[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tava ‹7› ‹s›
teat. inimrühmale omane (eelnevatelt põlvedelt päritud) käitumis- v. toimimisviis, käitumispraktikas välja kujunenud sotsiaalne norm, komme (1. täh.) Eri rahvaste, eestlaste, juudi tavad. Indiaani tavade uurija. Iidne, põline, patriarhaalne, juurdunud, iganenud tava. Rahvalikud, kiriklikud tavad. Üle Eesti tuntud tava. Tavasid täitma, jätkama. Tavadest kinni pidama. Käesurumine tervitamisel on väga vana tava. Igal maal on oma tavad. Ta on võõra rahva tavad omaks võtnud. Sündis uus tava. Tava kohaselt päris talu vanem poeg. Kohtuti matustel ja pulmas, nagu sugulaste vahel tavaks. Kooli tavad. Suvised piknikud on sõpruskonnas tavaks kujunenud. Psühholoogide hea tava 'kirjutamata reeglite' kohaselt on need andmed konfidentsiaalsed. *Rannakülas valitsesid oma kord ja kombed .. Need kombed olid saanud tavadeks, mida keegi ei tahtnud rikkuda. A. Uustulnd. *Muinasskandinaavia õiguslikke vahekordi reguleeris tavade kogu, mida tuntakse Birka õiguse nime all. L. Meri. || kellegi harjumuspärane viis teatud moel toimida v. käituda, kellegi komme, pruuk, harjumus. Tuli reede õhtul otsejoones koju, mis käis tema tava vastu. Vanamehel oli iseloomulik tava kanda habet vesti all.
▷ Liitsõnad: elu|tava, hääldus|tava, kiriku|tava, käitumis|tava, matmis|tava, mere|tava, perekonna|tava, söögi|tava, toitumis|tava, usu|tava, äritava.