[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

usin ‹-a 2› ‹adj›
tööd agaralt tegev, tegutsemishimuline, virk; tragi, hakkaja. Usin inimene, õpilane. Meile on sattunud väga usin ja viks majahoidja. Esimese klassi lapsed on oma õpingutes eriti usinad. Mees on tööle, töö peale usin. Kes oli kõige usinam peenraid rohima? Usin nagu sipelgas. Usinad mesilased korjavad päev läbi saaki. Eesel tippis usinal sammul. Usina sulega kirjanik. Kuldnokkade usin askeldamine künnivaol. Usin tuul ajas pilved peagi laiali. *.. need [= korporandid] polnud just usinad seltsima metsikutega, vähemalt rebaseaastal mitte. P. Viiding. | ‹substantiivselt›. Usin ei karda ühtegi tööd. Usin jookseb ennast lõhki, laisk kannab ennast katki. || (mingi tegevuse sagedust, rohkust märkivana). Vanaema on usin kirikuskäija. Rebase usinad külaskäigud kanalasse. Usinast tarvitamisest narmendav kokaraamat. *.. siis sai Peeter usinate kallistuste osaliseks. R. Janno.