[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

altruism ‹-i 21› ‹s›
valmisolek isiklike huvide ohverdamiseks teiste heaolu nimel (ka eetika printsiibina); isekusetus, omakasupüüdmatus; ant. egoism

antibiootikum ‹-i, -i 10› ‹s›
biol farm mikroobse päritoluga toimeaine, mis pärsib teiste mikroobide elutegevust v. surmab neid. Antibiootikumidega ravimine.

armuleiva|sööja
armuleival olija; teis(t)e kulul elaja. Vanakegi püüdis tööd teha, ei tahtnud olla armuleivasööja.

assotsiatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. psühh seos kujutluste, mõtete, samuti muude psüühiliste tegevuste v. seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt. Vanad fotod äratasid, tekitasid mitmesuguseid assotsiatsioone. *Rõskus ja õhupuudus kutsub aga esile assotsiatsiooni: tundub, nagu oleksid laskunud kuhugi kaevandusse .. J. Barbarus.
▷ Liitsõnad: kontrasti|assotsiatsioon, naabrus|assotsiatsioon, sarnasusassotsiatsioon.
2. koondis, liit, ühing. Prantsuse vastupanuvõitlejate rahvuslik assotsiatsioon. On mitmesuguseid spordialaseid liigasid, föderatsioone, assotsiatsioone.
3. bot taimekoosluste tüüp
4. keem üht liiki lihtmolekulide ühinemine liitmolekulideks ilma aine keemilise iseloomu muutumiseta
5. astr täheassotsiatsioon

debitoorne ‹-se 2› ‹adj›
maj deebitorisse puutuv, deebitori-. Debitoorne võlgnevus 'teiste võlgnevus meile'.

devalvatsioon ‹-i 21› ‹s›
maj oma valuuta kursi alandamine kulla v. teiste riikide valuuta suhtes; rahaühiku kulla- v. hõbedasisalduse vähendamine. Dollari devalvatsioon.

distributsioon ‹-i 21› ‹s›
jaotamine, jaotus; jaotumus || keel lingvistilise elemendi (näit. foneemi, morfeemi, sõna) esinemistingimused teiste elementide suhtes

diviis1 ‹-i 21› ‹s›
sõj mitmest põhiväeliigi polgust v. pataljonist ja teiste väeliikide ning tagalaallüksustest koosnev peamine taktikaline väekoondis; (merejõududes:) sõjalaevade taktikaline koondis. Diviisi staap. Mitmendasse diviisi teie polk kuulus?
▷ Liitsõnad: jalaväe|diviis, laskur|diviis, motolaskur|diviis, ratsa(väe)|diviis, suurtükiväe|diviis, tankidiviis.

divisjon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. sõj pataljonile vastav raketi- v. suurtükiväe (varem ka mõnede teiste väeliikide) taktikaline allüksus; (merejõududes:) mitmest ühetüübilisest laevast koosnev allüksus
▷ Liitsõnad: raketi|divisjon, tankitõrje|divisjon, õhutõrje|divisjon, üksikdivisjon.
2. maj allüksus, osakond. Digitaalseadmete divisjon. Spordikaupade divisjon. Panga finantsturgude divisjon.

dollar ‹-i, -it 2› ‹s›
USA, Kanada, Austraalia ja mõnede teiste riikide suurem rahaühik. USA dollari ostujõud. Hind dollarites. Kas teil dollareid on?

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ees|tööline
tööliste, sulaste vm. rühmas teiste juhataja ning töö korraldaja. *Purjede väljalõikamisel ja õmblemisel oli Jõnn alati eestööliseks. R. Kurgo.

eeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. keem kahest teineteisega hapnikuaatomi kaudu seotud süsivesiniku radikaalist koosnev orgaaniline ühend || farm kergesti lenduv terava lõhnaga värvitu vedelik, mida kasut. uimastina, etüüleeter. Haigla koridorid lõhnasid eetri ja karboli järele.
2. keskkond, mida peeti nii valguse kui ka kõigi teiste elektromagnetiliste nähtuste kandjaks || atmosfäär ja maailmaruum raadiolainete levimise keskkonnana. Saadet eetrisse andma. Lähetas, saatis eetrisse ilmateateid. Saade oli viimati eetris kevadel. Radist sai, püüdis eetrist SOS-signaali. Eetri kaudu, eetri vahendusel jõudis kirjandusõhtu kõigi luulesõpradeni.
3. luulek õhk, taevalaotus. *Eeter virvendab, avarus tuksub. F. Tuglas. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ekstrapolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale
2. mat funktsiooni antud väärtusterea abil tema teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine; ant. interpolatsioon

elektrifitseerima ‹42›
elektrienergiat (teiste energialiikide asemel) kasutusele võtma. Asulat, põllumajandust elektrifitseerima. Tehas elektrifitseeriti.

embargo ‹6› ‹s›
jur maj
1. kaupade sisse- v. väljaveo keeld
2. välismaa kaubalaevade vm. vara kinnipidamine; keeld teiste riikide laevadel tulla keelu kuulutanud riigi sadamaisse

enamus|valitsus
valitsus, mille moodustab enamuse saanud partei ilma teiste parteide osavõtuta

enese|armastus

1. endast lugupidamine, hrl. seotud erilise tundlikkusega teiste arvamuse suhtes enda kohta. Teiste vaimustus kõditas ta enesearmastust. Ta enesearmastus oli puudutatud. Seda ta enesearmastus ei luba.
2. iseenda huvide esiplaanile seadmine, egoism. Kalk, hoolimatu, laiutav enesearmastus.

enese|keskne
ennast keskpunkti asetav, iseendast lähtuv, teiste arvamusest mittehooliv, minakesk(e)ne, egotsentriline. Enesekeskne inimene. Enesekesksed mõtted. Enesekeskne suhtumine, käitumine. Enesekeskne liikluskultuur.

enese|salgamine ‹-se 5› ‹s›
oma isiklikest hüvedest teiste kasuks loobumine, eneseohverdus. Emaarmastus on täis enesesalgamist. Enesesalgamise ja pingutuste hinnaga jõudis ta püstitatud eesmärgile.

era ‹11› ‹s›
kõnek (teiste pereliikmete eest) salaja valmistatav v. söödav toit v. maiuspalad, kodupoolis. *Valgehansul süüdistanud peremees naist, et see era tegevat, salaja ahjus pätsikesi küpsetavat, ise söövat ja lastele jagavat. M. Metsanurk.

erak ‹-u 2› ‹s›
üksiklasena, teistest eraldi elaja v. asuja. Elab erakuna metsakolkas, väikesel saarel. Ilvesed elavad üldiselt erakuina. | piltl. *Parempoolsel väljal asetses vana Maarja kabel, mis nüüd konutas mahajäänud erakuna väikesel künkal. E. Kippel. || teiste seltsi vältiv, ainult oma harrastustele ja mõtetele elav inimene. Endasse süvenenud, elust võõrdunud erak. Noormees oli loomu poolest erak. || eremiit. *Nad [= trepid] viivad kongini, kus keegi erak on seitse aastat elanud, kahetsedes pattu või täites jumalale antud tõotust. A. Kaal.

erapooletu ‹1› ‹adj›

1. mitte kumbagi poolt, mitte kedagi eelistav, teiste asjadesse mitte vahelesegav. Erapooletuks jääma, erapooletuna püsima. Nähtuste, sündmuste erapooletu vaatleja. Erapooletu vahekohtunik, kohtunik, eksamineerija, komisjon. Erapooletu tunnistaja, arvustaja. Erapooletu arvustus, otsus, suhtumine, arvamus. Sündmuste erapooletu valgustamine. Asus erapooletule seisukohale. Kriitika oli erapooletu ja õiglane. Kas poolt või vastu – erapooletuid ei saa olla. *Ta katsus olla rohkem erapooletu ja vaadelda kõiki asju üldinimlikult vaatekohalt. K. Ristikivi. || (hääletamisel) ei poolt ega vastu. Resolutsioon võeti vastu üksmeelselt, ainult neli delegaati jäi erapooletuks. || poliitiliste parteidega ametlikult mitteseotud; parteitu. Erapooletu ajaleht.
2. pol mittesõdiv, neutraalne. Erapooletu riik. Erapooletu laev, sadam. Sõidab merd erapooletu maa lipu all.

