[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alba1 ‹6› ‹s›
peam. katoliku vaimuliku pikk valge rüü

antifoon ‹-i 21› ‹s›

1. kirikl kahe koori (katoliku kirikus) v. vaimuliku ja koguduse (protestantlikus liturgias) vahelduv laul
2. tehn mürakiiver, -klapid v. -topid

hierarhia ‹1› ‹s›
ametiredel, alamate ametnike v. ametiasutuste kõrgemaile allumise kord; ka vaimuliku seisuse ametiliigitus. Ametialane hierarhia. Vaimulik hierarhia. Senjööridest ja vasallidest kujunes feodaalne hierarhia. || astmeline järjestus ja liigitus selle alusel. Kategooriate hierarhia.

introduktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. muus helindi v. selle osa sissejuhatus. *..Aksel mängib lühikese introduktsiooni ja viiul algab oma laulu. B. Alver.
2. biol mingi looma- v. taimeliigi sisseviimine alale, kus seda varem polnud. Eksootiliste puude introduktsioon. Ondatra introduktsioon Euroopasse.
3. kirikl vaimuliku ametisseseadmine

investituur ‹-i 21› ‹s›
aj
1. pidulik läänistus
2. kõrgema vaimuliku ametisse seadmine

isake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. isa hellitav nimetus
2. endisaegses Vene olustikus austust väljendava sõnana kellegi tähtsa, juhtiva isiku v. vaimuliku kohta. Isake tsaar.

johanniit ‹-niidi 21› ‹s›
aj vaimuliku rüütliordu liige; (hiljem ka:) Malta rüütel

kaliif ‹-i 21› ‹s›
aj vaimuliku ja ilmaliku võimuga valitseja tiitel islamimaades; seda tiitlit kandev isik. Araabia kaliifid.

katolitsism ‹-i 21› ‹s›
kristluse levinuim usutunnistus, tunnustab paavsti oma vaimuliku peana, roomakatoliku usk; katoliiklus. Katolitsismi dogmad, mõju, levik.

kiriku|kool [-i]
aj kiriku poolt rajatud, vaimuliku juhatusel töötav kool. *Peale nende [= kihelkonnakoolide] olid maal veel vene kirikukoolid, samuti midagi kihelkonnakooli-taolist .. F. Tuglas.

kiriku|laul
jumalateenistustel, usutalitustel lauldav vaimuliku sisuga laul. *Siin [= külakoolis] oli esimene ja pearõhk ikkagi katekismusel, piiblilool ja kirikulaulul. F. Tuglas.

kiriku|visitatsioon
kirikl kõrgema vaimuliku v. vastava komisjoni kontrollkäik alluvasse kirikupiirkonda v. -asutusse, kirikukatsumine

kiriku|vürst
(kõrgema vaimuliku, eriti keskaegse piiskopi kohta)

kirst ‹-u 21› ‹s›

1. suur (kumera) kaanega ja madalate jalgadega laudkast riidekraami, vilja vm. vara säilitamiseks. Nikerdustega, põletuskirjadega kaunistatud kirst. Kirjatud, vasega rautatud kirst. Riided olid aidas kirstus. Pani riided ja ehted kirstu. Otsis kirstust paremad riided välja. Tõi kirstust jahu. Kirstu põhjas oli ka pisut raha. || kirstutäis. Peretütrel oli mitu kirstu kaasavara.
▷ Liitsõnad: jahu|kirst, kaasavara|kirst, pesu|kirst, pruudi|kirst, reisi|kirst, riide|kirst, rõiva|kirst, veime|kirst, viljakirst.
2. puusärk. Lihtne, uhke, tammepuust kirst. Surnu tõsteti kirstu. Kirstule kruviti kaas peale. Omaksed seisid avatud kirstu ääres. Auvalve kirstu juures vahetus. Kalmistul kandsid kirstu kuus meest. Kirst lasti hauda. Kirst lahkunu põrmuga on hüvastijätuks välja pandud kooli aulas. Haiglasse läks omal jalal, kuid tagasi toodi kirstus. Koolmeister pidi ka lapsi ristima ja surnuid kirstu panema 'pärast surnu puusärki asetamist sellekohast (hrl. vaimuliku sisuga) leinatalitust pidama'.
▷ Liitsõnad: surnukirst; kivi|kirst, puu|kirst, tamme|kirst, tinakirst.

