[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vaikne-olu, helide, häälte, müra (täielik) puudumine. Täielik, ääretu vaikus. Südaöine vaikus. Vaikus enne tormi. Pargi vaikus. Soode troostitu vaikus. Istus oma kabineti vaikuses. Tuuletu ilma vaikuses kostsid hääled kaugele. Küla pole veel ärganud, kõikjal suur vaikus. Metsas, majas valitses sügav vaikus. Häiris ebaharilik, harjumatu vaikus majas. On säärane vaikus, et .. Pärast hetkelist vaikust puhkes lärm uue hooga. Vaikust katkestasid, häirisid üksikud püssipaugud ja kuulipildujavalangud. Keset vaikust kostis köhimist. Vaikus mõjus kuidagi rusuvalt. Saabunud vaikus oli rindemeeste kõrvadele võõras. Teda võlus selle maakoha vaikus 'rahulik keskkond'. Armastan vaikust ja rahu. Õpetas mind kuulatama vaikust 'vaikuses pingsalt kuulatama'. | piltl. Tema hinges oli vaikus. *.. ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud – nendeks, kes jäävad elama, ja nendeks, keda ootab Suur Vaikus. J. Peegel. || vaikimine, vait olemine. Jutuajamine katkes, tekkis lausa rusuv vaikus. Tuppa sigines vaikus, kumbki ei öelnud tükil ajal midagi. Meeste hulgas võttis maad vaikus. Ants katkestas oma küsimusega esimesena vaikuse. Minu küsimusele vastati vaikusega. *Oli sõidetud täielikus vaikuses ja sõnatult tuldi ka [sõidukitest] maha. O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: metsa|vaikus, talve|vaikus, öövaikus; haua|vaikus, surmavaikus.
2. (millegi lakkamise v. soikumise kohta). Pärast 10-pallist tormi on taas saabunud vaikus. Mõneaastase vaikuse järel on seltsi tegevuses jälle elavnemist märgata.
▷ Liitsõnad: tuulevaikus.