esile ‹adv›

1. nähtavale, välja, ilmsiks. Tõi rahakoti tasku põhjast esile. Peetri selja tagant kerkis esile veel mitu nägu. Oli nii kõhn, et roided tungisid teravalt esile. Varjatud raev purskus esile. Kirjadest koorus esile kogu sündmuste käik. Sõnavõtt kutsus esile kuulajate meelepaha. Vitamiinide vaegus kutsub esile ainevahetushäireid. Kujutlus manas esile ammuseid pilte lapsepõlvest. *Tumeda palitu iga volt, mis liigutuste juures tekkis, tõstis esile talje täiuslikku vormi. A. Kaal.
2. esiplaanile, etteotsa; teiste hulgast välja, ettepoole. Tõstis, tõi oma sõnavõtus esile mitmeid küsimusi. Dekaadil tõsteti esile K. Raua, E. Viiralti ja N. Triigi töid. Teoses tõusevad esile kaks momenti. Suurmehed kerkivad esile murrangulistel perioodidel. Tagasihoidlik inimene ei kipu, tiku kuskil esile. Ennast ning oma teadmisi esile upitada püüdev isik. || käsile. Isa ise peaks poisi esile võtma. *Pärast seda võttis härra Frolink Balthasari esile ja tõreles ta põhjalikult läbi. J. Kross. *Aga küll võttis meid esile ja tegi päris tümaks oma epistliga. Mu põlved värisesid kogu aeg .. O. Luts.

esinema ‹37›

1. midagi avalikult (teiste kuuldes v. nähes) esitama, millegagi avalikkuse ette tulema. Kõnega, ettekandega, loenguga, sõnavõtuga, tervitusega, üleskutsega esinema. Kaebusega, süüdistustega, protestiga esinema. Oma seisukohtadega, väidete ja vastuväidetega esinema. Peeter esines üliõpilaste ees kõnega. Õigus esineda kohtus oma emakeeles. Algaja kirjanik esines algul varjunime all. Esineb kohtus tunnistajana, süüdistajana, kaitsjana. Ajakirjanduses, raadios, televisioonis esinema. Esines näitusel suure maalikompositsiooniga. || (mingit osa, rolli) publikule esitama, ette kandma. Esineb Othello, Hamleti osas. Laval, operetis, ooperis, sõnalavastuses esinema. Ringreisil esineti kahe lavastusega. Koor esines kontsertidega mitmel korral. Homme õhtul esineb kontserdisaalis keelpillikvartett. Kooli taidlusõhtul võis esineda üksi, kahekesi v. rühmaga. Orelil esinema. || sport võistlema, võistlustest osa võtma. Edukalt esineti vabamaadluses. Täiseduga esinenud naiskond.
2. (kuskil v. kellelgi) olemas olema, eksisteerima; leiduma, ette tulema. Algsel, varasemal kujul esinema. Nähtused võivad esineda nii eraldi kui ka koos. Sama motiiv esineb mitme kirjaniku teostes. Sõna esineb kõigis sõnaraamatutes. Liiklusõnnetusi esineb viimasel ajal üsna sageli. Seda haigust esineb meestel märksa sagedamini kui naistel. Öökülma võib esineda mitmel ööl järjestikku.
3. end kellegi osas esitama, kellenagi käituma. Rahvamehena, lohutajana, oma inimesena esinema. Välismaalasena esinema.
4. ette kandma, suuliselt raporteerima. *Hommikuks jõudsin partisanide laagrisse. Esinesin komandörile, palusin end arvata võitlejaks. H. Pukk. *„Ahti Astel, teie kutsel!” lõi poiss enda valveohvitseri ees sirgeks ja esines, nagu peab esinema .. A. Kaskneem.

etümoloogia ‹1› ‹s›
keel
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu ja sugulussuhteid teiste sõnadega
2. sõna algupära, algtähendus ning sugulussuhted muude sama keele v. teiste keelte sõnadega. Sõna etümoloogiat selgitama, jälgima. Sõna etümoloogia on ebaselge.
▷ Liitsõnad: rahvaetümoloogia.
3. van vormiõpetus

kokku harjutama
(muusika)pala, laulu vms. ühiseks ettekandmiseks koos teiste osavõtjatega harjutama. *Kandelaaber ju mängib viiulit ja mina kitarri. Me hakkame kokku harjutama. L. Kibuvits.

haru|kordne
oma harva esinemissageduse poolest tähelepanu vääriv; erakordne, teiste omataoliste seas erandlik. Harukordne nähtus, saavutus, tulemus. Hoopis harukordne asi, juhtum, vaatepilt. Harukordne inimene, külaline. Harukordne anne, andekus, osavus, tervis. See päev meenus mulle harukordse selgusega. Tema võime keskenduda oli harukordne. Linnaskäik oli maalapse elus üks harukordsemaid sündmusi.

hea|tegevus
annetuste tegemine v. vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks

härg|hein
bot poolparasiidina teiste taimede juurtele kinnituv üheaastane rohttaim (Melampyrum)

hüüdja hääl kõrbes
see, mis v. kes on kõigi teiste poolt tähele panemata jäetud v. jäetav. *Kuid õpetaja Teppori sõna ähvardas jääda hüüdjaks hääleks kõrbes. J. Kärner.

hüdriid ‹-i 21› ‹s›
keem vesiniku ühend teiste keemiliste elementidega (kitsamas tähenduses: metallidega)

välja hüüdma

1. hüüdega teiste hulgast välja kutsuma. *Juba on [vangide hulgast] välja hüütud kaks vanaldast meest. H. Pukk.
2. hüüdega avalikult teatama. *Pealtvaatajad on seevastu ikka pealtvaatajad, kes vaid omade võitu igatsevad ja need pretensioonid ka välja hüüavad. Ü. Tuulik.

imitaator ‹-i, -it 2› ‹s›
imiteerija, eriti näitleja, kes imiteerib teiste inimeste, loomade, muusikariistade häält

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

inimese|armastus
armastus teiste inimeste v. inimkonna vastu, inimarmastus

inim|sõbralik
(teiste) inimeste vastu sõbralik. Inimsõbralik loom. Inimsõbralik suhtumine. Inimsõbralikud näod. Jaan ei olnud just eriti inimsõbralik.

inter|tekstuaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kirj keel semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise|seisev ‹-sva, -svat 2› ‹adj›

1. mitte kellelegi alluv, sõltumatu. Iseseisev riik. Poliitiliselt, riiklikult iseseisev. Riik kuulutati iseseisvaks. Alma oli nüüd iseseisev perenaine. *Olen harjunud olema iseseisev, niipalju, kui see on võimalik abielumehel. E. Krusten.
2. omal jõul, teiste abi v. juhtimiseta tehtav; abi, juhtimist, toetust mittevajav. Tema esimene iseseisev projekt. Õpilaste iseseisev töö. Noored alustavad iseseisvat elu. Ehitusmalevas muutus noormees iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks. *Suund ongi niisugune, et lapsed harjuksid iseseisvaks, tuleksid ise kõigega ladusalt toime. R. Vaidlo. || kõrvalmõjudest vaba; originaalne. Väga iseseisev mõttelaad, analüüs. On oma otsustes üpris iseseisev. Esimesed noorpõlveluuletused polnud kuigi iseseisvad.
3. omaette, eraldi olev, eri. Noor viiulikunstnik andis esimese iseseisva kontserdi. Redist kasvatatakse nii iseseisva kultuurina kui ka teiste köögiviljade vahel.

ise|seisvusetu ‹1› ‹adj›
sõltuv, teiste poolt juhitav, tahtejõuetu, mitteiseseisev. Iseseisvusetu erakond, töötaja, inimene. Majanduslikult, ühiskondlikult iseseisvusetu.

