[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

fideism ‹-i 21› ‹s›
filos õpetus, mis seab usu teadmistest kõrgemale v. püüab religiooni seisukohti teadusetaoliselt põhjendada

jumala|salgaja ‹1› ‹s›
see, kes jumalat ei usu, teda eitab. *Aga tema on omas absoluutses uskumatuses saatuslikult kinni... Täielik jumalasalgaja! J. Kross.

kindral|superintendent
kirikl aj luteri usu kiriku konsistooriumi ülemvaimulik teat. piirkonnas. Liivimaa kindralsuperintendent.

kiriku|päev
kirikl luteri v. katoliku usu vaimulike ja koguduste esindajate peakoosolek. Kirikupäeva otsused.

kiriku|õpetaja
luteri usu vaimulik, pastor, hingekarjane. Järva-Madise koguduse kirikuõpetaja. Kirikuõpetaja pidas jumalateenistust, võttis armulauale.

laama1 ‹6› ‹s›
buda usu munk Tiibetis, Mongoolias jm. Veerand Tiibeti meestest on laamad. Laama usk 'lamaism'.

lamaism ‹-i 21› ‹s›
relig Tiibetis ja Mongoolias levinud buda usu vorm

misjon ‹-i, -it 2› ‹s›
kirikl
1. oma usu, hrl. ristiusu selgitav propageerimine muu-usuliste v. uskmatute seas. Pärast suuri maadeavastusi algas laialdane misjon asumaadel. || piltl kõnek selgitustöö. Minu misjon ei kandnud kaaslaste seas vilja.
2. misjonäride asula, misjonäride elu- ja tööpaik. Misjoneid rajama, asutama. Jesuiidid lõid indiaanlaste külasse misjoni.

misjoni|töö
oma usu, hrl. ristiusu propageerimine, misjon. Misjonitööks ette valmistama. Misjonitöö paganate hulgas ei andnud tulemusi. | piltl. Ema tegi tütre kallal misjonitööd, et see naabripoisi maha jätaks.

modernism ‹-i 21› ‹s›

1. uuenduslikkust taotlev suund 19. saj. lõpu ja 20. saj. kirjanduses, kunstis ja muusikas
▷ Liitsõnad: postmodernism.
2. kirikl 19. saj. lõpul katoliiklikes ringkondades tekkinud suund usu lepitamiseks teadusega

patriarh ‹-i 21› ‹s›

1. aj sugukonna esiisa v. vanem || piltl mingi kollektiivi, eriala vm. kõige vanem ja auväärsem isik. Maalikoolkonna patriarh. Tolle aja eesti kirjameeste patriarh F. R. Kreutzwald. Vene pianistide hallipäine patriarh oli noore kunstniku mängust vaimustatud. Perekonna 100-aastane patriarh.
2. kirikl kreekakatoliku usu kõrgeim vaimulik. Vene õigeusu kirik eesotsas Moskva ja kogu Venemaa patriarhiga. Pärast ristiusu vastuvõtmist Kiievis sai kiriku juhiks metropoliit, kes allus Konstantinoopoli patriarhile.

pimedast peast
pimesi, ainult (hea) usu peale; ise nägemata; järele kontrollimata v. kaalutlemata. *Mõnel naisel on seesugune viga, et tervet ilma usub pimedast peast .. A. Mälk. *Egas ma pimedast peast maatükki vastu võta. Ma pean ometi näha saama .. M. Metsanurk.

rahvus|vähemus
riigi põhirahvusest etnilise kuuluvuse, keele, usu v. kultuurilise omapära poolest erinev rahvusrühm; väljaspool oma riiki elav rahvusrühm. Rahvusvähemuste ümarlaud.

religioosne ‹-oosse 2› ‹adj›
religioonile omane v. sellesse puutuv, sellega seotud, usu(ndi)line, usu-. Religioosne kogemus, elamus, maailmakäsitus. Religioossed uskumused, tõekspidamised. Religioosne kirjandus. Religioosne fanatism. || usklik. Religioosne inimene.

