Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 161 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.
aeroloogia ‹1› ‹s›
atmosfääri füüsikalisi nähtusi ning protsesse uuriv meteoroloogia haru
afrikanistika ‹1› ‹s›
Aafrikat kompleksselt uuriv teadus, eriti Aafrika keelte ja kultuuri uurimine
agronoomia ‹1› ‹s›
põllumajanduslikku tootmist, esmajoones maaviljelust uuriv rakendusteadus, põllumajandusteadus. Agronoomiat õppima.
ajalooline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
(< ajalugu). a. ajaloosse puutuv, sellega seoses olev, sellest tulenev, seda järgiv jne. Ajalooline ülevaade teema käsitlusest. Nähtuse ajalooline taust. b. ajaloosündmustest lähtuv, neid kujutav, ajalooaineline. Ajalooline romaan, jutustus, film, maal. c. minevikus tõeliselt eksisteerinud v. aset leidnud. Lehola Lembitu on ajalooline isik. Oli see tõesti ajalooline sündmus või on tegemist legendiga? d. ajaloo seisukohast oluline, tähtis v. tähelepanuväärne, ajalukku minev v. jääv. Ajaloolised otsused. Jõudis kätte ajalooline hetk. Liitlasvägede ajalooline kohtumine Elbel. Ajalooline Kuressaare loss. Ekskursioonil külastasime ajaloolisi ja kultuuriloolisi paiku. e. faktidele, sündmustele, nähtustele nende tekkimise ja arenemise seisukohast lähenev, millegi ajalugu kronoloogilises järgnevuses vaatlev v. uuriv. Ajalooline lähenemine teemale, probleemile. Ta on seda küsimust käsitlenud ajaloolisest aspektist. Ajalooline foneetika ehk häälikulugu. Ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu. f. ajaloo käigus kujunenud, möödunud etappe peegeldav, mitte tänapäevane. Inglise ortograafia on ajalooline. g. kirjalike ajalooallikatega dokumenteeritud. Ajalooline aeg.
▷ Liitsõnad: võrdlev-ajalooline.
ajaloolis|-geograafiline
ajalooliselt ja geograafiliselt v. ajaloolise geograafia seisukohtadelt käsitlev, esitav, uuriv jne. Ajaloolis-geograafiline käsitlus, ülevaade, meetod.
ajaloo|muuseum
varasematest aegadest säilinud esemeid ja dokumente koguv, säilitav, eksponeeriv ning uuriv muuseum
aktinomeetria ‹1› ‹s›
meteor Maa atmosfääris, hüdrosfääris ja maapinnal toimuvat kiirguse ülekannet uuriv meteoroloogia haru
algebra ‹1› ‹s›
mat tehteid ja nende omadusi uuriv matemaatika haru. Algebras märgitakse suurusi tähtedega. Kontrolltöö algebras.
analüütiline ‹-se 5› ‹adj›
analüüsi rakendav, analüüsil baseeruv; analüüsiv, eritlev. Kulude analüütiline arvestus. Terav analüütiline mõistus. Analüütiline geomeetria 'geomeetrilisi tõdesid algebraliselt uuriv matemaatika haru'. Analüütiline keemia 'ainete koostise määramisega tegelev keemia haru'. Analüütilised kaalud 'võrdõlgsed kangkaalud hrl. laboratoorseteks mõõtmisteks'. Analüütiline filosoofia '20. saj. Lääne filosoofia juhtivaid suundumusi, mis peab filosoofilise analüüsi ideaaliks mõtete selgust ja loogilist esitust ning väidete argumenteeritud põhjendamist'. Analüütiline psühholoogia 'psühhoanalüüsi erikuju, milles rõhutatakse kollektiivse alateadvuse tähtsust inimese hingeelus ja käitumises'. Analüütilised keeled 'keeled, milles sõnadevahelisi suhteid väljendavad mitte niivõrd muuteafiksid, kuivõrd abisõnad ja sõnade järjekord'. Analüütiline vorm 'kahe v. rohkema sõna abil väljendatav sõnavorm'.
anatoomia ‹1› ‹s›
organismi ja selle elundite ehitust uuriv teadus; organismi ja selle elundite ehitus. Võrdlev, süstemaatiline, topograafiline ehk kirurgiline, normaalne, patoloogiline anatoomia. Plastiline anatoomia 'inimkeha mõõtmeid, proportsioone ja pindmisi vorme ning nende talitluslikku muutumist käsitlev anatoomia haru'. Anatoomiat õppima. Inimese anatoomia. Laulja peab tundma ka hääleorganite anatoomiat.
▷ Liitsõnad: looma|anatoomia, taimeanatoomia.
arheoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
arheoloogiaga seotud, seda käsitlev v. uuriv, sellel põhinev jne. Arheoloogilised kaevamised, leiud. Arheoloogilised kultuurid.
arvutus|matemaatika
mat matemaatikaülesannete lahenduste viimist arvuliste tulemusteni, samuti arvutusvahendite kasutamise meetodeid uuriv matemaatika haru
assürioloogia ‹1› ‹s›
aj keel Mesopotaamia, Ees-Aasia ja Iraani muistsete kiilkirja kasutanud rahvaste keelt, ajalugu ja kultuuri uuriv teadus
astro|füüsika
astr taevakehade ja kosmilise hajusaine füüsikalisi nähtusi uuriv astronoomia haru. Teoreetiline, praktiline astrofüüsika.
astronoomia ‹1› ‹s›
taevakehade, nende süsteemide ja kosmilise hajusaine ehitust, liikumist ning arengut uuriv teadus, täheteadus. Õppisin ülikoolis astronoomiat.
