[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aja|kaotus
ajakadu. Mõneminutiline, pooletunnine ajakaotus. Ajakaotust vältima, tasa tegema.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

arutult ‹adv›
(< arutu). a. Talita tasa ja targu, ära arutult torma. b. Sel aastal on arutult palju seeni. Arutult rikas vanapoiss.

arvestus ‹-e 5› ‹s›

1. arvesse- v. arvelepanek; registreerimine ja selle alusel kokkuvõtete tegemine. Ametiühinguliikmete, töökohta vajavate kodanike arvestus. Jõuvankrite, liiklusõnnetuste arvestus. Punktide arvestus iluuisutamises. Peab oma sissetulekute ja väljaminekute kohta arvestust. Spordiühingute arvestuses võitis „Dünamo”. Võistlesin väljaspool arvestust. || maj majandusüksuse sooritatud ostu-, müügi-, palgamaksmis-, laenuvõtmis- jm. tehingute tulemuste süstematiseeritud registreerimine. Materjalide, toorainevarude arvestus. Koguseline, rahaline arvestus. Peab arvestust tulude ja kulude üle, kohta.
▷ Liitsõnad: eri|arvestus, individuaal|arvestus, koond|arvestus, palga|arvestus, punkti|arvestus, tasa|arvestus, võistkonna|arvestus, üldarvestus.
2. kaalutlus, ettemõtlemine. Tark poliitiline arvestus. Kaine arvestus. Väejuhi täpne ja loogiline arvestus. Mu arvestus osutus õigeks: poiss tuli tõepoolest tehasesse. Su arvestus oli ekslik. Male nõuab kaugeleulatuvat arvestust. Minu arvestust mööda pidi seal voolama oja. || kalkulatsioon, (arvutustel põhinev) hindamine. Ligikaudse arvestuse järgi võttis Mahtra ülestõusust osa 700–800 meest. Esialgsed arvestused lubavad hektarisaagiks 40 tsentnerit.
3. kõrgkoolis, tehnikumis vm. loengukursuse v. praktikumi lõpul toimuv eksamit asendav v. sellele eelnev teadmiste kontroll. Arvestust sooritama, tegema. Ladina keele arvestus. Psühholoogias oli meil ainult arvestus.

avanss ‹avansi 21› ‹s›
maj tulevase makse arvel ette tasutav summa, ettemakse (ka natuuras). Avanssi maksma, andma. Sain palga arvel 1000 krooni avanssi. Põllutöölised said poole aasta töö eest avansina vilja. | piltl. *Leiab, et rahva tunnustus on talle antud avansina, mis alles tuleb tasa teenida. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: lähetusavanss.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ekspressioon ‹-i 21› ‹s›
väljendus. *Mõne stseeni mängis ta kergelt, .. mõnes hingepurskes tegi nagu kõik selle tasa hiiglasliku jõu ja hääle ekspressioonis. V. Panso.

ema|ema
ema poolt vanaema || ‹pl.› esiema. *Seda kõike teeb perenaine tasa ja targu, mingi emaemadelt pärit tundega. O. Kool.

eriti ‹adv›

1. iseäranis, eriliselt; eeskätt, ennekõike. See küsimus, probleem, raamat huvitas teda eriti. Eriti viimasel ajal tundis ta end väsinuna. Maitsekas riietus tõstis ta ilu eriti esile. Ta tegi seda eriti siis, kui kedagi nägemas ei olnud. Lamades ei tohi lugeda, eriti veel viletsa valgusega. Marju, eriti maasikaid, oli tänavu palju. Mul hakkas külm, eriti jalgadel. Kõike tuleb ette, välitöödel eriti. Nad olid kanged spordipoisid, eriti Riks. *Vestlesime maailma elust üldse ja tänasest päevast eriti .. O. Luts.
2. omadussõna, kesksõna v. määrsõna laiendades rõhutab tugevasti selle tähendust: väga, eriliselt, iseäranis. Eriti suur, väike, oluline, tähtis, hea, halb, hinnatav, palju. Eriti pingeline töö. Eriti kirkad värvid. Selles sööklas on eriti maitsvad toidud. Ahju paistel on eriti õdus istuda. Eriti huvitavalt kujundatud näitus. Püüdsin talle eriti tasa juurde hiilida. Eriti rängalt sai linn kannatada Põhjasõjas. Eriti valitud sõnastusega kiri. Eriti mõistev suhtumine. || ‹eitusega› kuigivõrd. Mitte eriti tark. Ettepanekust ei oldud eriti vaimustatud. Tööd jaotades ei koormata kedagi eriti üle. Väsinuna ei tulnud tööst eriti välja. „Kas sulle meeldis?” – „Mitte eriti.”. *Mitmendat päeva vagunis, pesta kuskil pole, süüa eriti pole, tuju eriti pole. R. Vaidlo.
3. hrv spetsiaalselt, nimelt, just. *.. nägus ettekandja – Tamaara poolt eriti selleks korraks kutsutud – tõi sinna kohvi likööri ja konjakiga .. M. Metsanurk. *.. [admirali] asupaigaks oli suur transportlaev, mis tema jaoks eriti ümber ehitatud. R. Roht.
4. van eraldi. *.. õnnelik oli see perekond, kes sai [moonakate] kasarmus oma eriti toakese .. A. Kitzberg.