kirstu|panek
surnu puusärki asetamise järel toimuv hrl. vaimuliku sisuga leinatalitus, puusärkipanek. *Käisin [= kirikuõpetaja] ära oma talitustel, lugesin kirstupanekul hajameelselt kirjasõnu .. M. Metsanurk.

komtuur ‹-i 21› ‹s›
aj vaimuliku rüütliordu kõrgeim piirkondlik võimukandja keskajal. Viljandi, Pärnu komtuur.

käär|kamber
kirikl kiriku kooriruumi kõrval olev ruum v. kõrvalehitis vaimuliku ametitoiminguteks ja kirikuriistade hoidmiseks. Koguduseliikmed käisid käärkambris oma hingekarjase jutul.

litaania ‹1› ‹s›
kirikl vaimuliku sõnu (lauldes) kooris kordava koguduse ühispalve katoliku kirikus

liturgia ‹1› ‹s›
kirikl
1. jumalateenistuse rituaal ja kord kristlikes kirikuis
2. vaimuliku laulust ja koguduse vastulaulust koosnev jumalateenistuse osa. Jutlus ja liturgia. *Panen .. kirikutäie naisi oma jutlusega nutma, laulan liturgial altari ees kui Caruso .. M. Metsanurk.

mõõga|vend
aj vaimuliku rüütliordu liige 13. saj. algul Liivimaal. Mõõgavendade Ordu. *.. Riia ordumeister Folkvin mõõgavenna mantlis .. J. Sütiste.

ordinatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. kirikl vaimuliku ametisse pühitsemine. Preestri, piiskopi ordinatsioon.
2. med ravimi v. raviprotseduuri määramine. Mudavannid arsti ordinatsiooni järgi.
3. biol koosluste v. nende koostisosade ökoloogilisse ritta järjestamine. Lääne-Eesti laidude ordinatsiooni koostamisel võeti aluseks ühiste taimeliikide arv.

ordu|meister
aj ordu kõrgmeistrile v. vahetult paavstile alluv vaimuliku ordu v. selle haru kõrgeim võimukandja. Liivi ordumeister. Väed liikusid ordumeistri juhtimisel.

ornaat ‹-naadi 21› ‹s›
(vaimuliku) pidulik ametirüü. Ülempreestri valge ornaat. Täies ornaadis preestrid. *Tragöödianäitlejad [Vana-Kreekas] esinesid pidulikus riietuses, kuningate vanaaegses ornaadis.. A. Särev.

pihi|saladus
vaimuliku kohustus mitte avaldada talle pihil räägitut, samuti isikut, kes pihil käis. Pihil kõneldut kaitseb pihisaladus.

prebend ‹-i 21› ‹s›
kirikl vaimuliku, kiriku v. kloostri tulu v. tuluallikas (näit. maavaldus); tulu saaja. *.. et kehvas Pärnus on raske midagi raha eest saada, palusid professorid anda neile prebendiks linnamõisate hajatalud. H. Piirimäe.

priimas1 ‹-e 4› ‹s›
kirikl vaimuliku aunimetus; endisaegne piiskopkonna ülemvaimulik. Rootsi priimas. Anglikaani, katoliku kiriku priimas.

provintsiaal ‹-i 21› ‹s›

1. vaimuliku ordu piirkonnaülem. Jesuiitide ordu provintsiaal.
2. provintsielanik, provintslane. *Oli tulnud suurlinna kui provintsiaal kunagi, oli rõõmutsenud ilusast ülikonnast, oli hullanud naistega. F. Tuglas.

