[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

telling ‹-u 2› ‹s›
‹hrl. pl.› ehit ajutine abiehitis ehitus- v. remonditöödel kõrgel töötavate inimeste, materjalide ja tööriistade alusena; raketist v. püstitatava ehitise osi toetav tarind. Terastorudest tellingud. Tellinguid ehitama, üles seadma. Seina ääres tellingutel töötavad puusepad. Taastamistööde ajal oli torn ümbritsetud tellingutega. Tööline vigastas tellingu(te)lt kukkudes kätt. Poisid ronivad tellingutel. Majad, linn on tellinguis. *Kui ma kolonkat hakkan värvima, ehitan sinna laudadest tellingu ümber. V. Anslan. *See kõik on nagu Paabeli torni tegemine, need, kes on kõige ülemisel tellingul, ei saa ega saa aru, mis allolijad hüüavad. M. Traat.
▷ Liitsõnad: metall|telling, puittelling(ud); kiik|telling, pukk|telling, redel|telling, ripptelling(ud).