rituaal ‹-i 21› ‹s›
mingi usu- v. kombetalituse kindlakskujunenud kord, tseremoonia; kombetalitus v. nende kogum. Religioossed, usulised, maagilised rituaalid. Rituaale täitma. Kunst on välja kasvanud muistsetest rituaalidest. Indias kuulus tants jumalateenistuse rituaali. Sõdurivande andmise rituaal. Vihtlemine kuumas leilis oli nagu mingi rituaal ja kuulus saunaskäigu juurde. Pühapäevane lõunasöök on meie peres omaette rituaal. *Tegemist pole enam kontserdiga, kus kuulatakse muusikat, vaid rituaaliga, milles elatakse üle massipsühhoos. A. Rohlin. || (loomadel:) sotsiaalse signaalina toimiv kindlakskujunenud käitumisviiside kogum. Kaasasündinud rituaalid.
▷ Liitsõnad: kultus|rituaal, pulmarituaal.

taara|usuline

1. ‹s› Taara usu liikumises osaleja
2. ‹adj› Taara usuga seostuv. Taarausuline ajakiri.

talmud ‹-i 2› ‹s›
‹ka suurtäheliselt› juudi usu- ja õigusjuhiste kogu. Babüloonia Talmud valmis 650. aastate paiku. Palestiina ehk Jeruusalemma Talmud. Rabid vaidlevad talmudi tarkuste üle.

tšaitja ‹6› ‹s›
Vana-India buda usu tempel

tunnistaja ‹1› ‹s›

1. isik, kes ise on mingi sündmuse, nähtuse juures, näeb toimuvat pealt. Sattus tahtmatult vestluse, sõnavahetuse tunnistajaks. Tunnistajaid oli selle õnnetuse juures palju. Olin ta õnne, meeleheite tunnistajaks. Olime harukordse sündmuse, vaatepildi tunnistajaks. Päevast päeva oli ta sunnitud tunnistajaks olema haige silmanähtavale kuhtumisele. Jumal ise on tunnistajaks, et see oli just nõnda. Kahtlustate teda varguses, aga teil pole ju tunnistajaid. | piltl. Iga puu ja põõsas siin on meie armastuse tunnistaja. || (mingi ajajärgu, epohhi kaasaegsena). Ta teadis, et on ühe ajastu lõpu tunnistaja. *Milline õnn on olla nii pikka aega meie muusikaelu arenemise tunnistajaks! G. Ernesaks.
2. jur isik, kes teab kriminaal-, tsiviil- v. haldusasjasse puutuvaid fakte ja on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi. Ta kutsuti kohtusse, uurija juurde tunnistajana. Esines kohtus tunnistajana. Kohus asus tunnistajaid üle kuulama. Üksteise järel astusid tunnistajad ette. Tunnistaja muutis oma varasemaid ütlusi.
▷ Liitsõnad: pea|tunnistaja, valetunnistaja.
3. mingi toimingu juurde kutsutud erapooletu isik; isik, kes midagi tõendab. Testament avati tunnistajate juuresolekul. *Laulatusest võtsid peale noorpaari osa ainult mõned tunnistajad kummaltki poolt. I. Lätt. *Kuid vaja oli kaht tunnistajat, kes tõendaksid, et [püssi] ostja on tõesti jahimees .. H. Sergo.
4. miski, mille põhjal võib midagi aimata v. järeldada, millestki tunnistust andev seik, asjaolu vms. *Aedades punavad õunad ja kollased vahtralehed külatänava poris olid saabuva sügise esimesteks tunnistajateks. A. Uustulnd.
5. mingi usu pooldaja v. järgija. Jehoova tunnistajad 'teat. protestantliku usulahu liikmed, jehovistid'.

täht ‹tähe 22› ‹s›

1. öösel taevas heleda täpina paistev taevakeha; astr püsivalt helenduv taevakeha; sün. taevatäht. Muutlikud, heledad tähed. Linnutee tähed. Päike on Maale lähim täht. Planeedid tiirlevad ümber tähtede. Taevas sirab, virvendab täht. Linna kohal süttivad tähed. Tähed lõid särama, kahvatasid, on kustunud. Tähtedest kirendav taevas. Tähis sügistaevas. Vaatas teleskoobiga tähti. Sabaga täht 'komeet'. Langev, lendav täht 'lendtäht e. meteoor'. Astroloogid ennustavad tähtede (seisu) järgi saatust. | piltl. Ta täht tõusis, loojus, kustus, langes (kellegi kuulsuse, populaarsuse, edu vms. kohta). Selle tantsutehnika täht on tuhmumas. Usub oma tähte, oma tähesse (usu kohta, et miski loodetav on tulema määratud). Ta ei loobu oma tähest (ei loobu oma unistusest, sihist vms.) Õnneliku, õnnetu tähe all sündinud inimene (kellegi õnneliku v. õnnetu saatuse, vedamise v. mittevedamise kohta). Inimese elukäik on tähtedesse kirjutatud.
▷ Liitsõnad: hiid|täht, kaksik|täht, kinnis|täht, kolmik|täht, kääbus|täht, mitmiktäht; ao|täht, eha|täht, hommiku|täht, koidu|täht, lend|täht, ränd|täht, saba|täht, taeva|täht, õhtutäht; õnnetäht.
2. piltl väga kuulus, edukas näitleja, muusik, sportlane vms., staar. Pariisi tähed. Ta on säravaim täht teatritaevas. Tõusev täht kunsti-, juriidilises taevas. Filmis polnud ühtegi tähte. See näitlejanna on esimese suurusjärgu täht. Trupi täht. Kontsert kujunes tähtede paraadiks. Kantrimuusika üks heledamaid tähti. Peale maailmameistrivõistlusi valiti tähtede meeskond.
▷ Liitsõnad: balleti|täht, estraadi|täht, filmi|täht, hoki|täht, jalgpalli|täht, kino|täht, kunsti|täht, laulu|täht, lava|täht, ooperi|täht, opereti|täht, raadio|täht, revüü|täht, roki|täht, spordi|täht, super|täht, teatri|täht, tele(visiooni)täht.
3. kiirjalt kulgevate harudega kujund, ese v. moodustis. Viisnurkne, kaheksaharuline täht. Taaveti täht 'kahest võrdkülgsest kolmnurgast moodustuv kuusnurk, heksagramm'. Kollane täht juudi kuuel (Taaveti tähe kohta juute eristava märgina). Punane täht tornitipus. Täht jõulukuuse tipus. Veterani rinnas särab täht (tähekujulise aumärgi kohta). Tähed õlakutel. || laik, tähn. Liblika tiibu katavad kollakad tähed. Valge täht hobuse otsmikul. || piltl (lilleõie kohta). Lill avab oma tulipunased tähed. Korjati pärna tillukesi kahvaturohelisi tähti.
▷ Liitsõnad: au|täht, kuld|täht, Puna|täht, valgetäht; juuditäht; tedretäht; jõulu|täht, kuld|täht, ratsuritäht; meritäht.
4. kirjas hääliku v. häälikuühendi tähistamise märk, kirjatäht. Gooti, kreeka, ladina, slaavi tähed. Masing võttis eesti keeles kasutusele „õ”-tähe. Täispindala tähistatakse tähega T. V-tähe kujuline kaelus. Kirjuta see sõna suurte, väikeste tähtedega (trüki- ja kirjatähtede kohta). Poisil on tähed juba selged, käes. Ta õpib, veerib tähti. Oskab tähti kokku lugeda, tunneb tähti. Vanaema õpetab tüdrukule tähti. Kuldsete tähtedega kirjutatud nimed mälestustahvlil. Rasvaste tähtedega uudis ajalehe esiküljel. Lapsed lõikasid loosungi jaoks tähti. Astus rahva ette tähtegi paberile panemata. See kõik on tõsi viimase täheni 'on absoluutselt tõsi'. || (hääliku kohta). Põristas r-tähte, susistas s-tähte. Ta ei oska k-tähte öelda. Ei osanud vene keele sisisevaid tähti välja öelda.
▷ Liitsõnad: algus|täht, esi|täht, kirja|täht, liit|täht, nime|täht, suur|täht, trüki|täht, võõr|täht, väiketäht; plii|täht, tinatäht.
5. kirjalik tõend vm. ametlik paber; kiri. Ristimise täht. Tähel seisis paki omaniku nimi. Neile anti tähed, millega pääses ministeeriumi. Mõisnik kirjutas tähe rendi tasumise kohta. Arst kirjutas, andis tähe. *Mitu kuud ei saanud Anna oma mehelt ühtki sõnumit, tähte ega teadet. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aktsia|täht, arsti|täht, loa|täht, luba|täht, läbipääsu|täht, osa|täht, palga|täht, panga|täht, pääse|täht, raha|täht, ristimis|täht, rohu|täht, rubla|täht, seaduse|täht, voli|täht, võlatäht.
6. (tunnus)märk; märguanne. Kinkis kaaslasele sõpruse täheks oma kuue. Andis lepituse täheks suud. Võidu täheks püstitatud ausammas. Viimsepäeva, surma tähed. *Joosep pani käed risti täheks, et ta kõht on täis saanud. E. Vilde. *.. ta hüüab kõvemini Issanda nime. Kuid ei mingit märki – mingit tähte Issandalt. A. Hint.
▷ Liitsõnad: surma|täht, tunnis|täht, tunnus|täht, tänu|täht, võidutäht.
7. nõuk oktoobrilaste rühm
vt tähele