esiti ‹adv›
algul, esialgu, enne. Esiti mina, siis teised. Kõige esiti. Esiti sadas lund, pärast rahet. Rääkis esiti tasa, siis kord-korralt ikka kõvemini. Esiti kahtles, kuid hiljem jäi nõusse. Arutame asja esiti omavahel. *Tühi teab, kust jutt hakkas ja millest ta esiti tekkis, aga liikumas ta oli .. A. Kitzberg. *Noormees, esiti pean ma sinuga vähe kõnelema .. A. Saal.

fontään ‹-i 21› ‹s›

1. purskkaev. *Keset ta parketilist õue tõuseb ümar fontään tasa suliseva veega. F. Tuglas.
2. purskuv vesi, gaas vm. Põhjavee fontään. Nafta purskub fontäänina kõrgele. Autod paiskavad õhku pori- ja veepritsmete fontääne.
▷ Liitsõnad: naftafontään.

fraas ‹-i 21› ‹s›

1. terviklik kõnelõik, (lühi)lause. Ütles pika fraasi ilma hingetõmbeta. Aeg-ajalt vahetati lühikesi fraase. Õppisime selgeks paar armeeniakeelset fraasi.
2. kindlakskujunenud väljend; kõnekäänd. Konventsionaalne, pidulik, tuntud fraas. Seda fraasi on sageli kasutatud. *Üks [eluhoiak] on see, mida kaunis itaalia keeles väljendatakse fraasiga dolce far niente .. E. Nirk.
3. sisutu ilukõneline väljend, sõnakõlks. Kõlavad, ilusad, tühjad, õõnsad, kulunud, šabloonsed fraasid. *Elulähedus – see oli suuresti vaid fraas, sest puudus maailmavaateline lähedus sellesama elu hindamisel. H. Peep.
▷ Liitsõnad: käibefraas.
4. muus hrl. kahest motiivist koosnev heliteose osa, mis moodustab mõttelise ja väljendusliku terviku. Vilistas tasa, korrates ühtsama fraasi. Mäletan sellest laulust ainult mõnda fraasi.
▷ Liitsõnad: laulufraas.

hammast ihuma

1. kellegi vastu midagi halba kavatsema, kättemaksu hauduma. *Suu ees oled sa kõigile libe, selja taga ihud hammast! J. Semper. *„Vaadake ette,” ütles ta tasa. „Teie peale ihutakse hammast.” R. Kaugver.
2. midagi enda kasutusse v. valdusse haarata tahtma, midagi ihaldama. Poisid ihusid hammast jõekaldal seisvale paadile. *„Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!” A. H. Tammsaare.

heilutama ‹37›
hõljutama, kõigutama. *Vidrik oli jões selili maas.. Pikkamisi voolav vesi heilutas tasa tema hõlmanurki. M. Raud. *Ja juba ta lendaski kandekotti heilutades uksest välja. E. Raud.

helves ‹helbe 19› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. väike, kerge ja õhuke osake millestki, kübe. Õhus lendles sädemeid ja kuuma tuha helbeid. Mineraalvati helbed. Lahusest eraldub sade kollakaspruunide helvestena. *Suuri-suuri helbeid langes / ja kukkus tasa kohevasse hange. H. Jürisson. *Juba hakkavad pudenema toome haprad helbed. O. Luts.
▷ Liitsõnad: lume|helves, tahma|helves, tuha|helves, õiehelbed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› toidu- vm. ainetest pressitud õhuke libleke
▷ Liitsõnad: kaera|helves, maisi|helves, nisu|helves, seebi|helves, soolahelbed.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hillerdama ‹37›
(tuules) lipendama; lehvima. *Tantsumarus hillerdavad juuksed, / lainetavad üles ja alla. J. Semper. *Lepal hillerdas / leht tasa. J. Kärner.

