[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

umb|luu

1. folkl ülekohtust v. õnnetut surma saanud inimese sääreluu, mis ulub surmasaanu hukkumiskohal ja ajab välja verist vahtu; selle sääreluu hüüe. Kusagil kisendas ja oigas umbluu. Roostikust kostev umbluu ajas hirmu nahka. *Jäin umbluu laulu ootama noil kottpimedatel öödel .. J. Semper.
2. kõnek segane v. kahtlane jutt; totrus, vale. Umbluud ajama. Ma ei taha kuulata seda mõttetut umbluud. Rein hakkas aga muudkui jälle oma umbluuga pihta, kuigi kõne all olid hoopis teised teemad. Valetas teab mis umbluud kokku. Ärnit ei maksa uskuda, tema jutus on alati palju umbluud.