uskuma ‹usun impers usutakse e. ustakse, usutud e. ustud 42›

1. kellegi v. millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks v. võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks. Kristlased usuvad Jumalasse, muhameedlased Allahisse. Loodusrahvad uskusid vaime, haldjaid, tonte. Usub paradiisi ja põrgusse. Usutakse hinge surematusse, hauatagusesse ellu. Paljud usuvad imesid, unenägusid, endeid. Kas sa usud telepaatiat, horoskoope, käevaatamist? Pettunud inimene ei usu enam armastust, armastusse. || usklik olema. Isa õpetas lapsi maast-madalast uskuma ja palvetama. *Kes usub, sellele pole surm kohutav, sest surm on osa elust. O. Tooming.
2. milleski veendunud olema, milleski v. kelleski mitte kahtlema. Usun paremasse tulevikku, meie ürituse õnnestumisse. Uskus ikka kindlamini, et kõik oli juhtunud just nõnda. Ma ei suuda seda uskuda, mida temast mulle räägiti. Tühipaljaid sõnu ei usu ükski ametnik, ikka tahab ta kõike näha paberi peal. Jahimehejutte ei maksa alati uskuda. Ta oli nii tõsise näoga, nagu usuks ta tõepoolest, mida räägib. Keegi ei tahtnud alguses surmasõnumit uskuda. Uskus oma jõusse. Usu, temast võib veel suur mees tulla. Ma ei usu teid mitte üks põrm. Sõbrad peavad teineteist uskuma ja usaldama. Kes usub iseendasse, seda usuvad ka teised. Ravitsejaisse ta ei uskunud. *Usu või ära usu, tööga kaob häda nagu uss mättasse! K. Ader. *Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. A. H. Tammsaare. || usaldama (1., 2. täh.); van usaldama (3., 4. täh.) Kollektiiv peab oma liidrisse uskuma. Ära sa seda kelmi usu! Ega linnavurlesid uskuda tea. Ta on nii muutunud, et ma ei usu oma silmi 'ei usu, mida näen'. Vaatas rääkijat kahtlevalt, nagu ei tahaks ta oma kõrvu uskuda 'ei usuks seda, mida kuuleb'. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Juh. Liiv. *Aga uskuge oma saladus minu kätte .. J. Järv. || lootma. Nii suurt vedamist ei osanud ta uskudagi.
3. kellegi v. millegi suhtes mingil arvamusel olema, arvama, oletama. Poleks uskunud, et lapsega nii palju tüli tekib. Usutagu pealegi, et ta on ära sõitnud. Uskusin rahvamurrus korraks Ellet nägevat. Temast ei us(u)tud suuremat töötegijat. *Ma usun, lapsed, meil on paremaidki jutuaineid. E. Vilde. *„Mulle teeb suurt au, isand kuningas,” vastas Ibrahim, „et usud mind selle targa ning eduka mehe järglaseks.” H. Saari (tlk).
4. julgema, tihkama, usaldama. Poiss jäi vait ega uskunud enam iitsatadagi. Tea, kas usub teist pitsi enam võttagi. *Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna? O. Luts.

