[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ala|teadvus
psühh teadvuse läve taha jäävad psüühilised nähtused, mis mõjustavad indiviidi tegevust. Harjumused on sööbinud sügavale alateadvusse.

apriorism ‹-i 21› ‹s›
filos idealistlik suund, mis peab näit. aega, ruumi, põhjuslikkust teadvuse aprioorseteks vormideks

buda ‹11› ‹s›
relig (budismis:) teadvuse kõrgeima seisundini, nirvaanasse jõudnu, virgunu

fenomenoloogia ‹1› ‹s›
filos
1. õpetus teadvuse nähtumustest e. fenomenidest, näit. Hegelil
2. 20. saj. algul E. Husserli rajatud idealistlik tunnetusteooria

hämar|olek
med teadvuse tumenemisest tingitud seisund, mille puhul reaalne ümbrusetaju ja orientatsioon puuduvad

ilmsi ‹adv›

1. ärkvel v. täie teadvuse juures; tõeliselt, tegelikult (sagedasti unele vastandatuna). Oli see unes või ilmsi? Unenägu oli selge nagu ilmsi. Näeb nagu ilmsi oma lahkunud sõpra. *Äigas käega üle silmade, üle lauba: ilmsi, mis ilmsi. J. Semper.
2. hrv avalikult. *Teiste juttude järele olnud Ummumägi vanade eestlaste ohvripaik, kus ohverdatud ennemalt muidugi ilmsi, pärast salaja. G. Vilbaste. *Sellal polnud Jakobson Jannseniga ilmsi tülis.. F. Tuglas.

meele|harjutus
(idamaa õpetustes:) inimese meele muutmiseks ja teadvuse kõrgeimate seisunditeni jõudmiseks kasutatav psühhotehniline võte

mehaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. mehaanikasse v. mehhanismidesse puutuv; mehhanismi abil toimiv, tegutsev v. tekitatud. Materjalide mehaanilised omadused. Mehaaniline liikumine. Soojuse, valguse mehaaniline ekvivalent. Emulsioon on vedelike mehaaniline segu. Mehaaniline töötlemine ehk lõiketöötlemine on selline tooriku töötlemine, kus osa materjalist kõrvaldatakse laastudena. Mehaanilised, mängumehhanismiga muusikariistad (näit. mängutoos, leierkast, mehaaniline klaver). Mehaaniline rööpjoonlaud on joonestusseade. Roboti mehaanilised käed. || väliste (puhtfüüsiliste) tegurite toimel põhinev, nendega seotud. Kivimite mehaaniline murenemine. Haav on naha vm. kattekoe mehaaniline vigastus. Massaaž on keha pinna mehaaniline ärritamine.
2. masinlik, ilma tahte v. teadvuse osavõtuta toimuv. Mehaanilised liigutused, mehaaniline töö. Õppimine ei tohi muutuda mehaaniliseks tuupimiseks.

mina ‹mina 11› ‹s›
(inimese olemuse kohta). a. kogu inimese enda vaimne (ja füüsiline) olemus tervikuna, tema loomus, isiksus, inimese eneseteadvus, -tunnetus; filos inimpsüühika muutuvates suhetes säiliv püsiv ühtsus, milles väljendub teadvuse kuulumine ühele kindlale inimesele. Harmoonilise minaga naine. Tema umbusklik ja kinnine mina. Laps hakkab oma mina järk-järgult tunnetama. Juht ei tohi oma mina teistele peale suruda. Tavaliselt lähtub inimene omaenese minast. Ta sulgus oma minasse. Suutis oma minast kõrgemale tõusta. Mees oli kaotanud oma mina. Mina jäin ikka minaks 'iseendaks'. *Selleks tuleb vaadata, kes on need minad, kes [autoril] romaanist romaani iseendaga aru peavad .. J. Kaplinski. b. teatud osa v. külg inimese loomusest, mida piiritleb ja/või iseloomustab eelnev atribuut. Inimese bioloogiline, sotsiaalne, vaimne, kõlbeline mina. Püüdis varjata oma sisemist mina. Luuletaja eetilis-esteetiline mina. Minu parem mina käskis hädasolijat aidata. Peetris võitles kaks mina. Lüüriline mina.
▷ Liitsõnad: autori|mina, luuletaja|mina, poeedimina.