hirnatama ‹37›

1. äkki lühidalt hirnuma. Hobune hirnatas. Ruun hirnatab tasa, sõbralikult.
2. piltl suure häälega, hirnumise moodi lühidalt naerma. Mehed hirnatasid naerda. *„Vägede Jehoova... h-hoho-hoo!” hirnatas punase habemega vennapoeg. A. Jakobson.

huljuma ‹42 või 37›
(poeetilisemas väljenduses:) tasa lainetama v. õõtsuma; heljuma, lehvima. *Tasa nagu udusulgi huljub alla lund. J. Semper. *Kui nõnda räägin, huljub ta huultel naeruvine.. A. H. Tammsaare.

hõirima ‹42›
hrv võidurõõmutsema, triumfeerima. *Kuid kui hõirivad veel leegid, / paneb jahtumata tuhka / oma hingeurni keegi, / öeldes tasa: ära puhka. P.-E. Rummo.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

inisema ‹37›
tasa ühetooniliselt hrl. läbi nina häälitsema (hrl. veiste kohta). Lehm iniseb tasa, kaeblikult, abipaluvalt. Vasikas inises näljast. || hrl hlv (inimese sellise häälitsemise kohta). Haavatu inises valu pärast. Kõneleb iniseva häälega, läbi nina inisedes. Naised inisesid laulda. || (putukate kohta:) pinisema, pirisema. *Aga sääsed inisesid kuuse okstes küüni katuse kohal.. J. Madarik. || (elutute asjade kohta). *Ainsaks heliks oli soolaselt kibe / tuule vantides inisev sööst. J. Smuul.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

juurde
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Läks akna, ukse juurde. Astus laua, kapi, voodi juurde. Õpilane kutsuti tahvli juurde. Aja auto maja juurde! Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde. Käis ühe mehe juurest teise juurde. Tõstis käe kõrva juurde. Pani pudeli suu juurde ja jõi. Koer läks peremehe juurde. Tule minu juurde! Tüdruk läks teiste laste juurde mängima. Rada viib väikese metsajärve juurde. Tee tõe juurde oli raske. *Koolimaja juurde sai paar versta. M. Metsanurk. || (laiemalt:) kuhugi lähedusse ja ka sisse. Lähen sauna juurde ja panen veel tuld alla. *Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all [lüpsta].. A. H. Tammsaare. *Pealelõunal kogunesid koolilapsed koolitoa juurde, et õpitud laule veel korrata. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohta; kellegi jutule v. vastuvõtule, (mingis asjas) kellegi poole. Sõitsin pühapäevaks maale vanaema juurde. Vanemad kolisid linna laste juurde. Poiss sai korterisse tädi juurde. Viis lapse tuttavate juurde. Kutsusin ta enese juurde koju. Lähen homme arsti juurde. Läheb juuksuri, õmbleja juurde. Tulid sa minu juurde niisama või oli sul asja ka?
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi allutatakse v. jääb. Linnavalitsuse juurde moodustati mitu komisjoni. Keskaja koolid rajati ennekõike suurte kirikute ja kloostrite juurde. Jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle.
4. osutab sellele, mille kasutamisele v. käsitlemisele v. millega tegelemisele asutakse. Asus paadis kohe aerude juurde. Viimastel aastatel on kunstnik pöördunud tagasi õlimaali juurde. Kirjanduse õpetamisel jõuti Vilde loomingu juurde. Asume uue töö, teema juurde. Mindi järgmise päevakorrapunkti, küsimuse juurde. Pärast ettekannet asuti läbirääkimiste juurde. Asus ilma pikema keerutamiseta asja juurde. Riigipöördega tuli võimu juurde uus klikk. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
5. osutab otsusele, arvamusele, harvemini tegevusele, millel püsitakse v. otsustatakse püsida (esineb üksnes jääma-verbiga). Isa jäi oma tahtmise juurde kindlaks. Kas sa jääd oma sõnade, ütluse, arvamuse juurde? Pika arutlemise järel jäädi selle juurde, et kõige parem on asjast vaikida. Proovis üht ja teist, kuid lõpuks jäi oma endise ameti juurde. *Katsus juba talvemütsigi korraks pähe, aga jäi lõpuks siiski musta kaabu juurde. M. Metsanurk.
6. millelegi lisaks, millegi kõrvale. Kohvi juurde pakuti konjakit. Õlle juurde sobib hästi juust. Prae juurde käis kõrvitsasalat. Ostis elegantse mantli juurde ka uue kübara. Heliplaadi juurde kuulus tutvustav brošüür. | piltl. Tuli halva mängu juurde hea nägu teha. || (vahel ka:) koostisosana millessegi. Etiooplannade riietuse juurde kuuluvad valged seelikud.
7. ‹tänapäeval tavalisem põhisõna allatiiv› osutab teat. seisundisse siirdumisele. Tule mõistuse juurde, mees! *..ei märganud muud, kui et poiss on pääsemas tagasi meelemärkuse juurde.. A. Mälk.
II. ‹adv›
1. vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Astus mulle juurde ja küsis suitsu. Ta tuli lähemale, kuid päris juurde ei tulnud. Rebane hiilis oma saagile vargsi juurde. Koer ei lasknud kedagi endale juurde. Siia ei pääse autoga juurde. *Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. O. Luts.
2. juba olemasolevale lisaks. Rahvast, külalisi tuli järjest juurde. Tööjõudu on vähe, andke veel kaks meest juurde! Vaenlane vedas rindelõiku vägesid ja varustust juurde. Asulasse on ehitatud mitu maja juurde. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kauplus tellis kaupa juurde. Viska kaminasse paar halgu juurde! Tuba on nii mööblit täis, et siia enam midagi juurde ei pane. Ta sai palka juurde. Pani summale paar krooni juurde. Tööd, ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Pani, mõtles edasirääkimisel loole veel omalt poolt üht-teist juurde. Ta on palju juurde õppinud. Need leiud annavad meie teadmistele mõndagi juurde. Ta on kaalus juurde võtnud. Hoogu juurde! Puhkus andis jõudu juurde. *Ei anna külm päevalgi järele, vaata kui keerab veel juurdegi. V. Lattik. || midagi muud mingile toidule, tegevusele v. olukorrale kõrvale, sellele lisaks. Mängis pilli ja laulis sinna juurde. Sõi suppi leiba juurde hammustamata. *Oli mahe suveõhtu linnulaulu ja lillelõhnaga, ning sinna juurde veel maasikad. V. Beekman (tlk).

