu!” kussutas ema last. *Jää vait, kussu, kussu! J. Mändmets.

kutsikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. koerapoeg, koera mittetäiskasvanud järglane. Kahe-, kolmekuune kutsikas. Kutsikail polnud veel silmigi peas 'olid alles pimedad'. Kutsikas niuksub, lakub piima. Kutsikad mängivad. Pontul oli viis kutsikat, pesakond kutsikaid. Emakoer tõi 'sünnitas' kolm kutsikat. Kasvatab kutsikast hea jahikoera. Noor kutsikas on veel rumal. Mis kutsikana õpitakse, seda vana penina peetakse. || (mõne teise looma noore poja kohta). Rebase pesakonnas võib olla üle 10 kutsika. Hundil sünnib tavaliselt 5 – 6 kutsikat. Vanad lõvid käivad koos kutsikatega jahil. Püha Jüri kutsikas 'hunt, kriimsilm, võsavillem'.
▷ Liitsõnad: hundi|kutsikas, koera|kutsikas, lõvi|kutsikas, metsa|kutsikas, rebasekutsikas.
2. piltl (sageli halvustavalt lapse v. üldse noore inimese kohta). Vanamees sõimas lapsi kutsikateks. Ah sa saatana kutsikas! „Kas te, kutsikad, jääte juba vait!” käratas ta lastele. Ise alles kutsikas, aga juba vanematele inimestele vastu rääkimas! *Mõne sekundi vältel jooksime ainult meie, kaks kaheksateistkümneaastast piimahabemega kutsikat.. N. Kaplinski (tlk).

kähvatama ‹37›

1. öelda kähvama (1. täh.) Ta kähvatas midagi vastuseks. „Kas sa oled juba vait!” kähvatas mees. „Mis see sinu asi on!” kähvatasin vihahoos.
2. kähvama (3. täh.) *Kiisa neid kähvatab istukile. E. Vilde. *Vidrik Soo selg kähvatas sirgeks. S. Truu.
3. sähvatama. *Siis kähvatas äkki uus mõte peas – „kodus on ju keegi, kellele lubasin, et tulen tagasi..” E. Tammlaan.
4. kärgatama; laksatama. *Köögist kähvatas järsk lask. I. Sikemäe. *Hoobid kähvatasid vastu nägu ja rinda.. R. Janno.

käratama ‹37›
kellelegi midagi ägedalt v. kurja (valju) häälega ütlema; järsku karmilt käsutama. Käratab vihaselt, kurjalt, pahaselt. Käratas koorma otsast vastuseks paar krõbedat sõna. Tarvitses tal ainult korra käratada, kui kõik sõna kuulasid. Lapsed käratati tuppa, vait. Vihastas ja lausa käratas meestele peale. Talle käratati: „Tee, et sa siit kaod!” „Mis sa kooberdad öösel ringi!” käratas vihane hääl. Erni käratas koera vaikseks. *Nüüd tahtis Ella Tuvikene, et tohter Kogan kassapidajale hirmu nahka kärataks. Kord olgu! L. Vaher.

kärgatus ‹-e 5› ‹s›

1. järsk vali pauk, järsk mürin, plahvatus, raksatus vms. Kõrvulukustav, tugev, kohutav kärgatus. Käib, kostab vali kärgatus. Välgusähvatusele järgnes kõva kärgatus. Maapind vappub, põrub võimsatest kärgatustest. Suurtükkide, granaatide kärgatused.
▷ Liitsõnad: kõue|kärgatus, pikse|kärgatus, suurtüki|kärgatus, äikesekärgatus.
2. (järsk, vali) käratus. Kuri, tige kärgatus. „Vait!” käis vihane kärgatus.

käritama ‹37›
murd käratama; taplema, tõrelema. *Üks neist [meestest] püüdis kohe midagi rääkima hakata, aga käritati vait.. A. Kitzberg. *„Tuline kurat!” käritab ätt. „Kaua sa mässad siin!..” M. Raud.

kärtsatus ‹-e 5› ‹s›

1. kärts, raksatus vms. Kostab tugev kärtsatus. *..ning uluvad ning sisisevad mürsud kihutasid üle võitleva aheliku, lõhkedes valjude kärtsatustega siinsamas lähedal.. A. Kivikas.
2. vali hüüatus, järsk kurjustav kõnetus v. ütlus. *".. Rääkige selgemini!” kurjustab .. härra. Haiged jäävad hoopis vait sellisest kärtsatusest. A. Hint.