[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

angoob ‹-i 21› ‹s›
kunst keraamikatoodet kaunistav peeneteraline valge v. toote põhimassist erineva tooniga savikiht

anhüdriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol valge, mõnikord pruunika v. sinaka tooniga mineraal, mis vett imedes muutub kipsiks; ka valdavalt sellest mineraalist koosnev settekivim

kaeblik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kaebleva tooniga, kaeblev; kurvalt kostev, kurbust äratav. Rääkis kaebliku ja nutuse häälega. Nutt, nuuksumine läks järjest kaeblikumaks. Kassi kaeblik näugumine. Kostsid viiuli kaeblikud helid. Oli kuulda tuule kaeblikku vingumist. *Kedagi maeti, kaeblik kirikulaul lainetas valgesse hämarusse. A. Beekman.

kilama1 ‹37›
läikima, hiilgama, helkima. a. (silmade kohta:) niiske tooniga läikima. Silmad kilasid tal peas nagu palavikuhaigel. Toitu nähes hakkasid ta silmad kilama. Naiste silmad kilasid saagihimus. Ta silmad kilasid erutusest, vaimustusest, uudishimust, himurusest. Mehe silmad kilasid tigedalt, kurjalt, ahnelt, kadedalt, õliselt. *..kõik ju teavad, kuidas mu silmad viina järele kilavad. M. Unt. b. (harvemini muudel juhtudel). Lumi kilas ja sädeles päikese käes. *Tähed hakkavad meeste pea kohal kilama. R. Vellend. *„Küllap oled veel kolmandagi aasta loll,” naerab Mari, valged hambad aga kilavad suus. A. H. Tammsaare.

kitarr ‹-i 21› ‹s›
sõrmede v. lipitsaga mängitav kuue- v. seitsmekeeleline hrl. 8-kujulise kõlakastiga keelpill. Kitarri mängima, häälestama. Keegi tinistas, plõnksutas kitarri. Lauldi kitarri saatel. Havai kitarr 'metallpulgaga mängitav omapärase vibreeriva tooniga kitarr'.
▷ Liitsõnad: elektrikitarr.

mustjas|kõrb [-kõrvi] ‹adj›
vähese mustja tooniga kõrb. *.. ratsutas ta aeglaselt mustjaskõrvil tantsiskleval täkul .. L. Metsar (tlk).

pehme|tooniline ‹-se 5› ‹adj›
pehme(te) tooni(de)ga, mahe. Pehmetooniline roheline vaip. Pehmetooniline puhkpill.

plekk1 ‹pleki 21› ‹s›

1. määrdumise v. riknemise tõttu teist värvi v. tooni pinnaosa, laik. Vere erepunane plekk. Suured, väikesed, silmatorkavad plekid rinnaesisel. Vaip on plekke täis. Seda plekki ei õnnestunud kaotada, eemaldada. Võtsin plekid bensiiniga välja. Sool võtab punase veini plekid välja. Salat jättis linale inetud plekid. Plekiga õun. Siniste plekkidega kartulid. Päikese plekid 'fotosfääri laigud'. | piltl. Kui juba löön, siis nii, et tast ainult märg plekk järele jääb. || nahavärvist erineva tooniga laik ihul (näit. nahaaluse verevalumi puhul). Poisil on jälle sinised plekid säärtel, kollakasroheline plekk silma all. Ärritusest ilmusid ta näole ja kaelale punased plekid, põsed kattusid plekkidega. Haige käsivarred on lillasid plekke täis. Tal olevat kopsus plekid 'tuberkuloosikolded'.
▷ Liitsõnad: hallitus|plekk, higi|plekk, niiskuse|plekk, pori|plekk, rasva|plekk, rooste|plekk, tahma|plekk, tindi|plekk, veini|plekk, vere|plekk, värvi|plekk, õliplekk; maksa|plekk, ärritusplekk.
2. piltl viga, pahe, eksimus; häbiplekk. Üdini aus, vähimagi plekita inimene. Pruudi südametunnistusel polnud ainsatki plekki. Sellest vahekorrast oli ta hingel tume plekk. Tal on (must) plekk küljes. Poja häbitegude pärast sai pere pleki külge. See inimene otsib igaühe minevikust plekke. *.. väimees on suure plekiga, teise mehe naisega juba mitu aastat ringi lasknud.. A. Kasemaa.
▷ Liitsõnad: häbiplekk.

pronks|värv
pronksi vm. metallipulbrit sisaldav varieeruva tooniga värv

ragistama ‹37›

1. raginat (1. täh.) tekitama; ragisema panema. Keegi ragistab põõsastes, metsas. Tuul ragistas puuokstes. Torm ragistas hoonete kallal. Veok tuli roomikutega ragistades. Laoplatsil ragistavad sildkraanad koormaid tõsta. Küll kõu kõmistas ja ragistas! Auto peatus pidureid ragistades. Käristeid ragistades alustati ajujahti. Koer ragistab ketti, ketiga. Ragistas unetult räheldes voodit. Ragistab võtmega, võtit lukuaugus. Riiviga ragistades avas ta ukse. Põranda all ragistavad rotid. Ragistas hamba all klaaskompvekke, suhkrut. Vana haug ragistab roos. Ta närvitses ja ragistas sõrmi. Ragistas viha pärast hambaid. || midagi raginat tekitades tegema, eriti liikuma v. töötama. Ragistasime läbi põõsaste, padriku. Tramm ragistas meist mööda. Rong ragistab läbi linna. Põllul ragistasid traktorid. Lumi oli sulanud, aga teedel ragistati veel regedega. Ragistas endale aiast teiba kätte. Mart ragistas kasti lõhkuda. Naine ragistas oad läbi kohviveski. Lapsed hakkasid kohe kompvekke, õunu, pähkleid ragistama. Ragistab õunu, porgandit süüa. Koer ragistas konte närida. Ragistati 'tulistati' püssidest. Kuulipildujad, automaadid hakkasid ragistama.
2. (intensiivse, käreda, ka ragiseva, käriseva tooniga hääle v. heli kuuldavale toomise kohta). Koerad ragistasid haukuda. Sammi hakkas õues käredalt ragistama. „Krääk-krääk,” ragistavad rukkis räägud. Heinaritsikad ragistasid käredalt. Mehed ragistasid naerda. Haige ragistas köhida. *Keskuse õues ragistas posti otsa riputatud plärakast .. L. Vaher.
3. käredalt, käratsedes rääkima, vaidlema vms., ägedalt pahandama, pragama, käratsema, kärkima. Valvur oli rahulik mees, ei kärkinud ega ragistanud. Vihasena ragistas nii, et topi kõrvad kinni. Ta armastab mõnikord ragistada, aga see läheb mööda. Ragistasime terve tunni, olime vihased ja ägedad. Ämm ragistas vahel miniaga. Ema ragistas sageli tütre kallal. Ragistas mis ta ragistas, kuid lõpuks nõustus. Vaiksemalt, ära ilmaaegu ragista! *„Kes peab teie eest teie tööd tegema?” ragistas direktor. M. Traat.
4. ägedalt töötama, rabama, rassima. Ragistame tööd teha, et käed rakkus. Mehed ragistasid iga päev metsas, tegid puid. See on tüütu töö, noortele andke midagi niisugust, kus saab ragistada. *Praegu ragistasid trassiraiujad juba Ukuaru oru ja Mägede vahel .. V. Saar.

tiraad ‹-i 21› ‹s›
ülendatud tooniga esitatud osa kõnest; kõrgelennulises väljenduslaadis paljusõnaline (kirjandus)teose osa. Kõneleja esitas tiraadi rahva võitlusvaimust ja vastupidavusest. Rüütel ülistas oma väljavalitut romantiliste tiraadidega. Poeem sisaldab pikki vaimustatud tiraade. *Kuhu ometi oli kadunud tema retoorikavõimekus, tiraadide nõtkus, nende pakkumisrõõm! E. Vetemaa. || sõnavaling. Poiss katkestas isa manitseva tiraadi. Ära on tüüdanud need mõnitavad tiraadid nüüdisaja nooruse kohta. *Ometigi mäletas Rein Kasemaa hästi ema pikki nutuseid tiraade kisendavast ülekohtust. T. Kallas.

tugeva|tooniline
intensiivse, tugeva tooniga. Tugevatooniline värv, kõla.

tumedalt ‹adv›
(< tume (hrl. 1., 3., 5., 7. täh.)). a. (värvuse, tooniga seoses). Tumedalt rohetav mets. Vesi läikleb tumedalt. Haiget saanud koht punetab tumedalt. b. (heli, häälega seoses). Vanad puud kohisevad tumedalt. Kaugel kõmises tumedalt. Koerte haukumine kostis tumedalt, nagu maa alt. Hääl kõlas tumedalt. „On see sinu viimane sõna?” küsis ta tumedalt. c. ähmaselt, ebamääraselt. Mäletan seda üsna tumedalt, nagu läbi udu. Hakkan tumedalt aimama, miks mind siia on kutsutud. d. (valuga seoses). Ristluud valutasid tumedalt. Õlg oli marraskil, kukal huugas tumedalt.