[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aprill ‹-i 21› ‹s›

1. kalendriaasta neljas kuu, jürikuu. Soe, jahe, tuuline aprill. Aprilli algul, lõpul. 3. aprillil. Aprillis tuleb kevad. Töö peab valmis olema 20. aprilliks.
2. hrl. 1. (ka 30.) aprillil tehtav rahvalik nali, mis seisneb kellegi ninapidivedamises, luiskelooga kuhugi saatmises v. midagi tegema panemises, aprillinali. Aprilli tegema. Aprill! (hüüe, kui aprillinali õnnestub). Lastel oli hea meel, et ema sai aprilli. On see tõsi või on tegemist aprilliga?

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

au|sõna
oma au nimel antud kinnitus, tõotus, lubadus vms. Andis ausõna, et ta sellest ei räägi. Kinnitas, tõotas, lubas ausõnaga. Võtsin temalt ausõna, et ta tuleb. Ausõna peale 'tagatiseta' laenama, andma. | nlj. Ausõna, (aga) augud sees, aukudega ausõna 'kinnitus, tõotus, lubadus, mida (päriselt) ei peeta'. || (kinnitussõnana:) tõsi(jutt), tõesti, tõepoolest, ausalt; päris kindlasti. Kuulen seda esimest korda, ausõna. Ausõna, maksan ära.

dublett ‹-leti 21› ‹s›

1. mingi eseme (hrl. trükise, kogumisobjekti, muuseumieseme) teine eksemplar, teisikeksemplar; üks kahest samasugusest esemest. Unikaalne raamat, millest pole dubletti. Filatelistid kasutavad dublette vahetuseks.
2. füüs spektri kaksikjoon
3. keel. a. sõna erikujuline teisend. Aitama ja avitama, tõsi ja tõde on etümoloogilised dubletid. b. absoluutne sünonüüm
4. kahest osast kokkuliimitud vääriskivi; ilukivi, millel pealmine pool on ehtsast vääriskivist

eba|tõsi
mittetõsi, vale. Ära püüa ebatõtt rääkida!

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

hämmeldunult ‹adv›
hämmeldusega, segadusse sattunult. Raputasin hämmeldunult pead. „Kas see ikka tõsi on?” küsis naine hämmeldunult.

härjapea|ädal
ristikuädal. *Tõsi, mees oli madal nagu härjapeaädal.. H. Sergo.

jaa-jaa ‹adv›
jaatussõna, väljendab mööndust, kinnitust. Jaa-jaa, tõsi mis tõsi. *Jaa-jaa, seal imegu ta käppa, mõeldes järele, mis ta rahule tarvis läheb. F. Tuglas (tlk).

jaolt ‹adv›
van osaliselt, osalt. Ruum oli jaolt kontori, jaolt lao moodi. Kas see on tõsi? – Ainult jaolt. *Oma etteheitega tegi õpetaja Mihklile jaolt ülekohut. E. Vilde.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

kahjuks ‹adv›
kõneleja kahetsevat suhtumist, kahjutunnet märkiv sõna mingi mittesoovitud, ebameeldiva asjaolu puhul. Kahjuks jäin hiljaks. Kahjuks pole mul aega. Kahjuks katse ebaõnnestus. Õunad on kahjuks ussitanud. Selle kohta puuduvad kahjuks andmed. Kahjuks ma ei saa sind aidata. Kõik nende lootused olid kahjuks asjatud. „Kas see on tõsi?” – „Kahjuks küll.”.

kaika|mees
van kõnek vaps. *Tõsi, nad ei saavutanud seal oma eesmärki ega suutnud vapside ülemaalist kokkutulekut, kuhu oli kokku sõitnud mitu tuhat kaikameest, nurja ajada .. P. Kuusberg.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kasuline ‹-se 5› ‹adj›
van kasulik. *Mis iseenesest tõsi, hea ja kasuline on, tuleb ja sünnib tasase ja vaikse viisiga .. O. W. Masing.

kava1 ‹7› ‹s›

1. kavatsus, mõte, plaan. Hea, ilus, julge, suurejooneline, kuri, nurjatu, salajane kava. Esialgse kava kohaselt kestab matk 3 päeva. Kirjanikul on kavas välja anda oma valitud teosed. Tal on suve kohta juba omad kavad. Neil polnudki kavas maale sõita. Mis sul täna õhtul kavas on?
2. millegi ellu- v. läbiviimise üksikasjalik plaan; programm. Enne kirjandi kirjutamisele asumist koostan üksikasjaliku kava. Seab puhkuse veetmise kohta terve kava kokku. Võistluste kavas oli 500 m, 1500 m ja 5000 m uisutamine. Vibulaskimine lülitati taas olümpiamängude kavva. Kuulutustetahvlil oli väljas ürituste ja ettekannete mitmekesine kava. *Tsaariaegse keskkooli kavas eesti keelt sundusliku õppeainena ei olnud. A. Palm. || eeskava; mängu- v. saatekava. Kontserdi, estraadiõhtu kava. Kireva kavaga puhkeõhtu. Väike taidluskollektiiv ei suuda ära õppida suurt kava. Esimese üldlaulupeo kava. Teater võttis kavasse algupärase ooperi. Saade oli kavas kaks korda kuus. || kavaleht, vastav brošüür. *Tõsi, ka selles kollektiivis olid oma tähed, kelle nimed olid loetletud eraldi kava esileheküljel. K. Ird.
▷ Liitsõnad: aja|kava, harjutus|kava, hoonestus|kava, jaotus|kava, küsitlus|kava, nädala|kava, päeva|kava, tegevus|kava, treeningu|kava, töö|kava, õppe|kava, üldkava; ees|kava, esinemis|kava, estraadi|kava, kontserdi|kava, massi|kava, muusika|kava, mängu|kava, nääri|kava, peo|kava, rühma|kava, saate|kava, taidlus|kava, teatri|kava, vaba|kava, valik|kava, võimlemiskava; mõõtkava.
3. van biol süsteem. *Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ergu|kava, juure|kava, kondi|kava, närvikava.