kaal ‹-u 21› ‹s›

1. ‹ka pl.› seade keha massi mõõtmiseks temale mõjuva raskusjõu kaudu. Analüütiline, hüdrauliline, eriotstarbeline, doseeriv kaal. Viljakotid asetati kaalule. Mis siin vaielda, paneme kaalu peale! Marju võeti vastu kaaluga 'kaalul kaaludes'.
▷ Liitsõnad: apteegi|kaal, auto|kaal, automaat|kaal, detsimaal|kaal, digitaal|kaal, kang|kaal, koorma|kaal, käsi|kaal, kümnend|kaal, laua|kaal, osuti|kaal, posti|kaal, sajandik|kaal, torsioon|kaal, vaguni|kaal, vedrukaal.
2. mingi keha v. aine mass. Eseme, kauba täpne kaal. Koorma kaal on kaks tonni. Kaalult kerge, raske. Kaal on suurenenud 200 grammi võrra. Ta on kaalus juurde, maha võtnud. Selleks sobib mõni kergemat kaalu mees.
▷ Liitsõnad: aatom|kaal, absoluut|kaal, bruto|kaal, elus|kaal, eri|kaal, keha|kaal, kogu|kaal, kuiv|kaal, mahu|kaal, maksimaal|kaal, molekul|kaal, neto|kaal, nimi|kaal, nominaal|kaal, puhas|kaal, punkri|kaal, toor|kaal, tühikaal.
3. füüs jõud, millega keha mõjutab liikumise inertsi v. gravitatsiooni tõttu oma alust v. riputusvahendit. Kaaluta olek.
4. tähtsus, väärtus; mõju. Teose ühiskondlik, kirjanduslik kaal. Riigi rahvusvaheline kaal kasvab järjest. Nendel sündmustel on määratu kaal. Tema nimel pole veel teadusmaailmas kaalu. Sel asjaolul pole nüüd mingit kaalu. Mees, kelle sõnal on kaalu. Tema kaal ülemuste silmis tõusis. Doktorikraad andis ta esinemistele kaalu. *.. mis kaalu oli ühel inimelul, kui hävitamisele olid määratud terved rahvad? O. Tooming.
▷ Liitsõnad: osakaal.
5. sport teat. kindel kaalukategooria (näit. poksis, maadluses, tõstmises). Tõstmises peetakse võistlusi üheksas kaalus.
▷ Liitsõnad: helves|kaal, kerge|kaal, kesk|kaal, kukk-|kaal, kärbes|kaal, raske|kaal, sulgkaal.
6. van (hrl. linade kaaluühik:) 10 puuda. Müüs sügisel mitukümmend kaalu linu. *.. linakaupmees pakkus 49 rubla kaalust .. K. A. Hindrey.
Omaette tähendusega liitsõnad: tasa|kaal, vastu|kaal, ülekaal

