[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tööline ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. hrl. tootmistegevuses vahetult osalev, peam. kehalist tööd tegev palgatöötaja. Töölised ja teenistujad. Töölised ja talupojad. Aparaaditehase tööliste miiting, streik. Ta on sadamas lukksepp, päris tavaline tööline. Brigadir saatis töölised kartulipõllule. || (üldisemalt töötaja kohta). *Aga mis on õpetaja ühiskonnas? Lastele kirjaoskuse kättetuupija, tööline, kes täidab temale antud ülesannet. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: aia|tööline, betooni|tööline, depoo|tööline, doki|tööline, ehitus|tööline, istandus|tööline, kaevandus|tööline, koristus|tööline, kraavi|tööline, köögi|tööline, laadimis|tööline, lao|tööline, lava|tööline, linna|tööline, maantee|tööline, metalli|tööline, metsa|tööline, mõisa|tööline, mäe|tööline, müüri|tööline, naha|tööline, põllu(majandus)|tööline, raudtee|tööline, remondi|tööline, sadama|tööline, sovhoosi|tööline, söe|tööline, talu|tööline, tee|tööline, tekstiili|tööline, transpordi|tööline, transport|tööline, trüki|tööline, tööstus|tööline, vabrikutööline; abi|tööline, aja|tööline, ees|tööline, hooaja|tööline, juhu|tööline, liht|tööline, löök|tööline, musta|tööline, noor|tööline, oskus|tööline, palga|tööline, päeva|tööline, sunni|tööline, tunni|tööline, tööta|tööline, tüki|tööline, võõrtööline; kaastööline; käsitööline.
2. arenenud tööorganitega liige mõnes putukaperes, näit. töömesilane, töösipelgas vm. Noored töölised ronisid kannudest välja. Termiidipesa suurema osa moodustavad töölised ja sõdurid.