järele kiitma
kellegi jutu v. arvamuse peale kohe nõustuvalt midagi ütlema, takka kiitma. Oskas ülemustele meeldida ja neile järele kiita. „See on tõsi jah,” kiitis ta oma naisele järele. „Mehejutt!” kiitsid mõned kohe järele. *„Nendele tuleb alati kõiges järele kiita,” õpetas Vanda .. L. Promet.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kodu|kana

1. kana kui kodulind
2. piltl vaimsete huvideta, üksnes oma kodule ja perekonnale pühenduv naine. *Abielludes aga muutusid harilikuks kodukanaks, kellel pole enam muu tähtis kui mees ja lapsed. S. Kabur. || van (hellitavalt naise, abikaasa kohta). *Ja sina tahaksid teda hea meelega enesele kodukanaks tuua, eks ole tõsi? J. Pärn.

kohe1 ‹adv›

1. viivitamata, jalamaid, otsemaid v. lühikese ajavahemiku jooksul v. möödudes. Kohe praegu, nüüdsama. Hakkan kohe tööle. Mine kohe Toomarile! Tule kohe siia! Päris kohe ma tulla ei saa. Taipas kohe, milles on asi. Karjatas, ja ärkas kohe üles. Kui marjad hakkavad lagunema, tuleb keetmine kohe lõpetada. Kohe selgub, kellel oli õigus. Kohe pärast sööki asuti teele. Laps jäi kohe magama. Võõrast ei märgatud kohe. Seadus ei jõustunud kohe. Näha kohe, et oled harjunud tööd tegema. Kirjale paluti kohe vastata. Raamat müüdi kohe läbi. Ma läksin kohe, juba samal õhtul. Kohe esimesel päeval. Kohe sõja alguses.
▷ Liitsõnad: otsekohe.
2. millegi v. kellegi vahetus läheduses, lähedusse v. lähedusest, vahetult. Ta seisis kohe minu ees. Maja asus kohe järve kaldal. Jõgi on kohe maja taga. Peatus on kohe selle käänaku taga. See asub kohe südalinnas, siinsamas. Maja ehitati kohe maantee äärde. *.. kuninglik kuusepuu, tumerohelised vanumata oksakodarad algamas kohe maast. L. Hainsalu.
3. kõnek rõhu-, vahel ka lihtsalt täitesõnana. a. ‹jaatavas lauses› päris, lausa, otse. Kohe rõõm näha, kuidas töö edeneb. Ma kohe ootan kevadet. Sööb kohe mitme mehe eest. Tulge kohe kindlasti meile! Niisugune jutt ajab kohe hirmu peale. Siin on õunad, võta kohe mitu tükki! Tema on kohe niisugune inimene, et läheb kõigiga tülli. Teid on kohe mitu! „Ma lähen nädalaks!” – „Kohe terveks nädalaks!” Häbi vaadata kohe, kuidas ta edvistab. Saapad läikisid nagu uued kohe. Nüüd on teine asi kohe. Seal oli neid kohe terve hulk. Väljas on päris torm kohe. Sinuga on päris häda kohe. Päris hea kohe, et koosolek edasi lükkus. Mul hakkas temast kohe päris kahju. Ma väsisin kohe päris ära! b. ‹eitavas lauses›. Sellest ei taha kohe rääkidagi. Sellise jutuga ära kohe tulegi! Nii ei ole kohe mitte kuidagi võimalik. Ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et see tõsi on. Ei tea kohe, mida teha. Aeg kohe ei läinud edasi, tee mis tahes. *Mina küll ei läheks sinna, kohe mitte mingi hinna eest. E. Vaigur.
4. murd otse, sirgelt, otsesuunas. *.. pistis [kase] auku ja tampis jalaga ümberringi kinni; vaatas viimaks veel, kas kask kohe seisis .. J. V. Jannsen.

kuulma ‹kuulen 43›

1. hääli, helisid kuulmiselundi abil tajuma ja eristama, kuulmise teel vastu võtma. Mees ei kuule hästi vasaku kõrvaga. Vanamehe kõrvad ei kuule enam tasast häält. Räägi valjemini, ma kuulen halvasti! Kuulsin koputust uksele, lähenevaid samme, koera haukumist. Kuuleb pauke, hüüdeid, naeru, jutukõma. Ta vist ei kuulnud mind, minu kutset. Telefonitorust kostis mehehääl: „Jalakas kuuleb!” Olen sel kevadel juba lõokest kuulnud. Kuulsin teda uksest sisse tulevat. Masinate müras ei kuulnud ta iseenda häältki. Polnud muud kuulda kui tormi müha. Polnud midagi kahtlast näha ega kuulda. Seda heli kuulis ainult harjunud kõrv.
2. kellegi rääkimis(t)est teada saama. Oled sa seda juttu, uudist, teadet juba kuulnud? Kuulsin seda raadiost, sõbralt, sõbra käest, sõbra kaudu, Antsu enese suust. Pole oma sugulastest ammu midagi kuulnud. Olen Evaldist ühte-teist kuulnud. Temast, tema kohta on ainult head, halba kuulda. Ta oli meie kavatsusest kuidagi kuulda saanud. Teeb, nagu poleks seda kuulnudki. Kuulsin, et kavatsete puhkusele minna. Oli kuulda, et tänavu tuleb külm talv. Lase kuulda 'räägi', mis sul plaanis on! Tahtsin kuulda, mis te sellest asjast arvate. On's niisugust asja enne kuuldud! Ma ei taha sellest kuuldagi. Valus kuulda, et tal nii pahasti läks. Nagu kuulda, sõidate te varsti ära. Pole kuulda olnud, et see rohi halvasti oleks mõjunud. Rääkisin seda kõigi kuuldes. Noh, mis head kuulda 'mis sul head rääkida'? || kõnek hüüatustes väljendab imestust, üllatust, tõrjuvat suhtumist vms. Kuule hullu! Kuule imet! Kas sa kuuled, või kohe Ameerikasse! Las see mõni sent jääb, kuule nüüd asja! No kuule nüüd juttu! *„Leevi meier olevat surnud.” – „Või surnud. No eks sa kuule. ..” F. Tuglas. || kirjalikust allikast teada saama. Teosest kuuleme palju huvitavat Saaremaa looduse kohta. Anne kirjast kuulsin, et ta kavatseb abielluda.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima, kuulama (3. täh.) Võtab kaaslaste nõuandeid, soovitusi, manitsust kuulda. Kuule mu nõu ja jäta minemata! Hoiatasin küll, kuid mind ei võetud kuulda. Ta ei võta kedagi kuulda, vaid teeb oma tahtmise järgi. Mõistusehäält tuleb kuulda võtta. Võta vits, kui poiss muidu ei kuule. *„Kallis, sa ju armastad mind, kuule mu palvet!” mangus Irma. A. H. Tammsaare.
4. van kuulama (1. täh.) Kuulge, mis ma teile ütlen! *Olgu küll, et see [= kiri] neile puruarusaamatus vene keeles oli, ometi kuulsid talumehed seda nagu usutunnistust kõige suurema tähelepanuga.. J. Mändmets.
5. kuule, kuulge kõnek teat. kõnetlusvormel. a. (pöördumistel, ka vastustes). Kuule, tõuse nüüd üles! Kuulge, hakkame minema! Kuule, ega sa enam pahane ole? Kuule, kas see on tõsi? Kuule, sa vist kardad. Kuule, ütle, milleks see hea on! Kuule, sulle on kantseleis kiri. Aadu, kuule, kas sul on õhtul veidi aega? Kuulge, kas te ei aitaks mind pisut! Toomas, kas sa ootad mind? – Kuule, võib kah. *„Millal sa tulid?” – „Kuule, juba päris mitu päeva. Vist varsti nädal,” vastas Margit.. E. Rannet. b. (kellegi ütluse v. teguviisi peale protesteerides). Kuulge, kuulge, kuhu te trügite! *Nagu poolkogemata libistas ta kätt mööda Aili sihvakaid sääri. „No kuulge...” pahandas Aili. A. Uustulnd.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

käojaani ajama
kõnek luiskama, kägu ajama, (tühja) lorisema. *Simo: Ära aja käojaani! Timo: Tõsi mis tõsi! Mul on kõik plaanid juba tehtud. T. Braks. *.. seisis, käed seljal, vanaonu vastas ja päris: „Onu Mats, sina ajasid meile käojaani; ega niisugust kihulast pole old.” E. Maasik.

[kellelgi] on kinnine käsi, [keegi] on kinnise käega

1. (keegi) on kitsi, ei raatsi midagi anda. Poeg on kinnisema käega kui isa, tema juba kellelegi midagi niisama ei anna. *Ja Ärni kaukast ei veerenud kopikas kergelt välja. Tal oli andmisel kinnine käsi. H. Sergo.
2. (kellelgi) pole millegi peale hakkamist; (keegi) õpib, omandab töövõtteid, oskusi vaevaliselt ja visalt. *Tõsi ju oli, et Jüri oli neli aastat [sepp] Vanasepa Joosepi juures, ja küll sealt midagi külge ka hakkas, kui inimesel polnud just kinnine käsi. K. Ristikivi.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

legend ‹-i 21› ‹s›

1. rahvajutt mingist (ajaloolisest) sündmusest v. isikust; jutustus pühaku, usumärtri vms. (ime)tegudest, vagajutt. Legendid Karl XII-ndast, Rootsi Raudpeast. Piibli legendid. Legend pühast Birgittast. || väljamõeldis, ebausutav jutt. Tema võimetest räägitakse igasuguseid lugusid, mine tea, mis on tõsi, mis legend.
2. kunstiteosele lisatud seletav tekst; diagrammi, kaardi seletuskiri. Matkajad jälgivad kaarti ja legendi.
3. mündi, medali, pitsati vms. pealiskiri

luule ‹18› ‹s›

1. värsskõne, seotud kõne, teksti erilise liigendusega, rütmil rajaneva struktuuriga sõnakunst, poeesia; (mõnikord ka:) lüürika. Vabavärsiline, klassikaline, modernistlik, modernne luule. Eepiline ehk jutustav luule. Paljud inimesed ei mõista, armasta, loe luulet. Juhan Liivi, Marie Underi luule.
▷ Liitsõnad: aja|luule, antiik|luule, armastus|luule, isamaa|luule, isiku|luule, juhu|luule, karjuse|luule, kodaniku|luule, kodu|luule, kunst|luule, laste|luule, lembe|luule, loodus|luule, murde|luule, mõtte|luule, nüüdis|luule, rahva|luule, rüütli|luule, tunde|luule, tõlke|luule, tähtpäeva|luule, värssluule.
2. piltl (salapärane) võlu, romantika, hingestatud tunnetus. Metsade, kõnnumaa, looduse luule. *.. kõlavaid sõnu võib koguda, aga luule, elu muinasjutt põgeneb pakku. A. H. Tammsaare. *Armastus sääl ehtis elu – / oli vaikne, püha luule / vaikses, lihtsas eesti talus. A. Haava.
3. piltl fantaasia(looming), väljamõeldis; pettus, vale. Kes teab, mis siin on tõsi, mis luule. *Nõnda kogunes tõetera ümber paks kord luulet .. E. Vilde. *Jutt vangimaja põlemisest oli luule – kellegi ahnuri või ulaka väljamõeldis .. R. Sirge.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

muidu|jutt [-jutu]

1. tühi jutt, lora; kuulujutt. Kas see on tõsi või on see muidujutt? Ära usu külanaiste muidujutte. Seda ma ei usu, see on muidujutt.
2. mingi muu, asjasse otseselt mittepuutuv jutt. Ametiasjad räägitud, ajasime muidujuttu ka.

mõtlema ‹mõtelda e. mõelda, mõtelgu e. mõelgu, mõtelnud e. mõelnud, mõteldakse e. mõeldakse, mõteldud e. mõeldud 49›

1. keeruka ajutegevuse abil asjade, nähtuste vm. omadusi ja seoseid leidma, järeldusi ja otsustusi tegema (hrl. mingi probleemi lahendamiseks, millekski selguse saamiseks). Algeliselt, primitiivselt, konkreetselt, abstraktselt, loogiliselt, filosoofiliselt, teaduslikult mõtlema. Kiiresti, kainelt, pingsalt, aeglaselt, laisalt, loiult mõtlema. Kunstnik mõtleb kujundites, kujundlikult. Tavaliselt mõtleme oma emakeeles. Õpi oma peaga, iseseisvalt mõtlema. Mõned inimesed räägivad omaette, mõtlevad valjusti. Igaüks mõtles omi mõtteid. Mõtlesin palavikuliselt, mis teha. Mõtle (hästi) ja tuleta meelde, kuidas see oli. Anna aega mõelda, las ma mõtlen veel. Nõustus ilma pikemalt mõtlemata. Ära rumalusi räägi, mõtle peaga. Mõtleb nii, et pea ragiseb, suriseb. See ülesanne pani mehe mõtlema. Inimene on mõtlev olend, tal on mõtlev aju, pea. Enne mõtle, siis ütle. *Oli ta ju koju tulnud üksinduses üht-teist selgeks mõtlema .. M. Traat. || kellelegi, millelegi oma mõtteid suunama, neid sellele koondama; kedagi v. midagi silmas pidama, arvestama. Kelle peale, kellele, kellest, mille peale, mida, millele, millest sa mõtled? Mõtleb kodustest, kodustele. Ära mõtle surma peale, mõtle elule. Raha on nii vähe, et säästude soetamisele ei saa mõeldagi. Ma tahan ettepaneku üle veel mõelda. Mõtleb aina kurbi, süngeid asju. Asja on mõeldud nii ja teisiti, on mõeldud igat kanti. Mõtleb ainult endale, oma heaolu peale. Kui sa muust ei hooli, siis mõtle vähemalt lastele, laste peale. Selle vihjega mõtles ta vist mind. Ei, ma ei mõtle Jaani, ma mõtlen seda teist poissi. Mida ta selle ütlusega mõtles? Need sõnad olid vist vastuseks mõeldud. Kas uudist tead? – Missugust uudist sa mõtled? Need aastad – ma mõtlen neljakümnendaid – olid rasked. *Mõtlen: mängus ei ole mul õnne / ja naistega mul ei vea. A. Sang. || arvama, teat. arvamusel, seisukohal olema. Mis ta endast õige mõtleb, kelleks ta end peab? Ei maksa teisest inimesest halba, halvasti mõelda. Mõtlen just nii, nagu praegu ütlesin. Mõtlesin juba, et sa ei tulegi. Ma mõtlen, et Maril on õigus. Mis sina sest loost mõtled? Talle on ükskõik, mis teised temast mõtlevad. Ära mõtle, et sina oled maailma naba. Ega te ometi mõelnud, et tulime siia logelema!
2. kavatsema, plaanitsema. Mõtlesin ennast talle appi, abiks pakkuda. Mõtles kleidi pikkade varrukatega teha. Kuidas sa mõtled puhkust veeta? Vahib vihaselt otsa, justkui mõtleks kallale tulla. Mul on seni juba tehtud, kui tema alles mõtleb. Mis siin enam mõelda, teeme nii – ja valmis! Paistab, et ta ei mõtlegi käsku täita, minema hakata. Hakka tööle! – Ei mõtlegi! Romaan on mõeldud kolmeosalisena, kolme eri raamatuna. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi toimimise kohta). Vihm ei mõtlegi üle jääda. Inimene mõtleb, aga jumal juhib. || ette nägema, määrama. See võis olla hästi mõeldud, kuid kukkus halvasti välja. Eelnev jutt oli mõeldud ettekäändeks, minu vihastamiseks. Etteheide polnud sulle mõeldud. Tööriist on mõeldud tööd hõlbustama. Tehnikumidele mõeldud õpik. Eelkõige lugemiseks mõeldud näidend. *Onnike oli mõteldud peamiselt küll õitselistele .. A. Taar.
3. kujutlema; välja mõtlema. Kui on hea fantaasia, võib mõelda enda karuks, linnuks, kas või Hiina keisriks. Mõtle end minu asemele, siis saad mu probleemidest aru. Mõtelge, mis oleks, kui talve ei tulekski! Ilusam, kui ma eales mõelda oskasin. Kui see tõsi oleks, mõtle ise, mis siis juhtuks! *Kui aga ei olnud, mida lugeda, siis mõtlesin ise endale lugusid. M. Raud. || mõtle!, mõtelge!, mõelda ~ mõtelda!, mõtleks! kõnek (millelegi v. kellelegi tähelepanu juhtimiseks, emotsionaalseks esiletõstmiseks). Mõtle, kell juba kaks! Mõtelge ometi, Milla läheb mehele! Mõelda vaid, tema loodab direktoriks saada! Mõtle, kui põnev! Mõtle, missugune suuvärk! Mõtleks, kui tähtis mees ta oma arust on! Mõtleks, kus asi, mille pärast nutta! *Mõtelda, et on veel inimesi, kes ei usu kotermanni! A. Kalmus. *Kägu kukkus. Mõtleks ometi: pärast jaani! L. Promet.