pühadus ‹-e 5› ‹s›

1. püha-olek. Tempel oli kuulus erilise pühaduse poolest. Kirikuisade pühadus. Oma pühaduse poolest kuulus eremiit. Inimelu on segastel aegadel kaotanud pühaduse. Ära labasta armastuse, meie võitluse pühadust! *Õhk [kirikus] oli jahedalt aurune ja lõhnas pühadusest ning hardusest. E. Tegova. || pühalikkus. Teksti tõsidus ja pühadus meenutab pühakirja.
2. pühaks ja puutumatuks peetav isik, ese vms. Pühadust teotama, rüvetama. Teda kummardati justkui elavat pühadust. Nad ei tunnusta ühtegi pühadust – ei armastust, abielu ega isamaad. Paistab, et tema sõnad on sulle pühadus. Hoidis raamatut, pilti nagu pühadust. Olen neid mälestusi kalli pühadusena alal hoidnud. || (paavsti vm. kõrge vaimuliku kohta). Tema pühadus paavst. Tema Pühadus XIV dalai-laama. Teie pühadus (kasut. pöördumisel).

reverend ‹-i 21› ‹s›
vaimuliku tiitel ja austav kõnetlussõna ingliskeelsetes maades. *Ütle neile, et reverend Larry Shannon läheb tagasi kiriku rüppe.. J. Rähesoo (tlk).

risti|rüütel
aj ristisõjast v. -retkest osa võttev rüütel; vaimuliku rüütliordu liige keskajal. Saksa ristirüütlid. 12.–13. sajandil algas ristirüütlite sissetung Läänemeremaadesse.

rjassa ‹6› ‹s›
kirikl kreekakatoliku vaimuliku pikk laiade varrukatega taljes ülerõivas

rüütel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. aj rüütliseisusse kuuluv raskerelvastusega ratsasõjamees keskaja Lääne-Euroopas. Rüütli kilp, mõõk, ratsu. Raudrüüs rüütel. Rüütel ja tema südamedaam. Rüütlite kannupoisid, relvakandjad. Rüütlite ratsavägi. Vanas lossis kummitab Must Rüütel. Kuningas Artur ja tema rüütlid. Graali rüütlid. Kurva Kuju rüütel (don Quijote kohta). || vaimuliku ordu liige. 13. sajandil algas saksa rüütlite sissetung eestlaste maile. Malta rüütlid 'johanniidid'.
▷ Liitsõnad: ordu|rüütel, peni|rüütel, raud|rüütel, riigi|rüütel, risti|rüütel, rööv|rüütel, ränd|rüütel, templirüütel; randrüütel.
2. alama astme aadlitiitel Inglismaal ja Prantsusmaal; seda kandev isik. Rüütliks lööma 'noort aadlikku ettenähtud tseremooniatega rüütliseisusse vastu võtma'; piltl kuhugi vastu võtma, mingil alal v. mingiks tegevuseks sobivaks, vastuvõetuks tunnistama. Rüütliks ülendama.
3. piltl heade kommetega, viisakas mees. a. daamide vastu tähelepanelik, aupaklik mees; austaja, kavaler. Meeste hulgas võib siiski leida veel tõelisi rüütleid. Tüdrukud ootasid oma rüütleid. Su rüütel seisab juba ammu maja ees. Näe, seal on Riina oma rüütliga! Ants on Maie ees lausa rüütel. Ei maksa rüütlit mängida. b. (üldisemalt). *Aga ma olen vana kooli rüütel, ehkki olen ainult lihtsa kiviraiuja poeg, mina maaslamajale jalaga ei viruta. O. Tooming.
4. piltl millegi kirglik austaja, harrastaja v. kaitsja. Teaduse, vaimuvabaduse rüütel.
▷ Liitsõnad: priiuse|rüütel, sule|rüütel, vaimurüütel.
vrd kurvakuju|rüütel
vrd võsarüütel

