[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tapp ‹tapa 23› ‹s›

1. tapmine. Valib linde tapa jaoks, tapaks. Surmamõistetu viidi mahalaskmisele nagu looma tapale. *Nüüd möllas kaugel üle Juudamaa piiride tuli, tapp ja rüüstamine ning maa kattus matmata surnukehadega. A. Sang (tlk).
2. ‹hrl. partitiivis› kõnek peks, peksmine. Tubli keretäis tappa oli soolas. Tappa läheks kaebupunnile tarvis. Küll see jõmpsikas tahaks ikka tappa!

tapp1 ‹tapu 21› ‹s›

1. humala, kassitapu vm. vääntaime rahvapärane nimetus. Kasvatas aias õlle jaoks tappusid. Väädid põimusid tappudena ümber säärte.
2. ‹liitsõna järelosana› mõnedes taimenimetustes
▷ Liitsõnad: kassitapp, lehtertapp.

tapp1 ‹tapi 21› ‹s›

1. tehn võlli v. telje laagrile toetuv osa. Silindriline, kooniline, kerajas tapp.
2. ehit (puiduseotisena:) tappliide; liidetava detaili eend tappliites. Palgiotsad ühendatakse paarikaupa tapi abil, tappidega. Sarikad võeti tappidest lahti. Puuris, raius talasse tappidele pesad. Ähvardab teist tappide ja tabade taha 'vangi' pista. Lavastus on läinud tabast ja tapist 'korrast ära'. || (hrl. õllenõu) ava sulgev puupulk, prunt. Õllevaadi tapp. Kangutas tõrrel tapi eest. | piltl. *.. tulen kõrge kohtu nimel, et ometi kord teie koerustele ja kõlvatustele kõva tapp ette panna. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: kalasaba|tapp, kald|tapp, keeltapp; nurga|tapp, peit|tapp, puu|tapp, sala|tapp, soojatapp.

tapp2 ‹tapu 21› ‹s›
tapmine. Kanad saadeti tapule. Tapuks kinniseotav lammas.
▷ Liitsõnad: enese|tapp, looma|tapp, sea|tapp, vennatapp.

tapp2 ‹tapi 21› ‹s›
aj vangide edasisaatmine etappide kaupa; peatuskoht vahialuste küütimisel; tapisalk. Sunnitöölised saadeti tapiga, tapi korras Siberisse. Tappides valitses ärev õhkkond. Vangilaagrisse saabusid esimesed tapid vahialustega Eestist. Mööda teed läks vangide tapp. Mitte ei lähe, viige kas või tapiga! 'vägisi'.
▷ Liitsõnad: vangitapp.