mäng ‹-u 21› ‹s›

1. tegevus, mida harrastatakse tema enda pärast, meelelahutuseks, lõbustuseks, tegevusrõõmuks (tegevusena üldse, sellise tegevuse teat. liigina v. konkreetse juhuna); mängimine. Mis lastel muud kui aina mäng. Ka kassipoegadel käib kogu aeg mäng ja hullamine. Ei nendel mängust isu täis saa. Omaette mäng nukkudega polnud pooltki nii huvitav kui mängud teiste lastega. Võtke mind ka mängu 'mängima'! Kes mängu segab, rikub, mingu mängust välja. Selles mängus oli Ants hobune. Mängus, mänguga 'mängides' möödus aeg märkamatult. Kui üks mäng ära tüütas, alustati mõnda muud mängu. Mis mängu me järgmiseks mängime? Hakkame „Tagumist paari” või muud mängu, kus joosta saab! Lumesõda on talvine, kekskast suvine mäng. Teab palju seltskondlikke, rahvalikke mänge. *.. lasti mängu teha ning tantsu lüüa .. E. Särgava. || reeglitega seotud ja eelnevalt harjutatud võistluslik tegevus. Meeskonna hoogne, jõuline, võidutahteline, ilmetu, loid mäng. Tennisist võitis, kaotas mängu. Jäähokis lõppes mäng viigiga. Meie naiskonna mäng ei klappinud. Kus, millal on „Kalevi” järgmine mäng? Paar mängu veel ja ongi turniir läbi. Mängu esimesel, teisel poolajal. Mõni minut enne mängu lõppu. || ‹pl.› spordipidustused, suured võistlused. Gladiaatorite mängud. Kihnu–Ruhnu mängud. || teat. mängimiseks vajalikud vahendid, hrl. komplektina. Millist mängu osta kümneaastasele poisile? Sain kingiks mängu, kus oli igasuguseid ehitusklotse. Üks mängu kuuluvatest nuppudest on puudu. Hakkame malet mängima, mäng on juba üles seatud. Lapsed, pange mäng kokku, homme mängite jälle. || ‹genitiivis, liitsõna esiosa taoliselt› kõnek mängu-, mängimis-. Oh kui pisike koer nagu mängu! Kas su püss on päris või mängu? *„Missugune potike!” hüüdsid tüdrukud. „Tibatilluke ...” – „See on mängu!” lausus paks Mišuk. L. Nurkse (tlk).
▷ Liitsõnad: ajaviite|mäng, arvuti|mäng, hasart|mäng, hüppe|mäng, jooksu|mäng, jõu|mäng, kaardi|mäng, kabe|mäng, keksu|mäng, kulli|mäng, kurni|mäng, lapse|mäng, laua|mäng, laulu|mäng, liikumis|mäng, loov|mäng, loto|mäng, luure|mäng, maastiku|mäng, male|mäng, mõtlemis|mäng, mälu|mäng, nuku|mäng, numbri|mäng, osavus|mäng, palli|mäng, pandi|mäng, peituse|mäng, piljardi|mäng, pimesiku|mäng, rahva|mäng, ring|mäng, seltskonna|mäng, sõna|mäng, täringu|mäng, viske|mäng, õnne|mäng, ühismäng; esikoha|mäng, finaal|mäng, hoki|mäng, jalgpalli|mäng, jäähoki|mäng, kaitse|mäng, keha|mäng, kokku|mäng, korvpalli|mäng, lõpp|mäng, paaris|mäng, positsiooni|mäng, ründe|mäng, sõprus|mäng, söödu|mäng, tennise|mäng, treening|mäng, võrkpalli|mäng, väravpalli|mäng, üksikmäng; olümpia|mäng, rüütli|mäng, suve|mäng, tali|mäng, talispordi|mäng, võimlemis|mäng, võistlus|mäng, üliõpilasmängud.
2. piltl naljategemine, vigurdamine, mängitsemine. Osav, terane sõnade mäng. Ta ei saa naljast aru ega mõista mängu. See polnud armastus, see oli vaid mäng. Ära arva, et mu tujutsemine oli mäng. Usu, asi on mängust kaugel 'tõsine'. See pole enam mäng, nüüd on tal tõsi taga. *.. sest nemad [= noored poisid] võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kometi|mäng, nalja|mäng, narrimäng.
3. (hrl. riski v. kombineerimisega seotud) tegevus. Peenike, kaval, poliitiline, diplomaatiline mäng. Majanduses käib kahtlane, surimuri mäng. Mis mäng teil meie vastu, meie selja taga käib? See mäng teil läbi ei lähe. Ohtlik mäng elu ja surma peale. Karujaht on meeste mäng, kuhu naistel pole asja. Ebaausat mängu ta kaasa ei tee. Mängib ausat mängu 'tegutseb ausalt'. Musta mängu ärge mind segage, tõmmake. Mängu sekkusid veel mitmed huvitatud riigid. Kui rusikast jäi väheks, tulid mängu kivid ja kaikad. Tõi tehnoloogia loomisel mängu originaalse idee. Pani korteri saamiseks mängu oma suured tutvused, rängad rahad, hea suuvärgi. Mängus on hiiglasummad, elu, au, tunded, saamahuvid. Mind see äri ei huvita, jätke mind mängust välja. Mitmed, keda oli arvestatud, jäid ise mängust välja. Tema arvates olen juba mängust väljas. Tema mäng on mängitud, läbi 'on milleski kaotajaks jäänud, lüüa saanud'. *.. siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus .. E. Bornhöhe. || töö. Vana kella parandamisega on mängu omajagu. Oli heinaga mängu mis oli, aga tehtud ta sai. Mäng tasus vaeva, sain jalgratta ise korda. *.. kõik käe-jala juures, laut mehhaniseeritud – nuppude mäng ... V. Lattik. || olukord, lugu. *Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist: „Kõrtsile toop viina!” A. H. Tammsaare.
4. zool loomade eriline käitumisviis paarimisajal. Imetajate, kalade, putukate mäng. Tetrede, kurgede, metsiste mäng. Konnade kudemisaegne krooksuminegi on mängu element, kuulub mängu. Mõnede lindude mäng avaldub mängulennus.
5. piltl (mitmesuguste vahelduste, liikumiste, muutumiste, varieerumiste kohta). Päikesekiirte, valguse ja varjude, lainete mäng. Sügisese metsa värvide mäng. Lihaste mäng naha all. Silmade, pilkude, miimika mäng. Raidkuju rõivavoltide mäng. *Vaatasin su puusade imeilusat mängu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilme|mäng, näo|mäng, valgus(e)|mäng, varju|mäng, vee|mäng, värvi(de)mäng.
6. osatäitmine lavastuses; van näitemäng, lavateos. Näitleja kaasakiskuv, nüansirikas mäng. Arvustus kiitis peategelase mängu. Ühe osatäitja mänguga ei saa kuidagi rahul olla, ta on mängult isetegevuslase tasemel. *Võru tohter olla kokku seadnud eesti keeles ajaloolise mängu Peeter I kroonimisest.. O. Kruus. *„Vanemuisesse” jõuti hilisel ööl. Pool mängu oli möödas. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kannatus|mäng, kurb|mäng, kuulde|mäng, laulu|mäng, nalja|mäng, näitemäng.
7. pillimäng; instrumentaalmuusika. Pianisti kütkestav hingestatud mäng. Kõik nad on musikaalsed inimesed, armastavad laulu ja mängu. K. A. Hermanni „Laulu ja mängu leht” oli esimene eesti muusikakuukiri.
▷ Liitsõnad: ansambli|mäng, ava|mäng, eel|mäng, järel|mäng, koos|mäng, orkestri|mäng, saate|mäng, soolo|mäng, äratusmäng; flöödi|mäng, harfi|mäng, kandle|mäng, kitarri|mäng, klarneti|mäng, klaveri|mäng, lõõtspilli|mäng, oreli|mäng, pasuna|mäng, pilli|mäng, tšello|mäng, viiulimäng; kellamäng.

