[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 62 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aeru|tüvi
aeru varreosa. *Teised aga sõudsid ja sõudsid – peod märgade aerutüvede hõõrumisest tulilevad .. A. Mälk.

aju|tüvi
anat peaaju teat. osa (truncus cerebri)

haraline ‹-se 5› ‹adj›

1. harali olevate harudega. Haraline puu, oks, tüvi, latv. Haraliste juurtega känd. Haraline mänd, tamm. Hirve haralised sarved. Ussi keel on haraline.
2. piltl (millegi abstraktsema kohta:) mitmeharuline; keeruline, mitmetahuline. Süvenemisel muutub iga probleem aina haralisemaks. *Niisuguse haralise hingega mees ei võigi tõsiselt armastada. O. Luts. *Käib haralisi mõtteid ajus / ja pooliti neis halb ning hea. M. Traat.

kase|tüvi
Valged, vanad kasetüved. Kasetüvede ümber hakkas lumi sulama.

keha|tüvi
anat kere, kael ja pea kokku

kilduma ‹37›
kildudeks purunema. *Ta tüvi oli tormis juba pikalt lõhestunud, mitmeks osaks kildunud nagu võililleputk lapse käes .. V. Maavara.

kolme|silbiline
Kolmesilbiline sõna, tüvi.

konsonant|tüvi
keel konsonandiga lõppev sõnatüvi. -lik liitub harilikult tugevaastmelisele konsonanttüvele.

korp ‹korba 22› ‹s›

1. ka bot korkkoest koosnev puukoore väline surnud osa, karp. Kuuse soomusjas korp. Arukase krobeline mustjas korp. Vana männi tüvi on kaetud paksu pruunikashalli korbaga.
▷ Liitsõnad: kase|korp, kuuse|korp, männikorp; rõngas|korp, soomuskorp.
2. haavale tõmbunud paks koorik, kärn; korplööve. Haav oli tõmmanud peale pruuni korba. Lapse peanahk on korbaga kaetud. || (laiemalt:) midagi koorikuna kattev (mustuse)kord. *Minu märjaks saanud saapad ja püksisääred olid maanteetolmus võtnud inetu korba. L. Anvelt. *Tundis ainult, kuidas huultele oli merevee soolast tekkinud kiht korpa. A. Kaskneem.
▷ Liitsõnad: mördi|korp, pori|korp, verekorp.

korpuma ‹37›
korbaseks muutuma, korbaga kattuma, korbatama. Männi korpunud tüvi. Tööst korpunud peopesad. Side haaval oli verest korpunud.

krobeline ‹-se 5› ‹adj›

1. kergelt konarlik, kergelt kühmuline, väikeste mügarikkudega. Puu, männi krobeline koor, tüvi. Krobeline kivi, müür, värvikord. *Jämedast vihmast krobeliseks tikitud teerada läbib vesist rannamadalikku. J. Piiper. || jämedalt kare. Tööst krobelised käed, pihud, sõrmed. Nahk kätel oli krobeline. *See oli viletsale krobelisele paberile trükitud raamat.. A. Kurfeldt (tlk).
2. piltl tahumatu, jämedakoeline, karune. Krobeline nali, käitumine, välimus. Krobelised sõnad, kombed. *Tollased haldusorganite töötajad olid krobelisemad, ägedamad. L. Vaher. || saamatu, kohmakas, mittesujuv. Algaja luuletaja värsid olid veel üsna krobelised. Krobeline maandumine võttis suusahüppajal punkte maha.

kuuse|tüvi
Jämedad kuusetüved. Kuusetüved on kuiva samblikuga kaetud.

latv ‹ladva 23› ‹s›

1. taime ülaosa, puu võra ülaosa. Kuuse, männi, kase latv. Haralise ladvaga puu. Poiss ronis kuuse latva. Linnud kädistasid pihlaka ladvas. Tuul kohiseb puude ladvus. Ilupõõsastel kärbitakse latvu. Kõrkjate ladvad ulatuvad lume seest välja. Rukkivihu tüvi ja latv. *Päikese kollakas ketas seisis üsna metsa ladvas .. E. Särgava. *Kui [angerpisti] alumised õied juba lumehelvestena pudenema hakkavad, püsivad ladvas veel pungad nagu roosad ja valged tanguterad. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: metsa|latv, puu|latv, rohulatv.
2. millegi ülemine osa, tipp, hari. Mägede ladvad säravad päikeses. Valgete vahuste latvadega lained. *Ja Sass katuse ladvas, vana inimene, tallab rohkem kui parandab .. E. Maasik. *On näitlejaid, kes elavad kiiresti läbi oma lavanooruse ja kelle ande latv puruneb enne oma aastate keskpäeva jõudmist. K. Kask.
3. kõnek pea, nupp. Õlu lõi meestel ladva kihama. Tundis, et vein on latva löönud, läinud, tõusnud. *Tervised viib ta siis ära, kui pea natuke selgemaks läheb; praegu on tal latv sassis .. O. Luts. *Tüdruk mul kondi poolest on pisut nigel .. aga selle eest ta on sitke hingega ja latva on tal ka otsas. H. Viires.

liht|tüvi
keel tuletuselementideta sõnatüvi; juur

liiati ‹adv›

1. pealegi (veel), eriti (veel); ammugi (veel). Raske on jätta kodu, liiati oma kätega rajatut. Ta ei tee nalja, liiati sellise tõsise asjaga. Ehitamine, palgatud meestega liiati, oli kallis. Üksi ma ei lähe kuhugi, öösel liiati. Polnud kavatsust teost arvustada, liiati rünnata. Ära hakka vaidlema, liiati kui sa asja ei tunne. *Puu oli kõrge, ta tüvi oksteta, liiati rippus [mesilaste] sülem ladvatipus .. O. Tooming.
2. hrv liialt, liiga. *.. ei ma kooli järgi kasvand: / vaene olin liiati. Juh. Liiv. *Tööpoissi aga minust ei saanud, sest silmis olid liiati tulised rahutusleegid .. E. Ellor.

lõhenema ‹37›
lõheliseks, praguliseks muutuma; lõhestuma. Jää lõheneb. Huuled lõhenesid tuulest, külmaga. Kuivusest muld, maapind paakus ning lõhenes. Krohv kipub kuivamisel lõhenema. Kui juukseid harva lõigata, hakkavad juukseotsad lõhenema. Põlevkivi lõheneb kergesti kihtideks. Lõhenenud nahk, kabi. Vana maja lõhenenud seinapalgid. *.. langeb [kirve]hoop ja teine, siis pannakse kiil ja naginal lõheneb tüvi, kuni lõpuks kaheks poolmikuks kargab. J. Peegel. | piltl. Partei lõhenes fraktsioonideks.

lülistuma1 ‹37›
lülideks jagunema. Vähi tagakeha on lülistunud. Bambuse lülistunud tüvi.

maarja|kask [-kase]
arukase vorm, millel on muhklik tüvi ning lainelise süüga sitke puit, karjala kask. Maarjakasest kausid, piibukahad, mööbel.

mõhnaline ‹-se 5› ‹adj›
mõhnadega (hrl. 1. täh.) Mõhnalised põrandalauad. Puu mõhnaline tüvi. Töömehe mõhnaline käsi. Elevandi mõhnalised jalad.

männi|tüvi
Sirged sihvakad männitüved.

närvi|tüvi
anat närvi tüviosa (närvijuure ja -lõpme vahel)

oks ‹-a pl. part oksi e. oksasid 29 või -a 22› ‹s›
puu v. põõsa tüvest v. selle harust lähtuv, hrl. puitunud varreharu. Tugevad, nõrgad, jämedad, peenikesed, suured oksad. Vanad sammaldunud oksad. Rõhtsad, allarippuvad, ülespoole kasvavad oksad. Ülemistel, alumistel okstel. Männi oksteta tüvi. Hõredate, tihedate okstega põõsas. Oksad murduvad tormi käes. Korvipajul on vintsked oksad, remmelgal rabedad. Sõstra oksad vajuvad kobarate raskuse all looka. Pooge tehakse puu tüvele või oksale. Läksime kuuse laiade okste alla vihmavarju. Orav hüppab oksalt oksale. Lind laulab puu oksal. Oksi laasima, raiuma, tagasi lõikama. Kuiv oks praksatas jala all. Paneb värsked oksad vaasi. Riputas vikati kase oksa 'oksa külge'. Nöör rippus kuuse oksas 'oksa küljes'. Elab (muretult) nagu linnuke oksal. | piltl. Perekonna sugupuu oksad ulatusid üle kogu Eesti. || rohtse varrega taime haru kohta. Mõni oks peterselli, tilli. Lõika mulle floksipuhmast paar oksa!
▷ Liitsõnad: kase|oks, kibuvitsa|oks, kuuse|oks, männi|oks, mürdi|oks, paju|oks, pihlaka|oks, sireli|oks, sõstra|oks, vahtra|oks, õunapuuoks; külg|oks, ladva|oks, põhi|oks, vilja|oks, võraoks; pehk|oks, sarv|oks, sõrg|oks, tubak|oks, tuli|oks, umboks; pist|oks, pookoks.

omama ‹37›

1. evima, midagi omandina v. enda omana valdama, kellelegi kuuluma v. kellegi (püsivaks) omaduseks olema; kellelgi olemas olema (sageli soovitavam olema + adessiiv, näit. keegi omab venda asemel kellelgi on vend). Omab kogemusi, teadmisi. Tahaks omada maja, autot, suvilat. Pole tähtis see, mida keegi omab, vaid see, milline ta ise on. On vajadus omada keskharidust, elukutset, töökohta. Antud juhul see ei oma tähtsust, kaalu. Maa pole korrapärane pöördellipsoid, vaid omab keerulisemat kuju. *Eesti rahvaluule olemust ei saa mõista, omamata üldist ettekujutust muistsest ellusuhtumisest .. Ü. Tedre. *.. milline õnn oleks omada last... F. Tuglas.
2. hrv omandama, endale v. enda omaks saama. *.. mõni vana krobeline tüvi omab äkki otsekui kuldse sära.. O. Luts. *Ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid / meil elult üllatavalt omab pihu. M. Under. || kellegagi suguakti sooritama. *.. jumal Paan omas püsti seistes sasipäist hamadrüaadi.. M. Luht (tlk). *.. mind põletab kirg omada sind, kuid sina aga püsid rahulikuna ja külmana .. S. Kabur.

pahkuma ‹37›

1. pahklikuks, krobeliseks muutuma. Kiviraiduri tööst pahkunud käed. Vana haavapuu pahkunud tüvi.
2. kõvaks kuivama; (haava kohta:) kinni kasvama; paakuma, paatuma, pahtuma. Tuulest pahkunud huuled. Räpane, higist pahkunud särk. Verega kokku pahkunud juuksed. Haav on juba (kinni) pahkunud. *Ning tema valge nahk oli ohatanud ja pahkunud.. F. Tuglas (tlk). *Aegamööda pahkus pori kõvaks koorikuks. A. Vanapa. | piltl. Viimaks pahkus süda. Hingehaavad ei taha kergesti pahkuda.

paindlema ‹painelda 49›
hrv korduvalt painduma. *Näen, kuidas .. su oksad väänlevad ja tüvi paindleb.. A. Sisask.

palmi|tüvi
Sile, rõngaline palmitüvi. Palmitüved nagu sambad.

pind ‹pinnu 21› ‹s›

1. puidust irdunud terav killuke. Nõelterav pind. Pind läks sõrme, jalga. Pind on küüne all. Astusin pinnu jalga. Võtsin pinnu nõelaga, näpitsatega välja. Labidavars annab pinde. Värvimata trepikäsipuu ajas pinde. Pisike pind sõrmes, suur valu. *Murdudes oli [tamme] tüvi kännu küljest lahti kiskunud pikki valgeid pinde. H. Pukk. | piltl. *.. ja inimesed ihaldavad ennem hukka mõista, kui vabandada, nad näevad ligimese silmas ennem pindu kui oma silmas palki. E. Vilde. *.. ainult harva andis end tunda üks valus pind mu hinges, mis sinna oli jäänud endisest ajast. O. Luts.
▷ Liitsõnad: puupind.
2. lauaserv, pindlaud. Saematerjali pinnud läksid kütteks. Ladusime lühikeseks saetud pinnud riita. Pindudest kokkulöödud kuur, värav.
▷ Liitsõnad: kütte|pind, lauapind.
3. murd lehtpuu koorealusest kihist kistud õhuke riba (näit. punumiseks)

plombeerima ‹42›
plommima. a. Arst plombeeris mul kolm hammast. Plombeeritud silmahammas. Tamme ajahambast puretud tüvi plombeeriti. Plombeeritud pargipuud. b. Lukustatud ja plombeeritud laoruumid. Vagunid plombeeriti.

puituma ‹37›

1. (taime osade, eeskätt varre kohta:) kõvaks ja jäigaks muutuma. Juba puituma kippuv hein. Puitunud ohakad, pilliroog. Piisavalt puitumata vaarikavõrsed kahjustuvad külmade saabudes. Puitunud juured, redised, oakaunad. *.. [haavapuu] tüvi on kõigist metsapuudest kõige pehmem, kõige vähem puitunud. H. Relve. | piltl. *.. [lusikakaha hoiab] punnis taadi lohkuvajunud põske, et oleks mõnusam kaapida puitunud või koguni sarvestunud habemekarvu. O. Luts. || (botaanikaterminina). Puitunud ja puitumata rakukestad.
2. piltl tuimaks, tundetuks muutuma, tarduma. Ta on lootusetult puitunud ametnik. Olmest puitunud naised. Kardab kolkakülas elades vaimselt ära puituda. Nende vahekord hakkas puituma juba aastaid tagasi. Puitunud hing. Haavumusest puituv ilme. *Ta tahtis puituda, kõik valud ja ihad endas suretada. L. Promet.

puu ‹pl. gen puude e. murd puie 15› ‹s›

1. ka bot pikaealine kõrgema tüvega puittaim. Suur, tugev, kõrge, jäme, vana, põline, sirge, kõver, kidur, madal, okslik, laia võraga, sammaldunud, kõdunenud, haljas puu. Ilusad väikesed, noored puud. Puu tüvi, juur, kroon, võra, latv, harud, oksad, pungad, lehed, õied, koor. Hästi, halvasti laasunud puud. Puude vanuseklassid. Kärbitud, harvendatud, hooldatud puud. Metsavööndi, okasmetsa, Aafrika, meie metsade puud. Väljal kasvab üksik puu. Noored kased kasvasid tihedalt, puu puus kinni. Puudesse kasvanud küngas. Puudega palistatud tee. Puudeta stepp. Puud ja põõsad. Hiie pühad puud. Kolm põlve tagasi istutatud puud. Puu ajab lehti, läheb lehte, lehtib. Puud on leh(t)es. Lehti pole veel puus. Hiirekõrvus, hiirekõrvul, õitsvad puud. Puud langetavad, varistavad lehti. Lehed varisevad, langevad puudelt. Kollased lehed lipendavad puis, puil. Puu punetab sügisvärvides. Raagus, paljad puud. Puud kohisevad, õõtsuvad tuules. Puu kuivas ära, murdus. Elus, surnud puu. Puust tilgub, nõrgub mahla, vaiku. Mees raiub, langetab, lõikab, saeb metsas puid, võtab puid maha. Nad leidsid laanest paadiks paraja puu. Orav krõbistab puu otsas, puus, hüppab puult puule, puust puusse. Linnud laulsid puudel, puis. Lõime puude vilus laagri üles. Jalutavad puude, puie all. Viskas end puu alla pikali. Ronib puu otsa, puusse. Välk lööb kõrgesse puusse. Kass ei taha kuidagi puu otsast, puust alla tulla. Võtsin puu otsast, puust õuna. Puud on tänavu õunu täis, õuntest lookas. Raputab puude otsast, puudelt, puudest pirne (alla). Lapsed on puude otsas, puudes ja korjavad marju. Õnnetu poos end puusse. Mis sa seisad nagu puu. Prantsatab põrandale nagu kännult langev puu. Hea ja kurja tundmise puu, hea- ja kurjatundmise puu 'Piibli puu, kust Eeva õuna maitses'; ka piltl eetiline mõõdupuu, millegi kriteerium. Raha ei kasva, ripu puu otsas. Ega puu ühe laastuga lange 'asjad ei lahene ühe ropsuga'. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad. *Ülal puies kohises tuul.. A. H. Tammsaare. *Puu kõduneb mullaks, muld kasvab puuks. L. Meri. | piltl. Ideest ajakiri luua on saanud, võrsunud elujõuline puu. Ta truuduseta mees kipub maitsma vilja võõrast puust. *.. meie maamees pole kuiv puu, et nagu tuld näitad, nii pahvatab lõkkele. O. Tooming. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede rohttaimede ja põõsaste nimetustes, näit. banaani-, kikerpuu || selle puitunud osad materjali ja ainena, puit; puitmaterjal. Toores, kuiv, pehme, kõva puu. Puud tahuma, hööveldama, voolima, töötlema, immutama. Puu erikaal. Puu ei juhi elektrit. Ühest puust raiutud paat. Mööbli vana, rikutud puu. Hinnaline roosa puu. Peegliraam oli punasest puust. Eeben on must puu. Pigistas tooliserva nii kõvasti, et puu ragises. Puust lusikas, tööriistad, maja, tänavasillutis, linn. Puuga vooderdatud seinad. Heledad puust paneelid. Puu säilib ookeanisügavuses hästi. | piltl. Heast puust mees. Meie kaks oleme samast, ühesugusest puust. Rein on hoopis teisest, teisemast puust poiss kui unistaja loomuga Mart. Kõvast ja visast puust maarahvas. Need poisid pole pehmest puust. Ega vennaski viletsamast puust ole. Naine on tal kangest puust. Ta ei mõika midagi, on vist puust peaga 'puupea'. Priidu silm läks märjaks, ega temagi (süda) puust 'tundetu' ole. Käed on sul küll puust 'kohmakad, tuimad'.
▷ Liitsõnad: banaani|puu, kiker|puu, kuker|puu, kusla|puu, lauka|puu, lääts|puu, roosi|puu, sarapuu; aje|puu, apelsini|puu, aprikoosi|puu, balsa|puu, draakoni|puu, elu|puu, ema|puu, granaadi|puu, haava|puu, heki|puu, hiie|puu, hiigel|puu, hiigla|puu, hikkori|puu, hõbe|puu, hõlmik|puu, ilu|puu, isa|puu, juga|puu, jaanileiva|puu, juuda|puu, jõulu|puu, kadaka|puu, kakao|puu, kampri|puu, kaneeli|puu, kase|puu, kastani|puu, kauri|puu, kautšuki|puu, kiina|puu, kikka|puu, kirsi|puu, kohvi|puu, kont|puu, koola|puu, korgi|puu, kreegi|puu, kruvi|puu, kummi|puu, kuradi|puu, kuuse|puu, kõdu|puu, kääbus|puu, leedri|puu, lehise|puu, leht|puu, leiva|puu, lodja|puu, loorberi|puu, maasika|puu, mahagoni|puu, mammuti|puu, mandariini|puu, mandli|puu, mangli|puu, mango|puu, mangroovi|puu, masti|puu, metsa|puu, miinus|puu, moorus|puu, mudel|puu, mureli|puu, muskaadi|puu, männi|puu, mürri|puu, nelgi|puu, niine|puu, nime|puu, nääri|puu, ohvri|puu, okas|puu, oliivi|puu, paaks|puu, palgi|puu, palmi|puu, pargi|puu, pesa|puu, pihla|puu, pirni|puu, ploomi|puu, pluss|puu, pomerantsi|puu, poop|puu, pudel|puu, puks|puu, põlis|puu, põõsas|puu, pähkli|puu, pärna|puu, pöök|puu, püünis|puu, rahvus|puu, raud|puu, saare|puu, sandli|puu, sara|puu, seebi|puu, seedri|puu, seemik|puu, seemne|puu, sidruni|puu, tamarindi|puu, tamme|puu, taru|puu, tiik|puu, toome|puu, troopika|puu, tuhk|puu, tulbi|puu, tunga|puu, tutt|puu, tõlv|puu, türn|puu, vahtra|puu, veri|puu, viher|puu, viigi|puu, viina|puu, viir|puu, vilja|puu, villa|puu, virsiku|puu, võra|puu, õli|puu, õnne|puu, õue|puu, õuna|puu, äädikapuu; aju|puu, eebeni|puu, ehitus|puu, lama|puu, lüli|puu, malts|puu, nikerdus|puu, paberi|puu, papi|puu, puna|puu, tarbe|puu, vääris|puu, ümarpuu.
2. ‹hrl. pl.› puu (1. täh.) tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, küttepuud, halud. Puid raiuma, saagima, lõhkuma. Mehed läksid metsa puid tegema. See kask tuleks puudeks lõigata. Puud laoti riita. Puud on varutud, otsas. Meil ei jätku talveks puid. Puud on kallimaks läinud. Kütad sa puude või briketiga? Pane pliidi alla veel paar puud juurde. Märjad puud ei taha tuld võtta. Poisid kannavad kuurist puid kööki. Vaigused puud praksuvad ahjus. Küll on head, kuivad, kõlisevad puud. Nende vahekord hingitseb nagu tuli toores puus. *Koolmeistri elu oli nagu tuli toores puus. J. V. Jannsen.
▷ Liitsõnad: ahju|puu, halu|puu, kaika|puu, kamina|puu, kütte|puu, lõkke|puu, pilpa|puu, pliidi|puu, põletis|puu, põletus|puu, sauna|puu, sega|puu, suitsutamis|puu, tulepuu; peeru|puu, pirrupuu.
3. ‹hrl liitsõna järelosana› teivas, kaigas, latt, palk vms. esemena v. eseme osana. Pani ukse riivi ja puu toeks taha. Sellest saab puu rõuguredelile. Nad panid puu toobri kõrvadest läbi. Lõhkus tara maha ja jättis puud sinnasamasse. Nüüd veel koormale puu peale ja köiega kinni! *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte.. F. Tuglas (tlk). || ‹liitsõna järelosana ka pl.› seadeldiste nimetustes, näit. riistapuu; rööbaspuud || riidepuu. Linnariided pandi puu peale, puule (rippuma). Pane püksid puusse. Võttis kasuka puult. Kapis on kõik puud riideid täis. || mesipuu, taru. Mesilaspere aeti puusse. Paar puud on uppi löödud ja mesilased minema heidutatud.
▷ Liitsõnad: kolgis|puu, marga|puu, paine|puu, riistapuu; kael|puud, kangas|puud, keri|puud, käär|puud, rööbaspuud; alus|puu, arssina|puu, kaare|puu, kaeve|puu, kande|puu, kanni|puu, kardina|puu, katla|puu, kinnitus|puu, koorma|puu, kärbise|puu, käsi|puu, külje|puu, küünar|puu, lasi|puu, lasila|puu, lõimepingutus|puu, masti|puu, meetri|puu, muris|puu, mõõdu|puu, paja|puu, parda|puu, pealis|puu, peele|puu, penni|puu, pesu|puu, pide|puu, piha|puu, pusi|puu, põik|puu, põsk|puu, püst|puu, raja|puu, raud|puu, redeli|puu, rind|puu, rist(i)|puu, rooli|puu, semmi|puu, selg|puu, sõlg|puu, talla|puu, toobri|puu, triik|puu, tõkke|puu, tüüri|puu, vahe|puu, valta|puu, viske|puu, võllapuu; püksi|puu, riidepuu; linnu|puu, mesi|puu, pakk|puu, raampuu.
4. tulenemist, arengut kajastav skeem
▷ Liitsõnad: keele|puu, sugupuu.
5. mat sidus ja tsükliteta graaf
6. ‹liitsõna järelosana› piltl mõnedes inimese kohta käivates liitsõnades
▷ Liitsõnad: asja|puu, lõuapuu.

puu|tüvi
Kidur, jäme, krobeline, pahklik, sile puutüvi. Puutüvesid koorima, hööveldama, lupjama.

pärna|tüvi
Õõnes pärnatüvi.

roos ‹-i 21› ‹s›

1. ka bot kibuvitsa kultuuristatud teisend, hrl. lõhnavate õite ja okkaliste vartega põõsastaim; selle taime õis. Valge, kollane, kurdlehine roos. Rooside kroonlehed, lõhn, okkad, viljad. Roosadest roosidest pruudikimp. Roose kasvatama, aretama. Roosid õitsevad, lõhnavad. Talveks tuleb roosid kinni katta. Roosid on vaasis alles nuppus, juba laialt lahti löönud. Noormees ulatab, saadab neiule tulipunase roosi. Kibuvits on Eesti ainuke looduslik roos. Roosidest saadakse roosiõli. Ilme armastas lõhnaõlidest roosi 'roosilõhnalist' ja maikellukest. Mats linnas, roos rinnas. Piiga nagu vastpuhkenud roos. *.. armunud on alati kuidagi õrnatundelised ja näevad roose isegi nõgesepõõsas. V. Raun. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teiste lillede (rahvapärastes) nimetustes, näit. alpi-, vesiroos. Hiina roos 'rooshibisk'. | piltl. Roosid 'õhetus' põskedel. Valga roos, tartu roos 'punased õunasordid'. Elu ei puistanud tema teele roose 'edu, kuulsust'. Ta on eluaeg roosidel kõndinud 'muretult õnnelik olnud'. *Vaata, et sulle õhtul viisteist roosi [= kepihoopi] talli juures ei tehta! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: lume|roos, mägi|roos, päeva|roos, sambla|roos, tiigi|roos, toa|roos, tokkroos; floribund|roos, kimbu|roos, kultuur|roos, kääbus|roos, lõike|roos, mets|roos, miniatuur|roos, muru|roos, pargi|roos, peenra|roos, polüant|roos, pook|roos, põõsas|roos, rambler|roos, roni|roos, tee|roos, tüvi|roos, vaiband|roos, väänroos; palaviku|roos, tiisikuse|roos, viharoosid.
2. roosiõit meenutav ese; roosiõie kujutis sümboli v. kaunistusena. Roosidega seinakell, saanitekk, rätik, kindad, tapeet. Väljaõmmeldud, nikerdatud roos. Kaunistas tordi kreemist roosidega. Kuldne roos on paavsti tunnusese.
▷ Liitsõnad: jää|roos, karamell|roos, külma|roos, paberroos; kompassi|roos, meri|roos, tamme|roos, tanu|roos, tuule|roos, õliroos.
3. med bakterite tekitatud sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik; van eliting. Sai ehmatusest roosi. Roos lõi jala peale.
▷ Liitsõnad: eba|roos, kaenla|roos, näoroos.

roots ‹-u 21› ‹s›

1. millegi kandev tugiosa v. kinnitusvahend; rood [roo], roog [roo]. a. bot leheroots, raag (2. täh.) Haavalehe pikk vetruv roots. Viinamarjakobara, punase sõstra rootsud. Peedilehe peasoon läheb üle lihavaks rootsuks. Mahla valmistamiseks puhastatakse marjad rootsudest. Orav närib soomused kuusekäbi rootsu küljest lahti. b. laasitud, lehtedeta v. okasteta oks v. taim; raag (1. täh.) Taimekahjuritest näritud naeril on lehtede asemel rootsud. Rohelisest jõulukuusest jäid ainult rootsud järele. Tuul sasis paju, kuni puust polnud järel enam muud kui paljas roots. Ahvikari muudab kakaopuu rootsuks. *Vundamendi katsid suvel kinni lopsakad lillepuhmad, talvel aga nendesamade suviste puhmaste härmatanud rootsud. V. Luik. c. selgroog, sabaroots, suleputk. Heeringail võeti rootsud välja. Sai hea hoobi rootsu pihta. Erutusest jooksid judinad rootsu mööda üles-alla. Orava ilusast sabast oli inetu roots järele jäänud. Patja panekuks puhastatakse suled rootsudest. d. (relval v. tööriistal varre kinnitamiseks) saba v. tüvi. Habemenoa roots. Rootsuga nuga, viil. Rauaaja odaotsad on varretamiseks varustatud putke või rootsuga.
▷ Liitsõnad: kase|roots, kuuse|roots, käbi|roots, lepa|roots, oksa|roots, põõsa|roots, päevalille|roots, varre|roots, õieroots; heeringa|roots, kala|roots, nina|roots, saba|roots, selja|roots, suleroots; pidemeroots.
2. kõnek vana vilets kulunud tööriist, ka lahja loom v. inimene. Noast oli aastate jooksul vaid kitsas roots järele jäänud. Kes see niisuguse rootsuga enam pühkida saab! Peksis viha lausa rootsuks. Sellist rootsu on häbi aiste vahele panna. *Ta näitas juba nugegi, mis oli seks otstarbeks juuditurult ostnud – olid kole inetud roostetanud rootsud. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hobuse|roots, luua|roots, viha|roots, vikatiroots.

sammasjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
sambakujuline, sammast meenutav. Puu sammasjas tüvi, võra. Kõrge sammasjas kivi.

sobima1 ‹37›

1. (kõigiti) mingitele tingimustele vastama ning seetõttu millekski, kuskile (hästi) kõlbama, kohane, paras (ja hea), vastuvõetav olema. Turvas sobib ahjus põletamiseks. Tüvi sobib tarbepuuks. See kreem sobib rasvasele nahale. Suurrätt sobis peale võtta magadeski. Ta sobib õpetajaks, juhi kohale, psühholoogi ametisse. Kui see eriala ei sobi, proovi teist. See taim meie kliimasse ei sobi. Võti ei sobinud lukuauku. Püksid on liiga lühikesed, aga kuub sobib. Üks ja sama kinnas ei sobi mõlemale käele. See korter, hind, variant, lahendus sobib meile. Võrdlus, mis sobib nagu rusikas silmaauku. Ta ei sobinud filmi. Kas sobib, kui ma tulen kell kaks? || viisakas, sünnis, tavadele vastav olema. Iga pisiasjaga ei sobi professorit tülitada. Külla ei sobi igal ajal minna. Raamatukogus ei sobi valjusti rääkida. Kuidas see sobib, kui ma lipsuta lähen? Naistel sobib isekeskis kõrtsi minna küll. Teiste ees tülitseda ei sobi.
2. omavahel v. millegagi, kellegagi kooskõlas olema, klappima (1. täh.), kokku sobima. Müts ja sall sobivad. Müts sobib salliga. Autojuhtimine ja alkohol omavahel ei sobi. Nad sobisid teineteisega, kahekesi võrratult. Me sobime naabritega. Lastega ma ei sobinud. Poiste samm ei sobinud. Lage maastik sobis hästi meeleoluga. Kalaga, kala juurde sobib majoneesikaste. Meikimine ei sobi tema eaga. Kaabu sobib noormehe näoga. || välimuse, olemusega harmoneerima. Mulle laiad püksid ei sobi. Kleit sobis oivaliselt, nagu valatult. Mõnele ülikond lihtsalt ei sobi. Talle sobivad pastelsed toonid. *Nimi Rebane sobis talle väga hästi. Tal olid punased juuksed ja alati irvakil hambad. A. Kork. || (ruumilise kooskõla kohta). See mööbel sobib vanasse majja. Kuhu see vaas kõige paremini sobib? Vanasse lossi sobiksid hästi kontserdid.
3. sujuma, laabuma, klappima (2. täh.); sõlmuma. Kõik olid kohmetud, jutt ei tahtnud sobida. Peagi sobis meil sõbralik vestlus. Lepitus hakkab tasapisi sobima. Tuju on parem ja töö sobib. Mäng, koostöö sobis. Meie vahel sõprus ei sobinud. Majakaup ei tahtnud kuidagi sobida. *Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. A. H. Tammsaare.
vrd sobiv

sugu|puu

1. põlvnemislugu; suguvõsa. Perekonna sugupuud võis jälgida 18. sajandi lõpust alates. Niipalju kui ta tundis oma sugupuud, olid ta esivanemad pärit jõukast rahvakihist. Arhiivimaterjalide järgi on tema sugupuu seitse põlve vana. Ma ei ole oma sugupuud eriti uurinud. Minu sugupuu emapoolsed juured ulatuvad Saksamaani. Tema sugupuu algas saare esimese asukaga. Raamatus olid kirjas andmed hobuste päritolu ja sugupuu kohta. *Siis tuletas vanaema ainus kord halva sõnaga Kimi isa sugupuud meelde. A. Beekman. *Jahi asemel oli vana Peeter hakanud seletama oma koera sugupuud. M. Aitsam.
2. puukujuline põlvnemistabel, mille tüvi tähistab esiisa ja hargnev oksastik järglasi. Sugupuud koostama. *Joonistasin eidekese sugupuu, et võib-olla sel teel selgub mingi ingeri või mõni muu selline päritolu. H. Keem.

sõna|tüvi
keel sõna liideteta koostisosa. Mitmed sõnatüved tulevad esile ka sugulaskeelte sõnavaras.

tamme|tüvi
Krobelised tammetüved. Mees on tugev kui tammetüvi.

tehis|tüvi
keel lihttüvi, mis on vaadeldavas keeles uus, olemata seejuures laen, näit. aabe, hõlva-, tauni-. Põlis-, laen- ja tehistüved. Tehistüve looma. Kombineeritud tehistüved.

teise|välteline
keel teises vältes olev. Teisevälteline sõna, tüvi.

toetuma ‹37›

1. end toetama (2. täh.), najatuma, nõjatuma, naalduma. Haavatu pidi toetuma saatjale, saatja käsivarrele. Sa oled veel nõrk, toetu minu vastu! Toetume rinnatisele, et alla vaadata. Mees toetub mugavalt tooli seljatoele. Reisijad tukkusid, toetudes vaguni seinale, vastu vaguni seina. Toetub seljaga vastu ust. Toetub rinnaga, rinnutsi lauale, käega kõnepuldi servale. Püüdis haigele jalale mitte toetuda. Jalgadest kadus jõud ja ta toetus puu najale. Väsinud töömees toetub korraks labidale, labida najale. Karkudele toetuv naine. Kõnnib, toetudes kergelt kepile. || istet võtma. Toetus natukeseks ajaks toolile, voodiservale. Istun murule maha ja Elsa toetub siiasamasse.
2. (püsti- v. ülalpüsimiseks) mingile alusele v. toele toetatud olema. Ratsutaja jalad peavad toetuma jalustele. Toompea majad toetuvad liivakivile. Muldonni lagi toetus männipalkidele. Sarikad ja torn toetusid piilaritele. Puu tüvi ja võra toetuvad tugijuurtele. Seadis latid ühe otsaga tarale, teisega vastu maad toetuma. Sammastele toetuv rõdu. Lauale toetuv käsi. Vähk liigub põhja mööda, toetudes viiele jalapaarile. Kätega põhja toetudes hoitakse keha veepinnal. *Kallutades tooli toetuma tagumistele jalgadele, kiigutab ta end sellel mõne hetke. A. Tigane.
3. ‹allatiiviga› kelleltki v. millestki tuge leidma, millekski tuge saama. Sõpradele võib alati toetuda. Vajas inimest, kellele võiks raskel hetkel toetuda. Toetus oma poliitikas rahvamassidele. Kuningavõim toetub sõjaväele. Meie kirjakeel toetub suuresti Põhja-Eesti murretele. *Ei meeldi Olovernesele õigus, siis toetugu jõule. A. H. Tammsaare. *Ma olin lootnud leida sealt [= filosoofiast] viimase tõe, millele oleks võinud mõistusega toetuda. M. Metsanurk. || midagi aluseks võtma, millestki lähtuma. Artikkel toetub arhiiviallikaile. Faktidele toetuv väide. Romaani kirjutamisel toetus autor oma mälestustele. Klassitsism toetus antiigile. Tõestuses on toetutud aksioomidele. Ta toetub siin ainult oletusele, teatavale hüpoteesile. Tegi otsuse oma arstipraktikale toetudes. Terve mõistus toetub igapäevasele kogemusele.

tugi|puu
Viljakärbise tugipuu. Pesunööri harulised tugipuud. Noore kase tüvi seoti niinepaelaga tugipuu külge. Baleriinid hoiavad treeningus tugipuust kinni.

tuletama ‹37›

1. midagi millestki muust moodustama v. millegi olemasoleva alusel looma (mõttetegevuse teel). Tuletatud sidused saadakse põhisiduste teisendamisega. Tuletatud mustriga trikotaaž. Tuletatud teos jur teise autori teosest loodud teos. Vanemuise nimi on tuletatud Väinämöisest. Dialektika seadused on tuletatud loodusest ja ühiskonna elust. Algained on teada, tuletage saadud ühendi valem! Eukleidese geomeetrias tuletatakse kõik teoreemid loogilisel teel aksioomidest. Tuletatud ühik. Olemasolevatest otsustustest saab tuletada uusi otsustusi. || keel tüvest liidete abil uusi sõnu moodustama. Tuletatud sõna, kohanimi. Tuletatud tüvi. Noomeneid, verbe, adverbe tuletama. Mitmed liited tuletavad 'nende abil saadakse' verbidest nimisõnu.
2. (üksnes koos sõnaga meel:) meenutama. a. uuesti enda mälus esile kutsuma. Tuletab kramplikult meelde õpitut. Tuletasime üheskoos meelde vanu aegu. Ma tuletan sind sageli meelde. Surnuaiapühal tuletatakse meelde lahkunud omakseid. Ei suutnud meelde tuletada, kellelt ta seda oli kuulnud. b. kellelegi teisele midagi meelde tooma, midagi meenuma panema. Majaperenaine tuletab mulle sageli üürivõlga meelde. Ära tuleta mulle seda vana asja, lugu enam meelde! Tuleta talle meelde, et pühapäeval on näiteringi harjutus! Küll me tuletame sulle meelde, kui sa ära unustad. Maasikate lõhn tuletas meelde kodu ja vanaema. See pilt seinal tuletab sulle vist midagi meelde. *.. jõulupuu altari ees tuletas igale kirikulisele meelde, missugune tähtis tund kätte oli jõudnud .. O. Luts. c. sarnasuse põhjal midagi mõttesse tooma. See aparaat tuletab natuke meelde kirjutusmasinat. Mehe veidi viltuste silmade ja esiletungivate sarnadega nägu tuletas meelde mongolit. Linnu võrisev häälitsus tuletab meelde kassi nurrumist. Kõnelaadilt tuletab tüdruk oma kadunud ema meelde.

tuletus|alus
keel tuletamisel aluseks olev sõna v. tüvi

tuule|puu
tugevast kestvast tuulest johtuv puude kasvuvorm, kus tüvi on hrl. allatuult kaldu ja võra laiub tuulealusel küljel

tüves ‹-e 4› ‹s›

1. ehit samba keskosa. Samba baas, tüves ja kapiteel. Samba tüvesel ringleb viinapuuväät.
2. mets laasitud tüvi

tüvi ‹tüve 12› ‹s›

1. puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata. Suure kastani tüvi. Sile, krobeline, jändrik, jäme, haraline tüvi. Kuuskede sihvakad tüved. Mägimänni maadjas tüvi. Mahalangenud tüved. Tüve läbi-, ümbermõõt. Sammaldunud tüvega õunapuu. Kakk elab vana puu tüves. Puud kasvasid tihedalt, tüvi tüves kinni. || (muude jämedamate, kujult tüvelaadsete taimevarte kohta). Bambuse tüvi on õõnes. || piltl (pärinemise, põlvnemise kohta). Oleme ühest tüvest pärit. Arvatavasti põlvnevad buldog ja mops ühisest tüvest. Mõned keeleteadlased arvavad, et nüüdiskeeled on välja kujunenud mitmest eri tüvest. *.. oleme viimsed Carnillaci tüvest, vähemalt mis puutub nime edasikandmisse. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kase|tüvi, kuuse|tüvi, männi|tüvi, palmi|tüvi, puutüvi.
2. millegi keskne, tüvelaadne osa, tüviosa. Samba sale tüvi 'tüves'. Õmblusnõela pea, tüvi ja ots. Tüvelt tume karv (karvatüviku kohta). *.. peod, mis olid märgade aerude tüvedel juba hõõrdunud verele, pääsesid üliinimlikust pingutusest. A. Mälk. || luua, viha jms. seotud ots, tüü. Luua tüve peale aeti pajuvitstest rõngad. *Saunas ootab viht .. lopsakas ja rammus, pihu järgi jämeda tüvega. A. Mägi. *.. ülemistele partele pandi vihud küljeli – nii et tüved olid partel, viljapead aga toetusid alumistele partele püsti pandud vihkudele. E. Karu.
▷ Liitsõnad: aju|tüvi, närvitüvi; aerutüvi.
3. keel sõna muuteliideteta koostisosa; suguluses olevate sõnade ühine osa. Lihttüvi ehk juur ja tuletatud tüvi. Erista sõnavormi „elasime” tüvi, mineviku tunnus ja pöördelõpp. Nimetavaline, omastavaline tüvi. Astmevahelduslik, astmevahelduseta tüvi. Ungari keeles on eesti keelega ühiseid tüvesid paarisaja ringis.
▷ Liitsõnad: liht|tüvi, liit|tüvi, oma|tüvi, põlis|tüvi, sõna|tüvi, tehis|tüvi, uudis|tüvi, verbi|tüvi, vokaaltüvi.
4. biol (mikrobioloogias:) püsivate omadustega mikroobikultuur. Penitsilliini suhtes tundetud mädatekitajate tüved.
5. zool antr looma ja inimese keha keskne osa: pea, kael ja kere. Pika tüvega loom.
▷ Liitsõnad: kehatüvi.

tüvi|haridus
ped üldhariduse kohustuslik osa