ise|tolmlema
bot tolmlema nii, et emaka viljastavad sama õie (v. sama taime teiste õite) tolmuterad

isiklikult ‹adv›

1. ise, omas isikus; vahetult, teiste vahenduseta. Midagi isiklikult kogema, kaasa tegema. Millestki isiklikult osa võtma. Ukse avas kirjanik isiklikult. Auto kuulub mulle isiklikult. Nägin seda isiklikult, oma silmaga. Tunnen Peetrit isiklikult. Kiri tuleb talle isiklikult üle anda. Me pole isiklikult tuttavad. Tahan temaga isiklikult kohtuda.
2. hrv isikuna, isikusse puutuvalt. Talupojad kuulutati isiklikult vabaks. Kedagi isiklikult solvama.

juht|grupp
sport võistlejate rühm, kes on saavutanud teiste ees märgatava edumaa (näit. jooksus, suusatamises, jalgrattasõidus) või parema punktiseisu (näit. males). Motovõistluste, maleturniiri juhtgrupp. Juhtgrupist maha jääma, juhtgrupile järele jõudma, juhtgruppi kinni püüdma. Juhtgrupp on väga tihe.

juht|lennuk
lennuk, millelt juhitakse kõigi teiste üksusse kuuluvate lennukite tegevust

järk ‹järgu 21› ‹s›

1. väärtuse v. tähtsuse aste teiste omasugustega võrreldes vrd kategooria, vrd klass, vrd aste Tõlgiti ka kolmanda-neljanda järgu autorite töid. Esimese järgu 'hea, korralik' hotell, kohvik, restoran. Räpane kolmanda järgu 'vilets' kõrts. *Riim etendab siin kõrvalist osa, ta on teise järgu tähtsusega. A. Alle. *Liisu valmistatud toidud ei olnud muidugi pärit just esimese järgu sööklast. Juhtus põhjakõrbemisi ja tooreksjäämisi.. R. Roht. || hrl nõuk kindlaksmääratud kvalifikatsiooni- vm. hinnangusüsteemi aste. Võimlejal on õigus võistelda oma järgus või järk kõrgemal. Täitis ujumises meistrikandidaadi järgu. Ta on alles algaja, järguta sportlane. I, II järgu orden, medal. Koori autasustati esimese järgu diplomiga.
▷ Liitsõnad: heledus|järk, kõrgus|järk, suurus|järk, vanusejärk; kvalifikatsiooni|järk, spordi|järk, tariifijärk.
2. suhteliselt iseseisev v. piiratud osa; lõik. Keskkooli lõpueksamid sooritas ta kahes järgus. Elektrijaama esimene järk antakse käiku veel käesoleval aastal. Kraavi kaevati järkude kaupa. Luges meile ette pikema järgu oma uuest teosest. *Ja sellepärast sõitsin suurema osa maad juba raudteega, ainult lühemaid järkusid jala käies. F. Tuglas. || van vaatus; peatükk. J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” on autori määratlust mööda nali ühes järgus. || ajajärk, periood. Nii lõppes üks järk ta elust. Haiguse äge järk on möödas. *Eesti kirjanduse varasemaid järke varjutab teatavasti üks peaviletsus, ja see on diletantism. E. Nirk. || arengu-, teostus- vm. aste. Ehitus on alles vundamendi rajamise järgus. Lapse kujutlusvõime arenemise järgud. Võitlus oli jõudnud otsustavasse järku.
▷ Liitsõnad: aja|järk, algus|järk, elu|järk, ettevalmistus|järk, kasvu|järk, katsetus|järk, kujunemis|järk, loomis|järk, lõimetus|järk, lõpu|järk, peite|järk, pöörde|järk, valmimis|järk, üleminekujärk; muna|järk, nuku|järk, valmiku|järk, vastsejärk.

ka ‹adv›

1. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. | ‹ühendsidesõna osana› nii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› isegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. | ‹ühendsidesõna osana› (esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

kaas|ametnik
kellegagi koos töötav ametnik (teiste suhtes). Kaasametnikud muutusid tema ametikõrgenduse puhul kadedaks.

kaas|elanik
teistega koos elav inimene (teiste suhtes). Ta sai kaaselanikega hästi läbi. *Terve vaestemaja oli ärevil. Oodati nimelt uut kaaselanikku, vahest ka kaaskannatajat. A. Ertel.