[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaal ‹-a 23› ‹s›
zool suur kalataolise kehaga ning täieliku vee-eluviisiga imetaja. Grööni vaal. Vaalu püüdma.
▷ Liitsõnad: finn|vaal, hall|vaal, heeringa|vaal, kius|vaal, kääbus|vaal, küür|vaal, laiksilm|vaal, lõuna|vaal, nokis|vaal, pikkloib|vaal, põhja|vaal, sarv|vaal, sini|vaal, valge|vaal, võidisvaal.

vaal ‹-u 21› ‹s›

1. kokkuriisutud v. -kuhjatud viirg, vall. Heinakaared riisuti loorehaga vaaludesse. Teravili lõigati väljal vaaludesse, vaalu. Niidetud heina kuivatati vaalus. Kuiv hein veetakse vaalust otse küüni. Puud langetati metsas pikkadesse vaaludesse. Põllul on juurelt lõigatud kapsaste vaalud. *.. järele jäi [metsade lausraiumisel] lage maa, kus tuul hakkas liiva vaalu veeretama ... E. Maasik.
▷ Liitsõnad: heina|vaal, põhuvaal; lume|vaal, tuisuvaal.
2. murd kirvega puule põigiti löödud sälk