[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaaruma ‹42 või 37›
ebakindlalt, kõikudes seisma v. (edasi) liikuma. a. (elusolendite kohta:) taaruma, tuikuma. Vaarus vastase hoobist, kuid ei kukkunud. Joodik vaarus jalgel. Vaarus komistades ettepoole, vastu ust. Kaotas äkki tasakaalu ja lõi, hakkas vaaruma. Olin nii nõrk, et lausa vaarusin. Komistamine võttis hetkeks vaaruma. Vaarusin kuidagi istmele, voodi juurde. Mitmed haavatud vaarusid käies ja isegi kukkusid. Kõrtsi juures vaarusid ringi mõned purjus mehed. Komberdasime väsimusest vaarudes üha edasi. Läks kobades ja vaarudes trepist üles. Vanake astus vaarudes mõne sammu. Vaarus seinalt tuge otsides uksest välja. Astus käbedalt, ilma vaarumata. Eit käis raskelt, vaarudes küljelt küljele nagu part. Loomad olid kevadel nii jõuetud, et vaarusid. Mees komberdas vaaruvail jalul, astus vaaruval sammul. Tal oli veidi vaaruv kõnnak. b. (esemete jm. kohta:) tugevasti kõikuma. Logisev tool vaarus jalgadel. Vanker vaarus rööplikul teel. Heinakoormad vaarusid õõtsudes õueväravasse. Lootsik vaarus ja läks ümber. Puu lõi vaaruma ja langes raginal maha. *.. ei küünitanud veest kõrkjalatv, ei vaarunud varrel vesihein. A. Tassa. c. piltl kõikuma, vankuma. Vana korra alused vaaruvad. Ta viimne tõekspidamine lõi vaaruma. *Armust pole kuskil puudust, / vastu sulle ruttab ta; / aga vaarumata truudust / pead kaua otsima. F. Kuhlbars.