[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

trotsima1 ‹42›
kangekaelselt, kiusakalt midagi mitte arvestama, millestki v. kellestki mitte välja tegema v. hoolima; trotsi täis olema. Trotsis kartmatult vaenlasi. Mis ma sulle teinud olen, et sa mind trotsid! Trotsib oma haigust, valusid seljas, väsimust. Pidas raskeid aegu trotsides talu edasi. Teekäijad trotsisid halba ilma, vihma, tuisku. Meremehed trotsivad tormi. Ta on harjunud raskusi ja ohte trotsima. Sõdurid tormasid surma trotsides 'surmapõlglikult' edasi. Trotsib vanemate nõuandeid, keelde ja käske. Trotsis traditsioone, üldisi tavasid. Julge inimene trotsib saatust. Ants trotsib – tema ei lähe! „Mina sinuga kaasa ei tule!” trotsis Ann. Poisi näol oli trotsiv ilme. *Sõnade toon ja ütleja hoiak sunnivad trotsima. H. Pukk. | piltl. Põlistammed, rannamännid trotsivad tuuli ja torme. Kärestikuline mägioja trotsib veel pakast. Iidsed ehitised näivad otsekui trotsivat murrangulisi aegu.

trotsima2 ‹42›
murd rikkuma, kahjustama. *Oma kenad kingad aga võtsin näppu, et neid märjas roostikus mitte trotsida. R. Sirge. *Sõnakuulmist ideaaliks seades trotsime ära lapse loomuliku algatusvõime .. L. Hainsalu.