usu|alane
usu valdkonda kuuluv, usuga seotud, usu-. Usualane artikkel. Tal puudusid vähimadki usualased teadmised.

usu|jünger
kõnek usu vaimustatud pooldaja; ka hlv (üldisemalt:) usklik inimene. Muhamed jättis oma usujüngritele ranged ettekirjutused. Igasugused usujüngrid topivad oma nina kooliasjadesse.

usu|kuulutaja
teat. usu propageerija ning levitaja. Mungad käisid usukuulutajatena mööda maad.

usuline ‹-se 5›

1. ‹adj› usu alale kuuluv, usul põhinev, usuga seotud v. sellest lähtuv, usu-, religioosne. Usuline liikumine, õpetus. Usulised kombetalitused, tseremooniad. Usulised tõekspidamised, vaated. Romaanis on tugevaid usulisi motiive. Kuulutusetöö tulemusel puhkes saarel suur usuline ärkamine. Noor pastor on tõstnud koguduse usulist taset. Usuline elamus, kogemus, tunne. Usuline agarus, leigus. Sümbolismile on omistatud usulisi jooni.
2. ‹s adj› ‹liitsõna järelosana› märgib teat. usku kuuluvust
▷ Liitsõnad: buda|usuline, islami|usuline, juudi|usuline, katoliku|usuline, luteri|usuline, muhamedi|usuline, pagana|usuline, taara|usuline, uue|usuline, vana|usuline, õigeusuline; muu-|usuline, teise|usuline, väärusuline.

usulis|-filosoofiline
usu ja filosoofia valdkonda kuuluv v. puutuv. Tomism on Aquino Thomase loodud usulis-filosoofiline õpetus. Tundis huvi usulis-filosoofiliste küsimuste vastu.

usulis|-müstiline
usu ja müstika valdkonda kuuluv, nendega seotud. Usulis-müstilised nägemused. Ernst Enno usulis-müstiline luule.

usulis|-poliitiline
usu ja poliitika valdkonda puutuv v. kuuluv. Saduseride usulis-poliitiline vool.

usundiline ‹-se 5› ‹adj›
usundile omane v. sellesse puutuv, sellega seotud, religioosne; usuline, usu-. Päikese, tule, looduse usundiline austamine. Usundilised muistendid, jutud. Rahvakommete usundilist tausta on tihti raske kindlaks teha. *Hinge irdumine ihust vaimuks ja vaimu kerkimine kaitsevaimuks, see on eesti usundilise arusaama arengutee. O. Loorits.

usu|taganeja
see, kes hülgab oma usu v. läheb üle teise usku. Kirik mõistis usutaganejad hukka. Usutaganejaid nagu ketsereidki on tuleriidal põletatud.

usu|vaenulik
usu suhtes vaenulik. Nõukogude riigi usuvaenulik hoiak.

usu|vastane

1. ‹adj› usu vastu olev. Usuvastane propaganda. Usuvastased vaated.
2. ‹s› usu vastu olev inimene. Saulus oli äge usuvastane.

vana|usuline

1. ‹s› vene õigeusus vana usu v. vana kombetalituse pooldaja, staroveerets. Vanausuliste kirik, kogudus.
2. ‹adj› vene õigeusus vana usku v. vanu kombetalitusi pooldav. Vanausulised venelased.

ümber|pööramine ‹-se 5› ‹s›

1. teise külje peale, teistpidi pööramine. Särgikrae vajas parandamist ja ümberpööramist 'riide teistpidi pööramist'. Otsustuse ümberpööramisel vahetavad subjekt ja predikaat oma kohad.
2. vastupidisesse suunda pööramine, ringipööramine. Kitsal teel oli auto ümberpööramine tülikas.
3. kellegi usu, maailmavaate vm. suhtumise muuta püüdmine v. selle ise muutmine. Misjonärid tegelesid paganate ümberpööramisega. *Teadke, nad [= Jukola vennakesed] on kandnud ümberpööramise ja meeleparanduse kaunist vilja .. F. Tuglas (tlk).