sau ‹saua 26› ‹s›
kepp. Mehel oli tugev sau käes. Karjasel oli vitsa asemel sau pihus. Võta aga jälle sau kätte ja asu teele. Astus sauaga kopsides. Hoiab varandusest kinni nagu sant sauast. Palveränduri sau. | piltl. *Poiss oli mu raugaea sau, mu parim tugi. G. Meri (tlk). || jämeda pulga kujuline märguandmisvahend liikluse reguleerijal. Liikluspolitseinik vehkis musta-valgevöödilise sauaga, tõstis autode rodu peatamiseks saua. || (kõrgema vaimuliku ametitunnusena). Piiskopimitrat kandev sauaga prelaat.
▷ Liitsõnad: kerjuse|sau, matka|sau, rändurisau; ameti|sau, piiskopisau.

simoonia ‹1› ‹s›
kirikl vaimulikuametiga hangeldamine, kirikuameti v. vaimuliku vara omandamine ainelise hüvituse eest või sugulussidemetele toetudes

stoola ‹6› ‹s›

1. pikk vöötatud Vana-Rooma naisterõivas
2. kirikl katoliku v. anglikaani vaimuliku missarüü juurde kuuluv õlalint

sutaan ‹-i 21› ‹s›
katoliku vaimuliku maani kuub. Mustas, hallis sutaanis preester, küree. Paavsti valge sutaan.

tabulatuur ‹-i 21› ‹s›
muus
1. tähtedest, numbritest ja rütmimärkidest koosnev 14.–18. saj. noodikiri
2. vaimuliku laulu reeglite kogumik

talaar ‹-i 21› ‹s›
peam. vaimuliku ja kohtuniku pikk laiade varrukatega ametirüü. Kirikuõpetaja pikk must talaar. Pidulikul puhul kannavad professorid talaari.

tonsuur ‹-i 21› ‹s›
katoliku vaimuliku paljaks pöetud lagipea. Preestri, munga roosaka tonsuuriga pea.

vaimulik ‹-liku, -likku 30›

1. ‹adj› usuline, kiriklik; ant. ilmalik. Vaimulik kirjandus, raamat, tekst. Kirikus toimus vaimulik kontsert. Vaimulik kirjamees 'vaimuliku kirjanduse viljeleja' Joachim Rossihnius. Vaimuliku sisuga ajakiri, koorilaulud. Sai vaimuliku hariduse. Õppis vaimulikus seminaris, akadeemias. Vaimuliku talituse pidas kirikuõpetaja, koolmeister. Vaimulikkond moodustas omaette vaimuliku seisuse. Vaimulikud rüütliordud. Vaimulik mees 'vaimulik (2. täh.)' Keskajal allus ilmalik võim vaimulikule võimule. *Aga ta patustpööramise töö ei kandnud vilja, sest siin peres ei peetud vaimulikest asjadest lugu. J. Semper.
2. ‹s› usutalituste sooritamiseks ja usuelu juhtimiseks ametisse pühitsetud isik. Katoliku, luteri usu, vene usu vaimulik. Ristiusu vaimulikud. Kohal oli mitu kõrgemat vaimulikku. Vaimulik peab jutlust, jagab armulauda, sooritab matusetalitust. Õppis, sai vaimulikuks. Kirikutalituste käsiraamat vaimulikele. || (mittekristlikus usundis). Islami vaimulikud.
▷ Liitsõnad: abi|vaimulik, alam|vaimulik, küla|vaimulik, maavaimulik.

vaimuliku|rüü
vaimuliku ametirüü. Preester, kirikuõpetaja oli vaimulikurüüs, kandis vaimulikurüüd.

vastu|laul
laulule vastuseks lauldav laul; kirikl hrl. jumalateenistusel vaimuliku laulule koguduse poolt vastu lauldav laul. Saajarongi vastulaul ülistas mõrsjat. Emalinnu vastulaul isalinnule.

vikaar ‹-i 21› ‹s›
kirikl ametisse pühitsetud vaimuliku asetäitja või abiline. Piiskoplik vikaar. Püha Antoniuse koguduse, Tartu praostkonna vikaar.