[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 sobiv artikkel.

uskumausun impers usutakse e. ustakse, usutud e. ustud 42

1. kellegi v. millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks v. võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks. Kristlased usuvad Jumalasse, muhameedlased Allahisse. Loodusrahvad uskusid vaime, haldjaid, tonte. Usub paradiisi ja põrgusse. Usutakse hinge surematusse, hauatagusesse ellu. Paljud usuvad imesid, unenägusid, endeid. Kas sa usud telepaatiat, horoskoope, käevaatamist? Pettunud inimene ei usu enam armastust, armastusse. || usklik olema. Isa õpetas lapsi maast-madalast uskuma ja palvetama. *Kes usub, sellele pole surm kohutav, sest surm on osa elust. O. Tooming.
2. milleski veendunud olema, milleski v. kelleski mitte kahtlema. Usun paremasse tulevikku, meie ürituse õnnestumisse. Uskus ikka kindlamini, et kõik oli juhtunud just nõnda. Ma ei suuda seda uskuda, mida temast mulle räägiti. Tühipaljaid sõnu ei usu ükski ametnik, ikka tahab ta kõike näha paberi peal. Jahimehejutte ei maksa alati uskuda. Ta oli nii tõsise näoga, nagu usuks ta tõepoolest, mida räägib. Keegi ei tahtnud alguses surmasõnumit uskuda. Uskus oma jõusse. Usu, temast võib veel suur mees tulla. Ma ei usu teid mitte üks põrm. Sõbrad peavad teineteist uskuma ja usaldama. Kes usub iseendasse, seda usuvad ka teised. Ravitsejaisse ta ei uskunud. *Usu või ära usu, tööga kaob häda nagu uss mättasse! K. Ader. *Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. A. H. Tammsaare. || usaldama (1., 2. täh.); van usaldama (3., 4. täh.) Kollektiiv peab oma liidrisse uskuma. Ära sa seda kelmi usu! Ega linnavurlesid uskuda tea. Ta on nii muutunud, et ma ei usu oma silmi 'ei usu, mida näen'. Vaatas rääkijat kahtlevalt, nagu ei tahaks ta oma kõrvu uskuda 'ei usuks seda, mida kuuleb'. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Juh. Liiv. *Aga uskuge oma saladus minu kätte .. J. Järv. || lootma. Nii suurt vedamist ei osanud ta uskudagi.
3. kellegi v. millegi suhtes mingil arvamusel olema, arvama, oletama. Poleks uskunud, et lapsega nii palju tüli tekib. Usutagu pealegi, et ta on ära sõitnud. Uskusin rahvamurrus korraks Ellet nägevat. Temast ei us(u)tud suuremat töötegijat. *Ma usun, lapsed, meil on paremaidki jutuaineid. E. Vilde. *„Mulle teeb suurt au, isand kuningas,” vastas Ibrahim, „et usud mind selle targa ning eduka mehe järglaseks.” H. Saari (tlk).
4. julgema, tihkama, usaldama. Poiss jäi vait ega uskunud enam iitsatadagi. Tea, kas usub teist pitsi enam võttagi. *Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna? O. Luts.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur