[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

toon ‹-e 22› ‹s›
müt (eesti rahvausundis:) surnu, ka surnu pere. Arvati, et rändlinnud on toone hinge edasikandjad. *Vaimudele viidi ande ja otsiti nendelt abi. Püüti toone jõudu kätte saada. A. Kalmus.

toon ‹-i 21› ‹s›

1. heli, hääl (eriti silmas pidades selle kõrgust, kvaliteeti ja tugevust); muus harmoonilise võnkumise tagajärjel tekkiv kindla kõrgusega heli. Madalad, kõrged toonid. Ilus, puhas toon. Lahtine, kaetud toon. Noorel viiuldajal oli meeldiv, soe toon. Räägib, laulab kähiseva tooniga. Tromboon on selge, jõulise tooniga pill. Orel võttis valjema tooni. Võttis klaveril mõne tooni. Haige südame toonid olid nõrgenenud. Mets kohiseb ühesugusel toonil. *.. elu on justkui lõõtspill, kus kõiksugused toonid üksteist täiendavad. E. Männik. *.. siis hakkab piim sirinal jooksma. Heli muutub varsti vaiksemaks ja muudab tooni, sest lüpsiku põhi on kaetud .. M. Pihla. | piltl. Ametiühingute hääl ei kõla veel täiel toonil. || kõnek (telefoni kohta:) signaal. Telefon on ilmselt rikkis – ei anna mingit tooni. Hulk aega kuulasin kutsuvat tooni, kui aga keegi ei vastanud, panin toru viimaks hargile.
▷ Liitsõnad: puhas|toon, põhi|toon, resonants|toon, siinus|toon, ülemtoon; nina|toon, rinnatoon; südametoon; kinnitoon.
2. muus heli koostisosa; helide kõrguse vahe mõõtühik. Pool, veerand tooni. Palus klaverisaadet mängida terve tooni madalamalt.
▷ Liitsõnad: pool|toon, terve|toon, veerandtoon.
3. keel põhitooni kõrguse vahe, mis eristab paljudes keeltes ühesugustest häälikutest koosnevaid sõnu v. sõnavorme. Tõusev, langev, kõrge toon. Hiina keeles on igal silbil oma toon.
4. värvitoon, värving, värvivarjund; kunst värvi koloristlik nüanss vastandina valöörile. Kollakad, punakad toonid. Rahvarõivastes domineerisid punased, kollased ja rohelised toonid. Soojad, külmad toonid. Heledad, tumedad toonid. Erksad, kahvatud, luitunud toonid. Puhtad segamata toonid. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe varjund'. Pruunides toonides maalitud pilt. Pehmetes toonides vaip. Sobivas toonis, toonilt sobivad rõivad. Sukad olid kleidi toonis, kleidiga ühte tooni. Tara võib värvida samas toonis majaga. Lisandid kostüümi juurde valitakse toon toonis 'ühe värvi omavahel kokkusobivates varjundites'. Mustad, veidi sinaka tooniga juuksed. Kasutas mitut tooni punast. Tüdruku kahvatud palged hakkasid võtma, omandama roosakat tooni. Päike annab säärtele kullaka tooni. Tavatseb õrnalt tooni anda 'paneb pisut värvi' ainult kulmudele ja huultele. *Viljapead kaldusid nõtkelt maa poole, põllu luitunud roheluses liikus meekarvalisi toone. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kontrast|toon, kõrval|toon, pastell|toon, pool|toon, põhi|toon, üldtoon.
5. kõneleja suhtumist, meeleolu, tunnet vm. väljendav häälevarjund. Lahke, sõbralik, jäine, pilkav, vaenulik, üleolev toon. Mehe toon on ametlik, kodune, viisakas. Mind ehmatas sõbra sõnade järsk toon. Häälest kostis jonni ja kiusu toon. Tooni tõstma, kõrgendama (ägestudes). Mehe toonis oli tunda kärsitust. Eda manitseb poega paluval toonil. „Pane uks kinni!” käskis Mari toonil, mis ei sallinud vasturääkimist. Sa räägid säärase tooniga, nagu oleksin ma sulle kurja teinud. Püüdis oma sõnadele leebet tooni anda. Kai leidis, tabas rahustava, sobiva tooni. Nähes, et kärkimine ei aita, muutis juhataja tooni. Jutt võtab tõsisemad toonid. Vastuse toon oli külm ja tõrjuv. Toonist oli tunda, et tal on midagi südamel. Mis toon see sul on! *Algul prooviti heaga, ja kui see ei aidanud, siis tarvitati teist tooni ning teisi sõnu. H. Sergo. | piltl. *Meri oli tavalisest tõsisema tooniga, meri toibus alles öisest madinast [= tormist]. T. Kallas. || (teat. ametiisikutele vm. kitsamale inimrühmale omase häälevarjundi ja kõnemaneeri kohta). Prokuröri, kohtuniku, palvevenna toon. See õpetajalik, lasteaialik toon mõjus häirivalt. Peadirektor räägib lihtsalt, ilma igasuguse ülemusliku toonita. Teda võib ära tunda saarlasele omasest toonist. Lõõbib vastu kambajõmmi, omapoisi toonis. Külapoisi vastus kõlas asjalikult, vanainimese toonil. *„Nii et teil on üpris rahutu elukutse?” leidis ka naine kätte tolle tuttavliku tooni, mis ei sea vestluses mingeid piire, kuid ei kohusta millekski. I. Viiding.
▷ Liitsõnad: ala|toon, hääle|toon, kõne|toon, kõrval|toon, käsu|toon, lõõbi|toon, nalja|toon, pilke|toon, tunde|toon, uhkus|toon, vestlustoon.
6. kirjutatu, kirjatöö üldine tundelaad, selle värving. Artikli, ajalehe, sõnumi toon. Jutustuse, näidendi, poeemi üldine toon. Arvustuse käre, teravalt kriitiline toon ei meeldinud. Võimu vahetudes muutus ka ajakirjanduse toon. Autor on tabanud ajavaimu tooni. Vestelises toonis lugu. Sentimentaalse tooniga luuletused. Kiri oli kirjutatud äärmiselt viisakas toonis. Teoses domineerivad sünged toonid. Kirjanik esitab kalurite portreid soojades humoristlikes toonides. | piltl. *Heledamaid toone annab [Marie] Underi loomingule tema värvi- ja tundeküllane looduslüürika. E. Nirk.
7. (ettenähtud, õigeks peetav) käitumisviis, (hea) komme, maneer. Hea toon nõuab täpsust. Peeti heaks tooniks küllaminekul pereprouale lilli viia. Oleneb seltskonnast, kas pidada rahast rääkimist heaks või halvaks tooniks. Uus minister ei pidanud luksusauto soetamist sobivaks tooniks. Peetakse meeles ta eksimusi seltskondliku tooni vastu. Nüüd on peenem toon kasutada kirjas ja kõnes ingliskeelseid väljendeid. Võõrsil oli esiotsa raske tooni leida, tabada. Avastas, et isegi kolkakülas osatakse tooni hoida. *Tal puudusid takt ja toon läbikäimiseks paremate inimestega .. E. Vilde.

tooni andma
domineerima; ilmet andma, mõju avaldades esile kerkima. Kesklinnale annavad tooni moodsad kõrghooned. Klubides andis tooni jõukam kiht. Riigi elus hakkasid tooni andma noored. Kirjanduses andis sajandi esimestel kümnenditel tooni kriitiline realism. Tooni andev isik, seltskond, ajaleht. *Jälle Kuusktamm! Vanamehenäss hakkab liialt tooni andma. P. Kuusberg.