[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

uskumatu ‹1›

1. ‹adj› selline, mida on raske v. võimatu uskuda, mitteusutav. Teade, uudis näis algul täiesti uskumatu. Pajatas lausa uskumatuid lugusid. Võis püstitada ridamisi hüpoteese, üks uskumatum kui teine. Tundus otse uskumatuna, kuivõrd ta oli muutunud.
2. ‹adj› väga suur, tohutu, päratu. Kostis otse uskumatut kära, lärmi. Toas valitses uskumatu segadus. Teeveeres vedeles uskumatul hulgal prahti. Sõjad neelavad päris uskumatuid summasid. *.. tal on uskumatu anne või oskus teiste saladusi välja nuhkida .. A. Ravel (tlk).
3. ‹adj s› uskmatu. Enne õnnetust oli ta olnud täiesti uskumatu. *Tuleb usklikest teha uskumatud. Kes ei tunnista jumalat .. O. Jõgi (tlk). *Ilmasõjas .. sai talumees paljugi näha, kuulda koguni uskumatute keeli .. K. Saaber.