kaalu|kauss
kaalukangi küljes olev madala kausikese kujuline alus kaalutava eseme v. kaaluvihtide paigutamiseks. Vasakpoolsele kaalukausile asetati kaalutav ese, parempoolsele vihid. | piltl. Andrese viimane temp kallutas kaalukausse sinu kasuks. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kaotatu ‹1› ‹s›
see, mis on kaotatud. *Kaotajad kippusid [kaardimängus] riskima suuremalt, et teha kaotatut tasa. P. Viiding.

karjatama2 ‹37›
korraks järsku ja lühidalt karjuma. Hirmust, ehmatusest, ootamatusest, üllatusest karjatama. Ta karjatas surmahirmus. Haige karjatas valu pärast. Naine karjatas tasa, valjusti. Piinatav karjatab südantlõhestavalt, läbilõikava häälega. Terav valu pani karjatama. Mees karjatas ja ärkas üles. *Kaeblikult karjatab mõni kull, või lendab vares vaakudes. A. Gailit. || midagi järsku kõva häälega hüüdma. „Appi!” karjatas keegi. Laps ehmus ja karjatas: „Ema!” „Sa oled koletis!” karjatas naine. „Mis sa nüüd tegid!” karjatas ema lapsele. *„Tuhat viissada krooni?” Proua otse karjatas need sõnad. P. Vallak.

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kiibitsema1 ‹37›
kõnek teiste tegevust kõrvalt huvitatult pealt vaatama. Kiibitsesin maletajate selja taga. *..õhtul koduses kaardilauas ta veel vaid kiibitseb. T. Tasa.

kiirendus ‹-e 5› ‹s›

1. kiirendamine; kiirendamisvõime. Kiirendus on sel autol hea. *Lennukid stardivad, teevad kiirenduse, tõusevad maast lahti .. T. Tasa (tlk).
2. füüs kiiruse muutus ajaühikus. Keha vaba langemise kiirendus on 9,8 m/s².
▷ Liitsõnad: nurk|kiirendus, raskuskiirendus.

kiiss ‹interj›
‹korduvana› (kassi kutsumiseks). *.. hüüdsid ikka tasa ja meelitavalt: „Kiiss-kiiss, kiiss-kiiss!” Oli kottpime, .. kassid kartust ja umbusku täis. L. Kibuvits.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

klapsuma ‹37›
klapsu, klapse andma v. tekitama. *.. ning hakkas trepist üles minema; viltutallatud tuhvlid klapsusid tasa astmetel .. M. Loodus (tlk).

kohistama ‹37›
kohinat tekitama, kohisema panema. Väljas kohistas sügisene tuul parki, metsa. *Tuul kohistas kõrgete mändide ladvus õige tasa oma rahutuid ennustusi minejaile kõrvu. V. Gross. *.. kotkas kohistas tiivuga, avades kisaks verinokka. A. Tassa. || kohinal liikuma. *Just sel hetkel, kui nad sadamasillale astusid, kohistas hiigellaine üle sillapostide .. R. Vellend.

kohta
‹postp› [gen]
1. osutab isikule, esemele, olukorrale, nähtusele, kellesse v. millesse miski asi puutub, kellega v. millega miski seostub, kellest v. millest midagi räägitakse, arvatakse, teatakse vms. Puuduvad andmed tema edasise saatuse kohta. Mehe kohta oli isegi üks pilkelaul tehtud. Järve kohta on, teab rahvas mitmeid muistendeid. Kogus andmeid kodukoha ajaloo kohta. Tõend perekonnaliikmete arvu kohta. Leidsin materjali mind huvitavate küsimuste kohta. Selle kohta peetakse eraldi arvestust, koostati protokoll. Andis teose kohta kiitva hinnangu. Hakkas pärima koduste käekäigu kohta. Selle kohta ei osatud midagi öelda, arvata. Mis tema selle kohta ütleb?
2. mingeid tingimusi, asjaolusid, olukordi silmas pidades, arvesse võttes, neist lähtudes. Oma aja kohta haritud mees. Ilmad olid maikuu kohta jahedad. Jüri on oma aastate, vanuse kohta veel kraps mees. Räägib muulase kohta head eesti keelt. Vanaisa oli käsitöölise kohta küllalt jõukas. *Soobel oli ilusat tumedat masti, isase kohta liiga väike, emase kohta liiga suur .. N. Baturin.
3. osutab mingile alale v. hulgale, milles esineb v. mille suhtes arvestatakse mingi teine hulk. See oli ainus korralik maja terve alevi kohta. Salga kohta tuli ainult paar-kolm haritud meest. Terve kuu kohta tuli ainult mõni päikesepaisteline päev. *.. ta oli niisuke haruldane inimene, nagu neid sünnib ainult mitme tuhande aasta kohta üks .. A. H. Tammsaare. || (mingi keskmise v. suhte arvutamisel). Keskmine piimatoodang lehma kohta. Teenistus oli keskeltläbi 5000 krooni inimese kohta. Iga kolme õpilase kohta tuli üks raamat. Eestis oli siis 1000 mehe kohta keskmiselt 1187 naist. Keskmiselt elab seal 1,5 inimest km² kohta. Sel ajal tuli iga aasta kohta umbes 100 trükist. Tiheduse mõõtühik SI-süsteemis on kilogramm kuupmeetri kohta.
4. kellegi, millegi suhtes, osas. Korraldus kehtib, maksab kõigi kohta. Ilmaennustus antakse, käib harilikult laialdase maa-ala kohta. *Eriti peab see väide paika minu vanemate noorema ea kohta .. H. Raudsepp. || van kellegi, millegi vastu. *Aga ta oli seda ju meelega teinud, sügavat sallimatust, vastikust tema kohta tundes! E. Vilde.
5. van kohale. *Pilv oli juba tormanud pea kohta .. A. H. Tammsaare (tlk). *„Teele!” hüüdis ta tasa, kui tulija tema kohta oli jõudnud. O. Luts.

komistama ‹37›

1. jala millegi taha sattumisel v. kinnijäämisel (ajutiselt) tasakaalu kaotama. Komistas puujuurikale, mättale, ettepandud jalale, kivi, kännu otsa. Komistasin pimedas toas tooli otsa. Vaata et sa põrandal magajatele ei komista! Komistas millegi vastu ja pidi peaaegu kukkuma. Komistas mitu korda konarlikul teel. Mees komistas ja väänas jala. Olen väsinud ja jalad kipuvad komistama. Hobune komistab neljal jalal, miks mitte inimene kahel.
2. piltl vääratama, eksima (ka moraalselt). Keel komistas harjumatuid sõnu välja öeldes. Luges kõne paberilt kiirustades ja komistades maha. Ta komistas paar korda sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel. Mees oli korra elus komistanud ja nüüd vaadati ta peale viltu. *Ta komistab nootidel, lööb viltu, ägeneb, kaotab takti .. J. Semper.
3. kõnek kellelegi v. millelegi sattuma, kedagi v. midagi kohtama. *.. oota ja vaata, astu tasa ja targu, et ei komista mõne kena näolapi ja sihvaka seelikukandja otsa .. O. Tooming. *Cartagenas komistad kõikjal ajaloole; näib nagu oleks õhk tulvil ikka veel päriselt hävimata stseene .. A. Ravel (tlk).

kompenseerima ‹42›

1. hüvitama, heaks tegema. Teie kulutused katsume kuidagi kompenseerida. Saadud soodustused kompenseerisid talupoegade kahju osaliselt.
2. tasa tegema, tasakaalustama; korvama. Kaotatud aeg kompenseeriti rännaku kiirendamisega. Kivisöe puudumist kompenseerib teataval määral mägijõgede hüdroenergia. Teose ainestik pole eriti uudne, ent seda kompenseerib elamuslik esitus. Töökus ei kompenseeri alati väheseid võimeid.

kompenseeruma ‹37›
hüvitatud saama; tasa saama

koogutus ‹-e 5› ‹s›
koogutamine (hrl. 1. täh.) *Ikka tasa ja targu, ikka pikka ja hiljukesi – koogutus mõisa ees, koogutus kirikhärra poole.. J. Peegel.

kopikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu väiksem rahaühik; vastava väärtusega münt. Kuus, neliteist kopikat. Kaks rubla üheksakümmend kolm kopikat. Kopikas kukkus näpu vahelt maha. Koguti kopikas kopika kõrvale, et võlga tasa saada. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
2. kõnek raha, eriti väiksem summa. Teenis ilusa, kena, korraliku, priske kopika. Selle eest saab hea, kõva, ainult näruse kopika. Mul ei ole kopikatki taskus, hinge taga. Läks ilma kopikata kodunt välja. Kulutasin ülikonna peale oma viimased kopikad. Aastate jooksul kogutud kopikad pandi panka. Veeretab iga kopikat näppude vahel 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. *Tehke tööd nagu mina, küll siis kopikas taskus kõliseb. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: nälja|kopikas, raha|kopikas, sandikopikas.

kordama ‹korrata 48›

1. uuesti, teist korda v. korduvalt tegema. Võimlejad kordasid harjutust. Kordasime katset. Laulja kordas publiku soovil viimast pala. Lavastaja laskis proovil üht ja sama stseeni mitu korda korrata. Signaali, teadet korratakse iga viie minuti järel. Mõne aja pärast vastane kordas rünnakut. Marjapõõsaste pritsimist tuleb korrata. Helilooja kordab kolmandas osas sama motiivi. Seda viga, eksimust ei tohi ma enam korrata. Autor kipub viimastes teostes end kordama. || õpitavat uuesti (täiendavalt v. meelde tuletavalt) läbi võtma, seda üle lugema, üle harjutama vms. Ainet, õppetükke kordama. Homseks korrake suure ja väikese algustähe reegleid! Õpilane jäi, jäeti klassikursust kordama 'teiseks aastaks samasse klassi'.
2. enda v. teiste sõnu, arvamusi teist korda v. korduvalt lausuma v. esile tooma (ka kirjas). Kordab oma küsimust, väidet, kutset, ettepanekut, ähvardust. Õpetaja ütles värsse ette ja lapsed kordasid kooris järele. „Mis nüüd küll saab! Mis nüüd küll saab!” kordas naine masinlikult. Kordab aina üht ja sama: nii on vaja! Kordan veel kord: töö tuleb ülehomseks lõpetada. Ta kordas papagoina iga mu sõna. Pole mõtet kõike eelöeldut korrata. See on palju korratud tõde. Miks te kogu aeg teiste seisukohti kordate? Ta kordab oma kirjutises sama, mida juba varemgi öelnud. *„Seitseteist?” küsis kokk. „Seitseteist,” kordas Eebe tasa. M. Raud. | piltl. *Mets kordas tumeda kajana kõue kõminat. J. Saar.
3. varem saavutatut uuesti saavutama; midagi järele tegema. Noormees kordas 100 meetri jooksus Eesti rekordit. *Kui mõni usklik pühakuju või altari läheduses risti ette lööb, kordab seda igaks juhuks ka Talapuu. J. Semper.
4. mingis suhtes samasugune olema. Sõrve poolsaare maastikud kordavad väiksemais mõõtmeis Saaremaad. *Vaadake neid õllekannusid! Ükski ei korda kuju ega mustrit! L. Promet.
5. küntud (kesa)põldu hiljem uuesti läbi kündma. Kesa, põldu kordama. *Nüüd vaja [maa] esiteks kõik üles künda, äestada, korrata ja jälle äestada. R. Roht.

korvama ‹korvata 48›

1. puudust v. vajakajäämist (mingil määral) tasa tegema, tasakaalustama. Puudujääke millegagi korvama. Tekkinud kahju, rasket kaotust on võimatu korvata. Kogemuste puudumist korvasid hea tahe ning julge pealehakkamine. Nägemisvõime puudumist korvab mõnedel loomadel terav kuulmine. Uurimistulemused korvasid aja- ja närvikulu. Palkade tõstmine ei korvanud elukalliduse tõusu. Stsenaariumi nõrku kohti korvas mõneti näitlejate suurepärane mäng. *.. ihutoidu nappust korvati vaimutoidu küllusega. L. Metsar.
2. midagi asendama, välja vahetama, millegi aset täitma. *.. kui Cervantes ühe ajast läinud romantilise šablooni tappis, siis korvas ta selle kohe teisega, mis vastas aga rohkem ajavaimule. F. Tuglas. *Ja unistavate silmade sarmi oli nüüd korvanud õudne kannatamise tarretus.. A. Mälk.

