[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vabandus ‹-e 5› ‹s›

1. andestus. Palus meilt tülitamise pärast vabandust. Palus vabandust, et ei ole veel jõudnud tuba korrastada. (Palun) vabandust, et ma hiljaks jäin. Lugesin selle jutuka, vabandust, romaani eile läbi. | (viisakussõnana pöördumisel). Vabandust, armuline proua, kus on siin Mündi tänav?
2. andestust paluv ütlus, vabandussõna. *.. pomises vabandusi, kui keegi vastu ta pikka pakki põrkas. A. Valton.
3. õigustus. On sul midagi enda vabanduseks ütelda? Lahkub, tuues vabanduseks peavalu. Kord on tal üks vabandus, kord teine, et mitte künniga alustada. Leidis alati oma tegudele mingi vabanduse. *.. tema ükskõiksusel polnud vabandust, vähemalt tüdruku arvates mitte. A. H. Tammsaare.