[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

puu|puru
puidupuru. Tõmbas ukse nii kõva pauguga kinni, et puupuru lendas krae vahele. | piltl (tuima, maitsetu söödava kraami kohta). *Aga ostan ühe [maisitõlviku], katsun – puupuru. Sülitan välja. R. Roht.

puuslik ‹-liku, -likku 30› ‹s›

1. (eba)jumalakuju. Algeline, palgiotsast tahutud puuslik. Peenelt nikerdatud hiina puuslikud. Siin elavad paganad, kes kummardavad puuslikke. Metsarahva puuslikud põletati. Puuõõntest on leitud muistseid puuslikke. Seisab puuslikuna liikumatult. Istub mornilt nagu puuslik. Naised tulid vaikides ja tikksirgelt otsekui puuslikud. *Oleks see don Benjamin teinud veel üleüldist laadi kujutisi, nagu olid nood puuslikud kirikus, aga ta vormis selgesti tuntavaid isikuid. H. Saari (tlk). || ka hlv (tuima inimese kohta). Selle puuslikuni ei jõua ükski seletus ega vabandus. Poisile meeldisid naised, ega ta puuslik polnud. *Minu kindraliproua tõuseb kell kaksteist ja pinnib [teed] kohe ööni välja, – ime, et ta, puuslik, lõhki ei lähe. A. Kurfeldt (tlk).
2. jumaldatu, iidol, ebajumal (2. täh.) Raha on ta ainus puuslik. See naine on oma mehest endale puusliku teinud. *Oo sõgedad, kes lõbu lembe pähe / on pannud puuslikuks.. V. Adams.

tuikama ‹tuigata 48›

1. rütmiliselt v. hooti (nõrka, tuima) valu tunda andma; selliselt tukslema. Pea, kukal tuikab valust. Kõht tuikas tummas valus. Hammas, kõrv hakkas jälle kergelt tuikama. Liigne pidutsemine oli oimukohad tuikama pannud. Käed tuikavad valutada. Rinnus, südames tuikas tuimalt, hoogude kaupa. Väga hullusti enam ei valutagi, ainult tuikab veel veidi. Kogu keha tuikas väsimusest, ülepingutusest. Põletik algas tuikava kipitusega, mis järjest tugevnes. Tüütu reuma ei lakka tuikamast. *.. hakkas süda ägedasti peksma, nii et löögid meelekohtades valusasti tuikasid. R. Põder (tlk). || piltl (seoses hingeliste elamustega). Hõõguv armuvalu tuikas rinnus. Etteheide jäi terava okkana tema hinge tuikama. Teravate valutorgetena tuikas peas mõte: kõik on läbi! *Kusagil hämaral mäluriiulil .. hakkavad valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
2. tuksuma. a. (südametegevuse ja vere pulseeriva liikumise kohta). Aeglustas sammu, et süda ei tuikaks liiga kiiresti. Katsus käega, kas lamajal süda ikka tuikab. Süda peksles ja veri tuikas meelekohtades. On näha, kuidas sooneke kaelal tuikab. Pulss tuikas ühtlaselt, rahulikult. || (tunnetega seoses). Süda tuikas rõõmust, õnnest. Nooruki veri tuikab rahutult, ärevalt. Kärsitu ootus pani rinna tugevasti tuikama. Tunneb rinnus tuikavat jõudu, heldimustunnet. b. piltl (eluprotsesside, töötamise vm. rütmilisust silmas pidades). Linna kiirelt tuikava eluga kohaneda polnud maalapsel kuigi lihtne. Meie sajandi kärsitult tuikav pulss. Argipäev tuikas oma harilikku tuikamist. Lõunamaa linna tõeline elusoon tuikab turgudel. Kevadel hakkab mahl tüvedes tuikama. Laeva raudne süda tuikab vahetpidamata. Kaljulõhest keeb välja väike tuikav allikas. c. piltl (millegi mõttes mõlkumise kohta). Kusagil sisimas tuikas kogu aeg küsimus: mis edasi saab? Isa sõnad jäid talle mällu tuikama. Enne uinumist tuikas üks mõte läbi pea. *.. meeles tuikas ebamäärane teadmine, et ta on midagi väga tähtsat tegemata jätnud .. T. Vint.
3. vilkuma, värelema. Tuhandeid tähti tuikab öises taevas. Kaugel tuikas üksik tuluke. Silme ees hakkasid tuikama punased täpid. *Midagi helendab, helgib ja tuikab / kaugete kinkude takka .. V. Ridala.

töö|härg
põllutöödel ja veoloomana kasutatav härg; veohärg. Peremehel oli kolm paari tööhärgi. || piltl ((tuima) töörügaja kohta). *Hullemat tööhärga kui sinu isa meie külas küll ei olnud. N. Pino.

töö|loom [-a]
tööhobune, -härg vm. põllumajandustöödel ja vedudeks kasutatav loom; veoloom. Ratsahobune tööloomaks ei sobi. Mees asus ise töölooma asemel adra ette. Olime tülpinud ja väsinud kui tööloomad. || piltl ((tuima) töötegija kohta). Tuli tallu perenaiseks, aga sai üksnes tööloomaks. *Ta rügab rasket tööd hommikust õhtuni, kuid ma ei saa nimetada teda töösangariks. Ta on tuim tööloom. P. Krusten.