▷ Liitsõnad: raadio|astronoomia, rahva|astronoomia, stellaarastronoomia.
bakterioloogia ‹1› ‹s›
biol baktereid ja nende põhjustatud protsesse uuriv bioloogia haru
bio|füüsika
organismides ja bioloogilise päritoluga makromolekulides toimuvaid füüsikalisi protsesse uuriv teadus
biotsönoloogia ‹1› ‹s›
biotsönoose uuriv bioloogia haru
daktüloskoopia ‹1› ‹s›
jur näpujälgi, sõrmemustreid (isiku identifitseerimise eesmärgil) uuriv kriminalistika haru
dogmaatika ‹1› ‹s›
relig ristiusu õpetuslikku sisu uuriv ning käsitlev teoloogia haru
egüptoloogia ‹1› ‹s›
aj Vana-Egiptuse ajalugu ja kultuuri uuriv teadus
elastsus|teooria
füüs välisjõudude toimel tekkivaid elastseid deformatsioone ja pingeid uuriv tahke keha mehaanika haru
elektro|tehnika
el elektrilisi ja magnetilisi nähtusi uuriv teadusharu ning nende rakendusega tegelev tehnikaharu
epigraafika ‹1› ‹s›
aj vanu raidkirju uuriv ajaloo abiteadus
etioloogia ‹1› ‹s›
med haiguste põhjusi uuriv teadus; haiguse põhjuseks olevad asjaolud
etnograafia ‹1› ‹s›
ühe rahva kultuuri kirjeldav ja uuriv teadus, rahvateadus; (Ida-Euroopa maades:) etnoloogia
faleristika ‹1› ‹s›
ordeneid, medaleid ja märke uuriv numismaatika haru. Eesti Faleristika Selts. Faleristikat viljelema, harrastama.
farmakognoosia ‹1› ‹s›
taimseid (ja loomseid) ravimitooraineid uuriv farmaatsia haru, teadus droogidest
faunist ‹-i 21› ‹s›
zool faunat uuriv teadlane
fennougristika ‹1› ‹s›
soome-ugri rahvaste keeli ja kultuuri uuriv teadusharu; (kitsamas tähenduses:) soome-ugri keeleteadus
floristika ‹1› ‹s›
bot floorat uuriv botaanika haru
fraseoloogia ‹1› ‹s›
1. keel fraseologisme uuriv keeleteaduse haru
2. keel teatavale keelele v. kasutajaskonnale omased fraseologismid. Eesti, vene, inglise keele fraseoloogia. Rahvapärane fraseoloogia.
3. tühjad, kõlavad fraasid (3. täh.); paljasõnalisus
fütotsönoloogia ‹1› ‹s›
bot geogr taimekooslusi uuriv botaanika haru
füüsikaline ‹-se 5› ‹adj›
füüsikaga seotud, füüsikasse kuuluv v. puutuv. Füüsikaline nähtus, suurus, protsess, teooria, süsteem. Füüsikaline analüüs, meetod, menetlus. Aine füüsikalised omadused. Füüsikaline keemia 'keemilisi nähtusi füüsika meetoditega uuriv keemia haru'.
geo|morfoloogia
geogr geol maismaa ja merepõhja pinnavorme, nende levikut, tekkimist ning kujunemist uuriv teadus
grammatika ‹1› ‹s›
keel
1. mingi keele tähenduslike üksuste (sõnade, lausete) ehitus. Keeles eristatakse foneetikat, leksikat ja grammatikat. Eesti keele grammatikat on muulastel üsna raske omandada.
2. keele grammatilist ehitust uuriv keeleteaduse haru. Kirjeldav, ajalooline, kõrvutav grammatika.
3. keeleõpetus, mingi keele reeglite kogu; vastav raamat v. õpik. Teaduslik, normatiivne grammatika. H. Stahli grammatika on esimene eesti keele grammatika. Grammatikat kirjutama, koostama, välja andma. Ta on grammatikas tugev, nõrk.
▷ Liitsõnad: kooli|grammatika, tarbegrammatika.
hematoloogia ‹1› ‹s›
med vereloomeelundeid, vere koostist, omadusi ja haigusi uuriv teadusharu
hüdrograafia ‹1› ‹s›
geogr veekogusid (laevasõidu huvides) uuriv ja kirjeldav hüdroloogia haru
ihtüoloogia ‹1› ‹s›
zool kalu uuriv zooloogia haru, kalateadus
indoloogia ‹1› ‹s›
India keeli, kirjandust ja kultuuri ajalugu ja nüüdisprobleeme uuriv teadusharu
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |