[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hahk|hall [-i]
tuhkjashall. Hahkhall taevas. Haabade hahkhallid tüved.

jändrik ‹-riku, -rikku 30›

1. ‹adj› tugev, sitke, kuid madalat kasvu, jässakas, rässakas. a. (puu, selle osade v. puidu kohta). Puud kasvavad soos jändrikuks. Jändrikud rannamännid. Jändrikud tüved, oksad, juured. Vana tamme jändrik võra. Vintsked jändrikud halud. Jändrik kadakane kepp. b. (inimese keha v. selle osade ehituse kohta). Jändrik veidi vimma tõmbunud vanamees. Tugev jändrik kehaehitus. Jändriku kasvuga, jändrikku kasvu mees. Jändrik kael, keha. Jändrikud käed, jalad. *Käed on tal pikad, sõrmed jändrikud. A. Tassa.
2. ‹s› jässakas puu v. inimene. *..majaperemees on kade, nähes nii ilusaid ja kuivi puid, kuna ta enda kuuris on mingisugused vettinud jändrikud.. O. Luts. *Ja kolmas, lüheldane karukäppadega jändrik, eks see olnud .. endine sulaspoiss Joosep Lõuk. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: juure|jändrik, kepi|jändrik, oksa|jändrik, puujändrik; mehe|jändrik, taadijändrik.

keerukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. keeruline (2. täh.); ant. lihtne. Keerukas aparaat, masin. Keeruka ehitusega mehhanism. Aines toimuvad keerukad protsessid. Keerukas tehnoloogia, menetlus. Väga, võrdlemisi keerukas töö. Keerukas probleem. Ülesanne oli keerukam kui arvati. Keerukas nähtus, toiming. Keerukas poliitiline olukord. Ajad olid keerukad. Tema arengutee oli vastuoluline ja keerukas. Asi on liiga keerukaks aetud. Inimene on keeruka hingeeluga olend. Keerukad suhted, vahekorrad. Keerukas sõnastus, väljendus, ütlus. Seda on keerukas teha. Näost on näha, et ta mõtleb midagi keerukat.
▷ Liitsõnad: ime|keerukas, ülikeerukas.
2. hrv keerdudega. Kaskede keerukad tüved. *Nende [= dokumentide] all ilutseb alati dipl. inseneri H. Bachmanni keerukate viguritega allkiri. V. Gross.

korbane ‹-se 4› ‹adj›
korbaga kaetud, korpas, korbatanud; krobeline. Vanade puude korbased tüved. *Ta käed on tööst korbased ja mustad.. Juh. Liiv.

laasuma ‹37›
ka mets (puu alumisi) oksi variseda laskma, end laasima. Parajalt tihedas puistus laasub mänd hästi ning annab väärtusliku oksavaese tarbetüve. Haab laasub halvasti. Kõrgelt laasunud tüved.

lubja|piim [-a]
vee ja kustutatud lubja segu. Lubjapiimaga valgendatud loomapidamishooned. Viljapuude tüved võõbatakse külmakahjustuste vastu lubjapiimaga üle.

lupjama ‹lubjata 48›

1. valgendamiseks, ka desinfitseerimiseks lubjapiimaga katma. Lage, seinu lupjama. Sügisel või kevadtalvel lubjatakse viljapuude tüved valgeks. Valgeks lubjatud ahi. *Kesk õue peenraratas, selle lubjatud äärekivid helgivad hämarusest .. L. Kibuvits.
2. põll happelisse mulda lubiväetist külvama

merevaigu|karva ‹adv adj›
merevaigu värvi kollane v. kollakas. Merevaigukarva vein. *Kõikjal kõrgusid põlised männid, tüved allpool korbased ja hallid, ülal merevaigukarva ja siledad. J. Piiper.

neelduma ‹37›

1. neelatud saama. Kurisu on koht, kus vesi neeldub maa alla. Jõgi, vesi neeldub lõhede kaudu maa-alustesse tühemetesse. | piltl. Ainult puude tüved paistsid, võrad neeldusid uttu.
2. füüs keem absorbeeruma. a. (mitmesuguste kiirguste, ka heli kohta:) keskkonnas intensiivsuselt kahanema. Neelduv gamma-, neutronkiirgus, valgus. b. teises keskkonnas lahustuma. Gaas neeldub vedelikus, tahkes aines.

pakk ‹paku 21› ‹s›

1. jämeda laasitud puutüve otsast saetud (lühem) tükk; mets liik ümarpuitu. Jäme, jändrik, okslik pakk. Lahedad pakud on kerged lõhkuda. Tükeldas langetatud tüved paraja ahjuhalu pikkusteks pakkudeks. Tõrvatud paadid seati pakkudele kuivama. Pakul, paku otsas istuma. Vanaisa istus pliidi ette pakule. Haod raiuti pakul katki. Liharaiumise pakk. Paku peal oli hea vaiu teritada. Jalad paistes, jämedad kui pakud. Kuidas pakk, nõnda talb.
▷ Liitsõnad: iste|pakk, kase|pakk, kuuse|pakk, laastu|pakk, männi|pakk, puu|pakk, raie|pakk, sae|pakk, sindli|pakk, tamme|pakk, tapa|pakk, tüve|pakk, vineeripakk; kanga|pakk, mesi|pakk, painde|pakk, pesapakk.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana›. a. tahutud vm. viisil töödeldud puitdetail, näit. liipri-, lävepakk b. mingi riista keskne puitosa, kuhu muud osad kinnituvad, näit. höövlipakk
▷ Liitsõnad: liipri|pakk, läve|pakk, trüki|pakk, uksepakk; höövli|pakk, äkkepakk.
3. aj jalapakk. *Röövli seeme! .. Pakku ja rauda lasen ma teid panna.. J. V. Jannsen. *.. soovisid last selleks, et ta oleks minule mu eksitusis takistuseks, nii-öelda pakuks jalus? A. H. Tammsaare.

pilu|tuisk
õhukeselt mööda maad liikuv peenikese lumega tuisk. Stepis tõusis pilutuisk. *Puude jäätunud tüved undasid madalalt ja tumedalt, hall pilutuisk keerles ning silmuskles nukralt.. A. Kurfeldt (tlk).

punakas|hall [-i]
Punakashall kivi, maantee. Kuuskede punakashallid tüved. Punakashallid õhtupilved. Suvel on halljänes punakashall.

puseriti ‹adv›

1. risti-rästi, viltu. Hambad on puseriti (kasvanud). Pingutas nii, et vajutas hambad puseriti. Puseriti okstega puu. Puseriti langenud tüved. Puseriti kasvanud mets. Põtrade sarved olid puseriti haakunud. Püssi ots jäi puseriti krae taha kinni. *Kirjapoogen .. oli täidetud suurte, kõveriti ja puseriti aetud tähtedega.. E. Vilde.
2. segamini, sassi(s). Nad magasid, linad puseriti. Tõmbas kampsuni puseriti selga. Puseriti seotud pakk. Ära topi pabereid nii puseriti portfelli! Mõtted on peas puseriti. Puseriti läinud vahekorrad. Läksime mehega pisut puseriti. Elu on puseriti. *Kas sul on õnnega asjad natuke puseriti? E. Raud. *Nad tunnevad .. legende, milles nii veidralt ja tujukalt on puseriti väljamõeldis ja tegelikkus, unenägu ja tõelisus. A. Kurtna (tlk).

risaräsakil ‹adv›
hrv risakil, risti-rästi. *Vesi läikis mätaste vahel, tüved olid risaräsakil üle lompide. H.-M. Männamaa.

ruskendama ‹37›
ruskena paistma. *.. ja mändide tüved ruskendavad hommiku ja õhtu valgustuses.. A. Annist (tlk).

ruugjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
ruuge varjundiga. Mändide ruugjad tüved.

samblikune ‹-se 4 või -se 5› ‹adj›
samblikega kaetud, samblike poolest rohke. Samblikused tüved, kivirahnud. Samblikune metsatundra.

sammastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
ehit sammaste kogum; sambarida, kolonnaad. Templi, söögisaali sammastik. Sammastikuga uhke hoone. Peatänavad ääristati sammastikega. | piltl. *.. sirged krobelised [kuuskede] tüved moodustasid vägeva sammastiku. M. Metsanurk.

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

teis|puit
bot kambiumi tegevuse tulemusena tekkiv puit. Puude tüved koosnevad peamiselt teispuidust.

tunnus ‹-e 4› ‹s›

1. ka biol esemete v. nähtuste iseloomulik omadus, mille alusel saab neid omavahel võrrelda ja üksteisest eristada; erijoon. Olulised, ebaolulised tunnused. Kvantitatiivsed, kvalitatiivsed tunnused. Taksonoomilised, süstemaatilised tunnused. Atavistlikud, dominantsed tunnused. Eriomased, olemuslikud, uuritavad tunnused. Looma päritolu tehti kindlaks kaudsete tunnuste järgi. On organisme, kellel on nii taime kui looma tunnuseid. Rahvaluule iseloomulik tunnus on tema kollektiivne laad. Mandrilise, merelise kliima tunnused. || loog mõiste oluline, eristav omadus. Üksikud, üldised tunnused.
▷ Liitsõnad: eri|tunnus, eristus|tunnus, liigi|tunnus, liigitus|tunnus, määramis|tunnus, otsi|tunnus, pea|tunnus, põhi|tunnus, püsi|tunnus, rassi|tunnus, soo|tunnus, sordi|tunnus, sugu|tunnus, žanri|tunnus, takseer|tunnus, tõu|tunnus, vormi|tunnus, välis|tunnus, ühis|tunnus, üksiktunnus.
2. miski, mis millelegi viitab v. mille järgi midagi järeldatakse v. oletatakse, äratundmist võimaldav märk. a. (nähtuse v. ilmingu kohta:) tundemärk. Teol puudusid kuriteo tunnused. Liikumine on üks kõige silmanähtavamaid elu tunnuseid. Kortsud on vananemise tunnus. Otsustusvõimetus on nõrkuse tunnus. Kandilist lõuga peetakse tahtejõu tunnuseks. Selline ükskõiksus on läheneva lõpu tunnus. *.. Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus. A. H. Tammsaare. || haigustunnus, sümptom. Palavik on üks põletiku tunnuseid. Mürgituse tunnused on iiveldus ja oksendamine. Hambasööbija esimene tunnus on tume laiguke hambavaabal. Öine higistamine võib olla mingi haiguse tunnuseks. b. kellelegi iseloomulik detail v. ese (näit. auastme tähisena, millegi sümbolina). Valged kokardid olid Soome sõdalase tunnused. Varrukail puudusid auastme tunnused. Tunnusteta sõduripluus. Politseikomissari sinisel mundril helkisid kuldsed tunnused. Tanu on abielunaise tunnus. Valitsuskepp ja kroon on kuningavõimu tunnused. *.. jumalatari tunnus, millele on antud kerge laeva kuju, osutab mereteed pidi sissetoodud kultusele. L. Meri.
▷ Liitsõnad: haigus|tunnus, mürgistus|tunnus, riknemis|tunnus, surmatunnus; eraldustunnus.
3. keel grammatilist tähendust kandev afiks. Tüved, liited ja tunnused. Mitmuse, lihtmineviku tunnus. Oleviku kesksõna, käskiva kõneviisi, umbisikulise tegumoe tunnus. Ainsusel, algvõrdel puudub tunnus.
▷ Liitsõnad: aja|tunnus, arvu|tunnus, käände|tunnus, pöördetunnus.
4. mat arvuliste v. mittearvuliste väärtustega muutuja
▷ Liitsõnad: arv|tunnus, nominaaltunnus.

tüvi ‹tüve 12› ‹s›

1. puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata. Suure kastani tüvi. Sile, krobeline, jändrik, jäme, haraline tüvi. Kuuskede sihvakad tüved. Mägimänni maadjas tüvi. Mahalangenud tüved. Tüve läbi-, ümbermõõt. Sammaldunud tüvega õunapuu. Kakk elab vana puu tüves. Puud kasvasid tihedalt, tüvi tüves kinni. || (muude jämedamate, kujult tüvelaadsete taimevarte kohta). Bambuse tüvi on õõnes. || piltl (pärinemise, põlvnemise kohta). Oleme ühest tüvest pärit. Arvatavasti põlvnevad buldog ja mops ühisest tüvest. Mõned keeleteadlased arvavad, et nüüdiskeeled on välja kujunenud mitmest eri tüvest. *.. oleme viimsed Carnillaci tüvest, vähemalt mis puutub nime edasikandmisse. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kase|tüvi, kuuse|tüvi, männi|tüvi, palmi|tüvi, puutüvi.
2. millegi keskne, tüvelaadne osa, tüviosa. Samba sale tüvi 'tüves'. Õmblusnõela pea, tüvi ja ots. Tüvelt tume karv (karvatüviku kohta). *.. peod, mis olid märgade aerude tüvedel juba hõõrdunud verele, pääsesid üliinimlikust pingutusest. A. Mälk. || luua, viha jms. seotud ots, tüü. Luua tüve peale aeti pajuvitstest rõngad. *Saunas ootab viht .. lopsakas ja rammus, pihu järgi jämeda tüvega. A. Mägi. *.. ülemistele partele pandi vihud küljeli – nii et tüved olid partel, viljapead aga toetusid alumistele partele püsti pandud vihkudele. E. Karu.
▷ Liitsõnad: aju|tüvi, närvitüvi; aerutüvi.
3. keel sõna muuteliideteta koostisosa; suguluses olevate sõnade ühine osa. Lihttüvi ehk juur ja tuletatud tüvi. Erista sõnavormi „elasime” tüvi, mineviku tunnus ja pöördelõpp. Nimetavaline, omastavaline tüvi. Astmevahelduslik, astmevahelduseta tüvi. Ungari keeles on eesti keelega ühiseid tüvesid paarisaja ringis.
▷ Liitsõnad: liht|tüvi, liit|tüvi, oma|tüvi, põlis|tüvi, sõna|tüvi, tehis|tüvi, uudis|tüvi, verbi|tüvi, vokaaltüvi.
4. biol (mikrobioloogias:) püsivate omadustega mikroobikultuur. Penitsilliini suhtes tundetud mädatekitajate tüved.
5. zool antr looma ja inimese keha keskne osa: pea, kael ja kere. Pika tüvega loom.
▷ Liitsõnad: kehatüvi.

tüüakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (puu v. selle osade kohta:) jämeda, tugeva tüvega, jämeda tüükaga; jändrik, rässakas. Tüüakad Koiva tammed. Tüüaka kuuse alumine osa meenutab nuia. Otsib tüüakat kadakat, mis häid kibulaudu välja annaks. Tuul räsib tüüakaid pärnapuid. Puudel on tüüakad tüved. Tõstis tüüakad kuuseoksad vankrile.
2. jäme ja tugev. a. (millegi kohta). Virutas tüüaka kaikaga. Laelambi tüüakad harud. Keldris on reas tüüakad kurgi- ja kapsatünnid. Kolksatas tüüaka pudeli lauale. Tüüakate jalgadega kohmakas köögilaud. Vanamees istus tüüakal kasepakul. Lennuki tüüakas kere. *Kas te ei arva, et lihtsad, tüüakad, hästi terava otsaga sarved oleksid põdral kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon .. H. Rajandi (tlk). b. (inimese keha v. kehaosade kohta). Tüüakas laiaõlgne kapten. Tüüakad turunaised. Tüse ja tüüakas mees nagu tammepakk. Lühikest kasvu tüüakas maapoiss. Tugevad ja tüüakad laadijad. Hiivas oma tüüaka kere toolilt üles. Ta on tüüaka kehaehitusega. Mehe tüüakas turi. Seisab oma tüüakatel jalgadel kindlalt kui kalju. Pani mõlema käe tüüakad nimetissõrmed kokku. | (looma kohta). Tüüakas karu. Tüüakas leskmesilane.

valendama ‹37›
valgena (1. täh.) paistma. Palgi- ja lauavirnad valendasid päikese käes. Maja ümber on uus valendav tara. Pargis valendab suur uhke hoone. Puude varjus valendab üksik pink. Voodil valendasid padjad ja linad. Puunõud küüriti liivaga valendama. Hämaruses hakkasid silma kaskede valendavad tüved. Kevadel valendasid õunapuud ja kirsid õitemeres. Võsa all valendasid ülased. Valmiva vilja väljad hakkasid juba valendama. Rohu sees valendasid mingi looma luud. Merel valendab üksik puri. Klubi uksel valendas mingi kuulutus. Kevadistel põldudel valendas veel lund, lumelaike. Mere peal valendas jää. Eemal valendas kõrge liivakallas. Taevas valendasid põuapilved. Tõmmus näos valendasid hambad, silmamunad. Ümbruse mähkis enesesse piimjas valendav uduloor. Midagi valendas pimeduses. Võsaalune valendas ülastest. Karikakardest valendav nurm. Lumekirmest valendav maapind. Kividest valendavad põllulapid. *Mururiba, mis eraldas merd elumajast, kubises päevitajate valendavatest kehadest. T. Vint.

valev ‹-a 2› ‹adj›
helkivalt valge, hele. Uued valevad hooned. Meri on täis valevaid purjepaate. Kaskede valevad tüved. Kastanite kõrged valevad küünlad. Toomingas oli õiteküllusest lumena valev. Mäetipud on kaetud pimestavalt valeva lumega. Valevate liivakallastega oja. Pilveloori tagant paistis valev päikeseketas. Öö on möödas, taevas hakkab valevaks tõmbuma. Seisime valevas suveöös. *Vahepeal oli tõusnud kuu .. ja levitas nüüd nõrka valevat kiirgust .. V. Raud (tlk).
▷ Liitsõnad: lumevalev.

valge ‹1›

1. ‹adj› lume, piima vms. värvi; hele. Valge värv, värvus. Valge kasetoht, kriit, paber. Lumi oli silmipimestavalt valge. Puudel oli valge härmatis. Aknad, lagi on värvitud valgeks. Valgeks lubjatud ahi. Suhkur on valge. Valge savi, räniliiv. Valge riie, riietus. Seljas oli valge ülikond, mantel, kittel. Pruut oli valges kleidis ja looris. Käes valged kindad, jalas valged kingad. Naiste valged pearätid, pitstanud. Valge kraega tume kleit. Osa pesu oli valge, osa kirju. Laual on valge lina. Valge lipp (allaandmise, relvarahu märgiks, ka motovõistlustel stardi märguandeks). Valge lõng, niit. Valge tikand 'valge lõngaga valgele riidele tikitud kaunistus'. Lammaste vill on valge ja pehme. Valges nahkköites raamat. Valged ja mustad malendid. Valge hobune, kass, kana, luik. Kaskede valged tüved. Valged ülased, roosid. Valgete täppidega punane kärbseseen. Valge habemega jõuluvana. Poisil on heledad, peaaegu valged juuksed. Aastatega on vanaisa pea 'juuksed' muutunud üleni valgeks. Naisel on valge klaar nägu. Taevas uitavad suviselt valged pilved. Merel on kõrged valged lained. Kihutavate hobuste küljed olid valges vahus. Keereldes tõusis õhku valge suitsusammas. Jõe kohal on paks valge udu. Ta kahvatas, ta huuled muutusid veretult valgeks. Sa oled ju näost päris valge (näit. kohkumisest). Valge leib 'nisuleib'. Valge kohv 'kohv piima v. koorega'. Valge viin 'tavaline värvusetu maitsestamata viin'. Valge vein 'hele lahja viinamarjavein'. Valge liha 'valkjas liha, näit. linnu- v. vasikaliha'. Valge vorst 'vereta tanguvorst'. Valge pipar 'piprapuu kooritud marjadest saadud maitseaine'. Valge vares zool albinootiline vares. Valge pimedus 'polaaraladel (eriti Antarktikas) optiline atmosfäärinähtus, mille puhul ei ole võimalik eristada ümbrusest mitte midagi'. Valge kääbus astr oma evolutsiooni lõppjärgus olev tuumaenergiata, aeglaselt jahtuv suure tihedusega kääbustäht. Valge pass van tõend sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistamise kohta, valge pilet. Valge leht 'töövõimetusleht haige põetamiseks'. Valge süsi piltl hüdroenergia. Valge kuld piltl puuvill. Valge maagia 'keskajal maagia heade vaimude mõjutamiseks'. | piltl. *Oma kangelaste kujutamisel tunneb muinasjutt ainult musta ja valget värvi. Pooltoone ei kasutata. Ü. Tedre. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Valge mänd, nulg, mooruspuu. Hall ehk valge lepp. Valge sõstar, peakapsas, klaar(õun). Valge ristik, mesikas, kastehein, lupiin. Valge liilia, nartsiss. Valge karikakar, vesiroos, hanemalts, kukehari, tolmpea, nokkhein, iminõges, pusurohi. Valge riisikas, helvell, kobarheinik, kärbseseen. Valge laiarinnaline kalkun (kalkunitõug). Valge leghorn, plimutrok (kanatõud). Suur valge siga (seatõug). || heleda nahavärvusega (rassi tunnusena). Valge rass. Lõunameresaarte valge elanikkond. Ameerika esimesed valged asunikud. Aafrikas uudistati valgeid inimesi. Punanahad tapsid mitu valget meest. || (hrl. maapinna kohta:) lumega kaetud, lumine. Hakkas lund sadama: maa on juba valge. Valge vaip 'lumevaip' katab maad. Liugles suuskadel üle valge lagendiku. Tänavu tulevad valged jõulud. *Tal oli tunne, et valge torm [= tuisk] matab inimeste tallatud teed, majad .. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: alabaster|valge, hõbe|valge, hõbejas|valge, härma|valge, kajak|valge, koor|valge, kriit|valge, kulu|valge, lamba|valge, liilia|valge, lina|valge, lubi|valge, luik|valge, lõuend|valge, marmor|valge, paber|valge, piim|valge, piimjas|valge, portselan|valge, pärgament|valge, pärl|valge, suhkur|valge, tohik|valge, toht|valge, udu|valge, vaha|valge, vahtvalge; ere|valge, erk|valge, hall|valge, hallikas|valge, hele|valge, hõõguv|valge, ime|valge, kahkjas|valge, kahvatu|valge, kiiskav|valge, kollakas|valge, kreem|valge, kreemikas|valge, läikiv|valge, matt|valge, must|valge, määrdunud|valge, pimestav|valge, pleek|valge, puhas|valge, punakas|valge, rohekas|valge, roosa|valge, roosakas|valge, sinakas|valge, sinkjas|valge, särav|valge, tuhm|valge, õrnvalge; puna|valge, sinivalge.
2. ‹adj› (küllaldaselt) valgust omav; valgustatud. a. (üldiselt). Valged kevadpäevad, suveööd. Õhtu oli veel küllalt valge, polnud vaja tuld süüdata. Ööd olid kuupaistest valged. Oli ilus valge hommik. Sompus ilm hakkas valgemaks minema. Tõusis hommikul vara, kui juba hakkas natuke valgeks minema. Kui ärkasin, oli väljas juba täiesti, jumala valge. Novembris on juba päevas valget aega väga vähe. b. (ruumide v. muu konkreetse koha kohta). Suure akna tõttu on see tuba valgem kui teised. Ruumis oli väga valge, sest päike paistis sisse. Teises toas on valgem. Saal tehti vaheajaks valgeks 'selles süüdati tuled'. Vajutas lülitile ja tuba lõi valgeks. Tuba, korter oli valge: kõik tuled põlesid. Mõned vastasmaja aknad olid südaöölgi veel valged. Koputamise peale lõi üks aken valgeks. Tuledest valge tänav, tee. Muretse endale valgem 'tugevamini valgustav' lamp! Koitis: metsaalune oli peaaegu valge. Välk lõi ümbruse pimestavalt valgeks.
▷ Liitsõnad: kuu|valge, lume|valge, päikese|valge, tule|valge, tähevalge; varavalge.
3. ‹adj› kõnek valgete poolele kuuluv v. sellega seotud, valgekaartlik; kodanlik. Valge armee. Valged ohvitserid, valge kindral. Valge terror.
4. ‹s› see, mis v. kes on valge (1. täh.). a. valge värv v. värvus. Lagi värviti valgega. Kleidiriide mustris on punast ja valget. Valgega 'valge lõngaga' tikitud pluus. Valge on tuntud kui puhtuse sümbol. b. valge riietus. Pruut oli üleni valges. Kes on see daam valges? Tütarlaps riietus valgesse. c. valge loom (eriti hobune). Rakendas vana valge vankri ette. Valge saani ees tegi head sõitu. *Teised kaks [muna] on nõrga koorega – vigase valge omad. M. Traat. d. heleda nahavärvusega inimene (rassina). Lõuna-Aafrika valged. Sadamakail tunglesid valged ja mustad. Suhted valgete ja indiaanlaste vahel olid pidevalt halvad. Kaevandustes on värvilise palk väiksem sama tööd tegeva valge omast. e. valge viin. Vabariigi valge (Eestis toodetud valge viina kohta). Võttis paar pitsi Viru valget. Vana valge ikka meeste jook. Pudel, klaas, sada grammi valget. Kas soovid konjakit või valget? Valas teeklaasi valget täis. f. valge malend, ka nendega mängiv maletaja. Selle partii mängis ta valgetega. Valge jäi ajahätta. Katkestusseisus on valgel enamettur. g. silmavalge. *Körberi silmad suurenesid, valged sähvatasid. E. Särgava. h. munavalge. Koksis munad katki – kollane ühte, valge teise tassi. i. van (hõberaha kohta). *.. palju see aega võtab, et sa tohtrihärra laeva kajutisse viid ja sääl talle paar „valget” pihku pistad. O. Kallas.
▷ Liitsõnad: näpu|valge, riigivalge; plii|valge, tina|valge, titaan|valge, tsinkvalge.
5. ‹s› (päeva)valgus. Suur valge väljas. Oli juba suur valge, kui teele mindi. Ärkasin hommikul suure valgega. Tõusti hommikul esimese valgega. Lahkus hommikul valge hakul kodunt. Magas hommikuse valgeni välja. Suvel töötati maal valgest valgeni 'kogu päevavalguse aja'. Praegu enam hästi ei näe, jätkan homme valgega, valges. Laagrisse tuleb jääda valges. Ema alustas laudatalitusi vara enne valget. Kustuta tuli ära, ma ei jää valges magama. Tule siia valgesse, valge kätte! Rada oli kuupaiste valgel hästi nähtav. Tubaseid töid tehti petrooleumilambi, elektritule, küünalde valgel. Vaatas pudelit, riidetükki vastu valget. *Kukelaulu ajal rakendati hobused ja valge varul jõuti metsa. J. Mändmets. *Ju näeb, kust kurust ta ennast valgele [= nähtavale] veab. R. Kõvamees. || piltl (hrl. üllatust v. meelepaha väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). No nüüd on valge väljas – Ants ei taha! *Kus mul kah peigmees! .. Või mina peaksin sinule tulema, säh sul valge väljas! O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: ao|valge, eha|valge, hommiku|valge, koi|valge, koidu|valge, päevavalge; kuu|valge, küünla|valge, lambi|valge, laterna|valge, päikese|valge, tule|valge, tähevalge.
6. ‹s› kõnek parempoolsete, kodanlike vaadetega isik, ka valgekaarti kuulunud isik; ant. punane. Punaste ja valgete vaheline sõda. Valgete väeosad, jõugud. Võttis kodusõjast, Eesti Vabadussõjast osa valgete poolel. Langes punakaartlasena lõunarindel valgete vastu võideldes. *Valged püüdsid punaseid vene üliõpilasi Tähtvere mäe seltsimajast ... L. Kibuvits.

vastupanu|võimeline
vastupanuvõimet omav, vastupidav. Vastupanuvõimelised linnakaitsjad. Antibiootikumide suhtes vastupanuvõimelised tüved.

võõpama ‹võõbata 48›
värvima, pintseldama. Õlivärviga, lakiga, krohviga võõpama. Tee keskele võõbati pidev valge joon. Võttis pintsli ja hakkas planku võõpama. Võõpas majaseina, aknalaua, värava pruuniks. Õunapuude tüved olid lubjaga valgeks võõbatud. Kirevaks võõbatud lõuend, pühademuna. *Vanamees võõpas lauad paksult kliistriga kokku, kleepis plakati plangule .. M. Käbin (tlk). | piltl. Klatšimoorid võõpasid uudisele värvi peale ja levitasid seda siis agaralt. *Võõbates kiirtekullaga kaskede valgeid tüvesid, vajub päike metsa taha. K. Põldmaa. || minkima, meikima. Naine võõpas huuled tulipunaseks, silmalaud siniseks, kulmud tumedateks kriipsudeks.