[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

teist|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna
1. viitab kontekstist selguvale tunnusele: teada olevast v. järgnevas mainitavast erinev, teist laadi. Tema on teistsugune kui teised. Tunnen igatsust teistsuguse, vaimsema elu järele. Mulje kujunes hoopis teistsuguseks, kui olime arvanud. Küll sajab, me lootsime teistsugust ilma. Algul tahtsin teistsuguseid kingi, nüüd olen nendega leppinud. Tema asemel peaks siin teistsugune inimene olema. Kannata, kunagi tuleb ka teistsugune aeg. Korter on peale remonti teistsuguse välimuse saanud. Ei mäleta, et ta kunagi teistsugune oleks olnud. Seda lugu olen kuulnud natuke teistsuguses variandis. Siin on nüüd kõik teistsugune kui aasta tagasi. Siit põhja poole on loodus hoopis teistsugune. || hrv (paari korral vastastikust erinevust näidates). *Viiralt ja Raud .. Nii teistsugused ja ometi nii üks, nagu öö ja päev. V. Panso.
2. mitmesugustes ühendites üldisemalt, konkreetse viiteta. Teooria nii- või teistsugune tõlgendus oleneb uurija isikust. Inimesi on nii- ja teistsuguseid 'igasuguseid'. *Kodu, isamaa ja usk – neid kolme oli alati esile tõstetud küll see-, küll teistsugusel juhul. H. Lepik (tlk).