[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tigu ‹teo 27› ‹s›

1. ühtse, hrl. spiraalse lubikojaga limune; ‹pl.› zool klass selliseid vees ja maismaal elavaid limuseid, kõhtjalgsed (Gastropoda). Karbid ja teod. Niiskel mullal roomasid teod. Aeda on palju tigusid tekkinud. Tigu kannab oma maja seljas. Tigude kivistised. Söödavad teod. | (võrdlustes). Venib nagu tigu. Ta on aeglane kui tigu. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: magevee|tigu, maismaa|tigu, mere|tigu, veetigu; kauri|tigu, keeris|tigu, kops|tigu, laba|tigu, muda|tigu, napp|tigu, punn|tigu, purpur|tigu, põis|tigu, sarv|tigu, sea|tigu, tee|tigu, uurik|tigu, viinamäe|tigu, vööttigu.
2. anat sisekõrva spiraalne osa, milles paikneb kuulmiselund. Sisekõrv koosneb teost, esikust ja kolmest poolringkanalist.
3. tehn tigukruvi. Teo käikude arv. Tiguülekanne koosneb teost ja tigurattast.
4. (viiuli osa:) spiraalselt keerduv pea, millega lõpeb viiuli kael