[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tutt ‹tuti 21› ‹s›

1. omaette hoidev (v. kokkuseotud) juuksesalk; (püstine) salk, kahl, tort (karvu, rohtu vms.). Tüdruku laubal on kähar tutt. Pealael turritab jonnakas tutt. Neiul on juuksed kuklasse tutiks seotud. Kuul kiskus loomalt tuti karvu. Kollaste lehtede keskelt paistis tutt rohetavat muru. Lumest on väljas paar tutti helerohelisi palukavarsi. Tornist paistsid puud pisikeste tuttidena. *Onu juuksed kahel pool paljast läikivat pealage hoidusid tutti. V. Luik. *Rukis on nagu rullitud [põllul] maas .. Mitte ühtki tutti ei ole enam püsti. M. Mõtslane. || ‹hrl. sisekohakäänetes› (ühendeis, mis väljendavad kellestki karistavat kinnihaaramist, kellegi ahistamist, sakutamist jne.:) juuksed. Võttis poisil tutist kinni ja sakutas. Haaras vihaga vennal tutist. Naabrid kaklevad, üks on teisel tutis kinni. Hüppas teisele tutti kinni. Suured poisid haarasid väiksemal tutist kinni ja tirisid ta õue. || kõnek (häbemekarvade kohta). Tutti raseerima. || (lindudel:) pikad püstised suled, hrl. lagipeal v. kuklas. Põõsastikus vidistab väike tutiga lind. *Peas kannavad siidisabad kena tutti .. M. Mäger.
▷ Liitsõnad: habeme|tutt, juukse|tutt, karva|tutt, saba|tutt, sule|tutt, villatutt; heina|tutt, kulu|tutt, ladva|tutt, ohaka|tutt, puude|tutt, põõsa|tutt, rohu|tutt, samblatutt.
2. (kaunistavate moodustiste kohta). a. hrl. (villasest) lõngast tups (ümara kujuga v. rippuvate narmastega). Tutiga müts, barett. Tuttidega kingad, tuhvlid. Mustade tuttidega punane fess. Sõba otstes on tutid. Seest oli tõld kaunistatud hõbedaste tresside ja tuttidega. b. lehv. Tüdrukule seoti tutt juustesse, pähe. Lehvivate tuttidega patsid.
▷ Liitsõnad: mütsi|tutt, siidtutt.

tutti (kinni) kargama
käsitsi v. sõnadega kallale minema, ründama. Kargas esimesele ettejuhtunule tutti ja kukkus teist tuuseldama. *„Sa viimane kabajantsik!” kargas vanem vend nooremale tutti kinni. „Lasid tal sääred teha! Sina viimane säinapoeg!” H. Väli.