minestus ‹-e 5› ‹s›
ka med peaaju väheveresusest tingitud äkiline lühiajaline teadvuse kadu. Esmaabi minestuse korral. Langeb minestusse, on minestuses. Ärkab, toibub minestusest. Minestus tuli peale, läks üle. Minestus kippus, tikkus peale. Olin minestuse äärel 'minestamas'.

mõistus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. teadvuse võime tunnetada nähtusi nende muutuvates seostes, tabada üldist üksiku kaudu, avastada ja formuleerida seaduspärasusi, intellekt; aru, arusaamisvõime. Inimene on mõistusega olend. Mõistuseta loom. Arenenud, avara mõistusega inimene. Terase mõistusega poiss. Tal on keskpärane mõistus. Mehel ikka mehe mõistus. Terve mõistus hoiab meid suurematest eksisammudest. Mõistuse vähesuse üle ei kurda keegi. Mõistust on tal omajagu. Küsi nõu, kui oma mõistus otsa saab. Raukadel kipub mõistus ähmastuma, hämarduma, tumenema. Kahtlen ta mõistuses. Ta vaesekese mõistus on segi (läinud). Mure võttis, röövis ta mõistuse. Ta on täie mõistuse juures 'aru on täiesti korras'. Olen ikka püüdnud kõike mõistusega võtta. Laps elab rohkem tunnete kui mõistusega. Seda tööd pole mulle keegi õpetanud, olen ise oma mõistuse järgi teinud. Seda asja peab kaine mõistusega kaaluma. Kui õpetada, võtab igaüks mõistust 'saab aru'. Mitte ei saa aru, mõistusest tuleb puudu. Minu mõistus on küll otsas, ütleb üles, ei võta enam. See käib juba üle mõistuse. Eksamiülesanded olid üle mõistuse 'väga' rasked. See on niisugune asi, millele minu mõistus ei hakka peale. Mõtle ise, sul endal mõistus peas. Pane oma mõistus tööle, võta oma mõistus kokku! Kus su mõistus enne oli! Kas oled mõistuse kaotanud 'arust ära'? Katsu talle mõistus pähe panna, ta mõistusele tuua 'teda veenda, arukusele pöörata'. Kas rääkisid talle mõistuse pähe? Viha võib pimestada mõistuse. Tule ometi mõistusele, võta mõistuse häält kuulda. Mõistus pole oma teha.
▷ Liitsõnad: inimmõistus; meelemõistus.
2. kõnek teadvus, meelemärkus. Minestas, kaotas hetkeks mõistuse. Haavatu tuli mõistusele. Lamab mõistuseta ning sonib.
▷ Liitsõnad: meelemõistus.

peaaju|põrutus
med kukkumisel, löögist saadud raske, teadvuse kaotusega seotud aju- ja koljuvigastus, ajupõrutus

teadlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teadvuse osavõtul toimuv, teadvuslik. Teadlik kontroll oma liigutuste üle. Teadlik või loomusunniline, instinktiivne, ebateadlik liigutus. Teadlik tunnetus. On kogu oma teadliku elu vabadust hinnanud. || tahtlik, ettekavatsetud; eesmärgi-, sihikindel. Teadlik valik, liialdus, pettus. Täiskasvanu suhtumine õppimisse on lapse omast teadlikum.
▷ Liitsõnad: ala|teadlik, eba|teadlik, enese|teadlik, ise|teadlik, sihiteadlik.
2. millestki teadev, informatsiooni omav. Oli oma vigadest, kutsumusest, väärtusest, päritolust teadlik. Aegamööda saadi oma süüst teadlikuks. Kas oled teadlik, et etendus jääb ära? Olime laenust teadlikud. || asjatundlik, haritud. Kirjutis eeldas teadlikumat lugejaskonda. Töö korraldamiseks vajatakse teadlikke inimesi. || klassiteadlik, poliitiliselt haritud. Teadlik võitleja. Teadlikud töölised.
▷ Liitsõnad: moe|teadlik, trendi|teadlik, väheteadlik.

teadvusetu ‹1› ‹adj›

1. teadvuse kaotanud, meelemärkusetu. Teadvusetu haige. Jõi end teadvusetuks. On peksust pooleldi teadvusetu.
▷ Liitsõnad: poolteadvusetu.
2. hrv teadvuse osavõtuta toimuv v. eksisteeriv, alateadvusega iseloomustuv. Teadvusetud psüühilised protsessid. Teadvusetu hingeelu.

transs ‹transi 21› ‹s›

1. teadvuse lühiaegne muutunud seisund, mille vältel tegelikkuse tunnetamine on väga lünklik. Kuutõbised transis ei tea midagi ümbrusest. Langes oma unistustes mõnikord omamoodi transsi. Toibus pikkamisi transist. Reaalsustunne on kadunud, ta on nagu transis. Olen kõik need päevad elanud nagu transis. || ülim usulise ekstaasi seisund. Šamaan, nõid langes sügavasse transsi. Transis šamaan hakkas ennustama. *Palvelugeja ei märganudki meie kärsitust ja vallatlemist, ta viibis transis, kust aamen teda viimaks välja tõi. J. Semper.
2. hüpnoosi järk, kus hüpnotiseeritav allub ainuüksi hüpnotiseerija sõnadele. Hüpnootiline transs.
3. spiritismis seisund, milles meediumid kujutlevad end vaimudega ühendusse astuvat

tähele|panu
ka psühh teadvuse keskendumus mingile objektile, tegevusele v. mõttele; huvi, märkamine. Tahtmatu ja tahtlik tähelepanu. Tähelepanu maht, püsivus. Tähelepanu millelegi keskendama, koondama. Meresõit nõuab purjetajatelt suurt, täit, palju tähelepanu. Võitjad olid tähelepanu keskpunkti(k)s. Tähelepanu koondus, pöördus vastajale. Kogu tähelepanu on suunatud lavale. Lärm äratas tähelepanu. Tähelepanu köitev värvikirevus. Juhtum hõivas, vangistas ta tähelepanu. Tulija paelus mu tähelepanu. Pudel hõivab taas jooja tähelepanu. Murded pälvivad jätkuvalt keeleteadlaste tähelepanu. Probleem, mis väärib tähelepanu. Tahab vaatajate tähelepanu võita. Ekstsentrikud tõmbavad endale tähelepanu. On suurest tähelepanust häiritud. Avaldus leidis tähelepanu. Loodab kaaslaste tähelepanu hajutada, uinutada, kõrvale juhtida. Giid juhib ekskursantide tähelepanu iidsele sillale. Ta pöörab välimusele palju tähelepanu 'peab välimust oluliseks, tegeleb sellega'. Möödujad ei pööranud lamajale tähelepanu 'ei teinud teda märkama'. Ajakirjandus on skandaalile palju tähelepanu pühendanud. Tervishoiuküsimustele suurt tähelepanu osutav poliitik. Kaebus jäi koosolekul tähelepanuta. || hoolivus, lugupidamine, viisakus vms. Tänan tähelepanu eest. Kuidas teie tähelepanu tasuda? Ümbritses külalisi tähelepanuga. Küsis tähelepanuga mu tervise kohta. || tähele panema kutsuv hüüatus. Tähelepanu! Valmis olla! Start! Tähelepanu, fooris süttis punane tuli! Tähelepanu, koosolek algab kell seitse!
▷ Liitsõnad: pea|tähelepanu, põhitähelepanu.

tüüfus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
teatavate kõrge palaviku ja teadvuse tuhmumisega kulgevate nakkushaiguste koondnimetus, soetõbi; med mõne sellise nakkushaiguse nimetuse osa. Tähniline, taastuv tüüfus. Jäi, suri tüüfu(se)sse. Põdes tüüfust. Linnas levis tüüfus. Tüüfuse tüsistused. Oli tüüfuse tagajärjel kiilakas.
▷ Liitsõnad: kõhu|tüüfus, paratüüfus.

uimus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
uimasus; med koomast nõrgem teadvuse selguse häire, soopor

vulgaar|materialism
filos materialistliku filosoofia suund 19. saj., mis eiras dialektikat ja eitas teadvuse iseseisvust

ööbik ‹-u 2› ‹s›

1. tumepruuni selja ja valkjashalli kõhuga väike värvuline, kauni häälega laululind (Luscinia luscinia). Toomepuus laksutab, trillerdab ööbik. Juunis laulab ööbik põhiliselt öösiti. Ööbik toob öösooja. Süda hõiskas nagu ööbik. Tugev hoop viis mehe ööbikute riiki 'võttis mehelt teadvuse'. Inimene ei ela tuulest ega ööbik laulust.
2. piibutaoline veega täidetud laste puhkpill, mis tekitab ööbiku laksutusi meenutavaid helisid