[miski] pole nali, [millegagi] pole (enam) nalja
(miski) pole naljaasi; (miski, mingi asi) läheb tõsiseks, millegagi on tõsi taga. Päev läbi puid lõhkuda pole nali. Kui Jaan vihastub, siis pole enam nalja.

neh ‹adv›
kõnek (mööndussõnana:) tõepoolest, (seda) küll, jah. a. (küsimusele nõusolevalt vastates, sageli koos küsimuse osa kordusega). Kas tulid jalgsi? – Jalgsi neh. Kas see on tõsi? – Tõsi neh. Meeldis sulle? – Meeldis neh. Kas ta kavatseb maale elama minna? – Sellest oli juttu neh. Ega sul raha ei ole? – Ei ole neh. *.. ei oska lugeda, mis! – Neh. R. Vellend. *„Ega valged ka sinuga vist nalja tee, Aadam ...” – „Ega neh,” sasis vanamees habet. R. Sirge. b. (väidet kinnitades, rõhutades, sageli koos väite osa kordusega). Oi kui naljakas! – Naljakas neh. Kell saab juba kümme. – Seda neh. Sina, Jaan! – Mina neh. Tere hommikust! – Hommikust neh!

nii|pidi ‹adv›

1. sedapidi. Kas paneme kapi siia niipidi või teisipidi? Kuidas sa oled harjunud magama, kas niipidi, et pea on akna poole? Keerutab paberit nii- ja teistpidi.
2. niiviisi, sedamoodi. Kaalub asja niipidi ja naapidi. Räägib niipidi ja naapidi, aga sõber ei jää nõusse. *Olgu nüüd nii- või teistpidi või koguni kaksipidi korraga, aga tõsi see oli, et Sauna-Anni mehele ei saanud .. E. Maasik.

nukk ‹nuki 21› ‹s›

1. millegi väljaulatuv kõrgem v. eenduv osa (kühm, ots, nurk vms.). Teravate nukkidega kivi. Müüri, varemete kõrgemad nukid. Künnimulla nukid on kahutanud. Puu juured ulatuvad nukkidena maa seest välja. Jalg otsis ronides nukke, millele toetuda. *Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud .. A. H. Tammsaare. || maanina, (väike) neem, neeme tipp. Ruusna neeme nukk. Tahkuna nukk. *Mina istusin üksipäini, vahtisin neemi ja nukke, mis silma puutusid. A. Kaal. || pätsi ots, kannikas. Lõikab leivapätsi otsast krõbeda nuki. Kuivanud nukkidest saab leivasuppi. | piltl. *Endiselt on selle tüdruku hing nii hästi ära peidetud, et ükski nukk välja ei paista. H. Sergo. *Laevas nühitakse nukid kiiresti maha. Kollektiiv pole siin tühi sõnakõlks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jää|nukk, kalju|nukk, kivi|nukk, mäe|nukk, müüri|nukk, neemenukk; leiva|nukk, saianukk.
2. keha pinnal naha all muhkjana eralduv liigesekoht vm. luumoodustis. Sõrmede, varvaste nukid. Pingutusest valgete nukkidega käed on klammerdunud käsipuu ümber. Hõõrub pöidla nukiga otsaesist. Jalapöia nukid. Põseluu nukid tungivad kõhnunud näos teravalt esile. *Igal rusikal on viis nukki, aga ajukurdusid juba üle ei loe ... E. Raud. || (vana rahvapärane mõõtühik:) keskmise sõrme üksikute lülide pikkus. Puunõude tegijad arvestasid nõude mõõte vaksades, nukkides ja kämmaldes.
▷ Liitsõnad: jala|nukk, küünar|nukk, pale|nukk, puusa|nukk, põlve|nukk, põse|nukk, pöidla|nukk, randme|nukk, sarve|nukk, sõrme|nukk, tiiva|nukk, õlanukk.
3. murd koon, nina. Koer pistab oma külma märja nuki mulle pihku, tonksab mind nukiga. Kutsikas ujub, nukk vee peal. Hundil on pikk nukk. *Ta [= siil] ei näita nukki pea sugugi, surub keha nõnda vastu maad, et jalgu näha ei ole ja ajab kõik okkad laiali. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: peninukk.
4. tehn nukkmehhanismi muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Nukkidega võll võimaldab seadmel vastavalt nukkide profiilile sooritada tsükliliselt mitmesuguseid operatsioone. Sisepõlemismootori jaotusvõlli nukid.
▷ Liitsõnad: ketas|nukk, liugurnukk.
5. ‹pl.› kõnek kasteet. Nukid on ohtlik külmrelv. *Rusikakangelasi, tõsi küll, imetletakse, kui nad detektiivfilmist õpitud liigutusega nukid kätte suruvad ja kinda peale tõmbavad .. K. Saaber.

välja nuputama
välja mõtlema. Küll me nõu leiame, küll me midagi välja nuputame. Näis, mida ta nüüd kättemaksuks välja nuputab. Selline masin olevatki juba välja nuputatud. Pole tõsi, selle on ta omast peast välja nuputanud. Kas te midagi targemat ei osanud välja nuputada?

[kellelegi midagi] näkku heitma ~ paiskama ~ viskama

1. vihaselt, hoolimatult v. häbematult välja ütlema. Vihahoos süüdistusi, teotusi teisele näkku paiskama, heitma, viskama. Sain talle näkku paisata kõik, mis ma temast arvan. *Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit? A. H. Tammsaare.
2. vihaselt (üle) andma, välja maksma jne. *Kolme kuu palga viskan sulle näkku – ainult kao mu silmist! H. Raudsepp.

olu ‹11› ‹s›

1. ‹pl.› elu- v. keskkonnatingimused; olustik. Looduslikud, sotsiaalsed olud. Tuleb arvestada kohalikke olusid. Romaani aine on võetud Eesti oludest. Olud on halvenenud, paranenud. On elanud rasketes, kitsastes, soodsates, lahedates oludes. Olude sunnil tuli töökohta vahetada. Olude kiuste viis ta oma kavatsused ellu. Ta on osanud oludega kohaneda. || hrv asjaolu, tegur. Süüd pehmendavad olud.
▷ Liitsõnad: haridus|olu, ilmastiku|olu, jää|olu, kasvu|olu, kliima|olu, korteri|olu, liiklus|olu, linna|olu, maa|olu, majandus|olu, palga|olu, sanitaar|olu, tee|olu, veeolud.
2. hrv olemine; eksistents; olukord, seisukord, olek. Taipas asjade sügavamat, tõelist olu. Meenutab lapsepõlve muretut olu. Koputus äratas ta mõnusast poolunes olust. *Olgu siis veel üks suutäis [napsi] uue peremehe õnneks ja oluks .. S. Ekbaum. *Niisugune on maailma olu .. Rõõmu on vähe. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: asja|olu, hea|olu, juures|olu, jõude|olu, koos|olu, lahus|olu, meele|olu, olemas|olu, pärit|olu, rahul|olu, tõsi|olu, valmis|olu, vastu|olu, ära|olu, ärkvel|olu, üleolu; elu-olu.

ometi ‹adv›

1. ikkagi, siiski, kõigest hoolimata, sellele vaatamata, sellegipoolest. Proovida, küsida võiksime ometi. Nüüd peab ta ometi vastama. Võib süüa ja ometi näljane olla. Selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga juhtub ometi. Lubab, ent ometi ei tule. Rääkisid omateada tasa, kuid ometi kuulsime kõik ära. Kui ka ei osta, siis vaadata võib ometi.
2. rõhutab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. (tungivat) palvet, üleskutset v. ettepanekut, tähelepanu juhtimist; no, nüüd, n'd; juba. Ütle ometi, mis sul on! Rääkige siis ometi! Istu ometi, kui aega on! Mine ometi ära! Maitse ometi, kui hea leib! Kuula ometi, mis ma räägin! Vaata ometi, kuidas ta tantsib! No tere siis ometi! b. imestust, hämmeldust, vaimustust; usutlevat v. uudishimutsevat pärimist. Kui peen seal ometi oli! Mõtle ometi, tema juba tagasi! See ei või ometi tõsi olla! Kes seda tegi – ega kass ometi? Te ei arva ometi, et mina süüdi olen? Kus ta küll ometi on? Ega ometi keegi mu tulekut näinud? Kes sealt ometi tuleb? Ega sa ometi unusta? Ega's kell ometi kaksteist ole? c. pahameelt, (kerget) laitust, halvakspanu, hurjutamist, kahetsust. Kas sa püsid ometi paigal! Mis nende poiste sisse ometi läks! Nõnda ometi ei tohi! Häbenege ometi! Kus su aru ometi oli? Kus sa ometi nii kaua kolasid? Mis sa ometi kohmitsed, tule juba! Kuidas ma sellele ometi varem ei mõelnud? Miks me ometi tal minna lasksime? *„Mis sa ometi sõelud kogu aeg jalus!” pahandas ema. L. Promet. d. igatsust v. ootust, tungivat soovi, kergendustunnet v. rõõmu. Saaks ometi rahamure kaelast ära! Oleks ometi, et eksam hästi läheks! Peaks ema ometi tulema! Saaks ta sealt ometi minema! Ükskord ometi saime omadega valmis! Viimaks ometi kodus! e. mööndust: ju (1. täh.), siiski, ikkagi, tõepoolest, ükskord. See kõik on ometi imelik. Tema oli ometi hakkaja inimene. Mees ometi oskas ujuda. Näed ometi ise, kui vilets ta on. Ta pidi meie tulekust ometi teadma. Töö tuleb ometi kellelgi ära teha. Küsimusele peab ometi vastama. Rand hakkas viimaks ometi paistma. Kuidas tema, ometi tark inimene, võis niisugust juttu uskuda? Seda ma ometi ei tee, et teda paluma lähen.

on's, ons
on siis?, kas on? On's võimalik, et hilinesid? On's see tõsi? Ons seda nii vähe? Ons parem, kui ma kaasa tulen? *Katsuge järele, on's mu keel lausunud valskusesõna? J. Sütiste.

otseteed ‹adv›

1. kohe, jalamaid, viivitamatult. Need vead tuleb otseteed kõrvaldada. Lahkuge siit otseteed! Asuti otseteed tööle. Jõudnud jõe äärde, hüppas ta otseteed vette.
2. avameelselt, siiralt. Ütle otseteed välja, mida mõtled! *Viimaks ütles isa otseteed: „Kuule Indrek .. on see tõsi, mis leht sinust kirjutas?” A. H. Tammsaare.
3. vahetult, just, täpselt; lausa. Joodi otseteed ämbrist, sest klaasi polnud käepärast. See ei kuulu otseteed tema kohustuste hulka. Moekunstnik oli saabunud otseteed Pariisist. Kuu paistis magajale otseteed näkku. Kauplus asub otseteed tänava nurgal. *Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast.. A. H. Tammsaare.
4. otse, sirgjoones. Liigub otseteed, kõrvale pööramata meie suunas. Kahlasime otseteed läbi vaarikatihniku.

paindlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van olude ja nõuetega kergesti kohanev inimene, oportunist. *Tõsi, eesti verivärskete sotsiaaldemokraatide hulgas leidub nii puhtakujulisi paindlasi kui ka ausaid eesti haritlasi... I. Pau.

paradoksaalne ‹-se 2› ‹adj›
paradoksi (1., 2. täh.) meenutav, sellel põhinev, näilikult vastuoluline v. mõistusvastane. Paradoksaalne tõsiasi, olukord. Esimesel pilgul tundus väide üsna paradoksaalne. See võib kõlada paradoksaalsena, kuid on ometi tõsi. Ilmnes paradoksaalne asjaolu: tõlge oli loetavam kui originaal.

paradoksaalselt ‹adv›
paradoksi (1., 2. täh.) meenutavalt, sellel põhinedes, näilikult vastuoluliselt v. mõistusvastaselt. Kuigi see kõlab paradoksaalselt, on see ometigi tõsi.

pooleldi ‹adv›
osalt, osaliselt, poolest saadik, poolikult, pool-. Kõneldi pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades. Ta tunneb pooleldi vaimustust, pooleldi õudust. Olen pooleldi eestlane, pooleldi soomlane. See on vaid pooleldi tõsi. Erutusest pooleldi haige naine. Ta kõnnib pooleldi longates, räägib pooleldi sosinal. Usun sind ainult pooleldi. Nad läksid pooleldi riidu. Kivi on pooleldi vee all. Ehitis oli alles pooleldi valmis. Juuksed on pooleldi laubale kammitud. Jõudsime koju pooleldi pimedas. Ta silmad on pooleldi avatud. Märt lebas pooleldi külili. Pooleldi täis pesukauss. Pooleldi riides naine. Pooleldi suitsetatud sigaret. Pooleldi lagunenud maja. Pooleldi näljas koer.

privaatne ‹-se 2› ‹adj›
eraviisiline, era-. Meie privaatsetes vestlustes polnud tabuteemasid. *Tõsi küll, lava on koht, kus kõik privaatsed pahandused ununevad.. A. Eskola.

pruukima ‹pruugin 42›

1. tarvitsema, vaja olema, pidama; mõtet olema. Pruukis vaid vihjata ja soov täideti. Ta naine pruukis tegelda vaid kodu ja lastega. Me ei pruugi teda ootama jääda. See jutt ei pruugi tõsi olla. Tema aususes ei pruugi keegi kahelda. Meie hinnangud ei pruugi ühtida. Sa ei pruugi soovitatut võtta kohustusena. Seda poleks pruukinud öelda. Sul ei pruugi muretseda. Ma ei pruugi täna tööle minna. Neil ei pruugiks, ei pruukinuks minus kahelda. Mees ei pruugigi ilus olla. Pruugib ta siis teada, kus ma käin. Aga ta ei pruugi ümbrust tunda ja võib eksida. Õpetajat pruugib uskuda.
2. (regulaarselt) kasutama, tarvitama. a. (peam. söögi-joogi kohta). Eestlased pruugivad palju kohvi. Ta ei pruugi prae juurde leiba. Hakkas juba poisikesena puskarit pruukima. Pruugitud vägijoogid mõjuvad juba. Vanaema pruugib (tõbede vastu) palderjani, tärpentinisalvi. Kes on mu tubaka ära pruukinud? Ma ei pruugi lõhnaõli. b. (mitmesuguste vahendite, materjalide jms. kohta). Pruugib joonistamiseks väga kõva pliiatsit. Elektrisaagi pruukides läheb töö kiiremini. Ta ei armasta taksot pruukida. Tütar pruugib juba huulepulka. Märkmikku pruugitakse, kuni ta täis saab. Annan oma pesumasina sulle pruukida. c. (ühenduses suulise v. kirjaliku väljendusega). Pruugib vandesõnu, kurja 'vandesõna kurat'. Ära pruugi asjata Jumala nime. Madrused pruugivad väänatud keelt. Ta on kirjutises liiga palju võõrsõnu pruukinud. Pruugib seda väljendit vales tähenduses. d. (millegi abstraktsemaga seoses). Ta pruugib su pehmet südant, usaldust kurjasti. Oled kavalust pruukinud. Oma sihi saavutamiseks pruugiti vägivalda ja valet. Vabadust ei ole osatud pruukida. e. (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). *.. las mehed pruugivad peale vahel teisi naisi ka, ega see neil tükki küljest ära võta! V. Lattik. f. pruugitud tarvitusel olnud, tarvitatud, kantud, kulunud. Pruugitud ülikond, saapad. Pruugitud mööbli odav müük. Ostsin vähe, natuke pruugitud vaiba. Auto on tal pruugitud, mitte uhiuus. | piltl. *Lota Jürgens istus leti ette, näol ükskõikne, pruugitud naeratus.. M. Nurme.