kudistama1 ‹37›
tasa mahedalt ja voolavalt häälitsema. Kanad kudistavad tasa. Kägu kudistas kukkumise vahel. Linnud vidistavad ja kudistavad aias. Kudistati naeru, naerda. || tasa (mahedalt) midagi rääkima; sosistama. Tüdrukud kudistasid omavahel. *Mare naerab ja ise kudistab: „Kossu, mu kallis Kossu! Kossu, hakkame jälle headeks...” J. Smuul. || õrnutsedes kudrutama. Kudistavad nagu armunud paar. *Nad ei kõnelnud kunagi oma armastusest, .. nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega.. E. Vilde.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kujutama ‹37›

1. konkreetsel, nähtaval kujul esitama; nähtavat pilti, kuju looma. Foto kujutas noort naist lapsega. Skulptuur kujutab haavatud sõdurit. Lavapilt kujutab talutuba. Vapil on kujutatud kotkas. Maalikunst kujutab sündmusi, kirjanik jutustab neist. Temperatuuri muutumist saab graafiliselt kujutada. Joonisel on kujutatud tüvikoonus. Näitlejad kujutasid ajaloolisi tegelasi meisterlikult. Kujutav kunst 'eelkõige maalikunsti, graafikat ja skulptuuri hõlmav kunstiharu'. Kujutav geomeetria 'ruumilisi kujundeid tasapinnal esitav geomeetriaharu'. || millestki kirjeldades, jutustades pilti looma. Kirjanik kujutab elu nii, nagu see tegelikult oli. Romaanis kujutatakse esimesi sõjajärgseid aastaid. Jutustuse peategelast on kujutatud kasuahnena. Püüdis olukorda paremas valguses kujutada.
2. olema, moodustama (hrl. esineb koos sõnadega endast, enesest). Romaan kujutab endast triloogia viimast osa. Tema elukäsitus ei kujuta endast terviklikku süsteemi. Tolm kujutab endast väikeste tahkete aineosakeste kogumit. Iga lend kujutas endast omaette julgustükki. Tahaksin teada, mida ta endast kujutab 'mis on ta tegelik olemus'. Kujutab endast liiga palju 'on ennast täis, liiga enesekindel'. *Inimene oli nõder, tihti halb, vahel õiliski; elu kujutas puudulikku, enamasti suursuguseta kompromissi.. I. Jaks.
3. hrv kujutlema, ette kujutama. *Nüüd kujuta – mind kümme aastat nooremaks. T. Kallas. *Ja vaimus kujutasime, kui kena oleks siin ühel sumedal suveööl vähke püüda.. M. Mõtslane.
4. van (vees) peegeldama. *Tasa hingab lehevarjus / sügav järv, nii sinine; / pilved sees end kujutavad.. L. Koidula. *.. et nagu peegel ta silmale / sätendas Peipsi vesi. / Ja et sääl peeglis end kujutas / randlase majakene.. G. Suits.

kuss

1. ‹interj› vaigistav sõna, et oldaks vait v. lakataks vastu vaidlemast. „Kuss-kuss!” vaigistati lapsi. Aga nüüd, lapsed, kuss! Kuss, olge tasem! Kuss, poisid, ärge lärmake! Kuss, teised kuulevad! Kuss, lapsed magavad! Kuss, mitte üks sõna enam! Kuss, sinu käest pole keegi küsinud!
2. ‹interj› kedagi korrale kutsuv, manitsev v. tõrjuv sõna. Kuss, kuss, ärge minge tülli! Kuss, käitu korralikult! Kuss, ära kipu käperdama! Kuss, ära rabele! „Kuss, seisa nüüd natuke paigal!” õiendas eit lehmaga.
3. ‹adv› vait, tasa, rääkimata v. häält tegemata. Ole nüüd kuss! Ta olgu selle koha pealt päris kuss! Mine koju ja ole sellest kõigest kuss! Lapsed pidid hästi kuss olema. Nemad muudkui seletavad, aga mina istugu kuss. *Aga kui mõrralina sisse viskad, olgu mootor kuss.. E. Maasik.