[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tanu ‹11› ‹s›

1. etn juukseid varjav abielunaise peakate. Linane, puuvillane tanu. Kõrge, madal tanu. Valge, kirju, pitsidega tanu. Etnograafilised tanud. Kroogitud, kurrutatud sopiga tanu. Sabaga tanu ehk linukas. Muhu naised kandsid argipäeval lootsikukujulist tanu. Noorikul pandi pruudipärja asemel tanu pähe. Sul on tanu viltu peas. Võtab tanu peast ära. Jonnakad juuksekahlud ei püsi tanu all. Ilma tanuta ei tohtinud naine kodunt välja minna. || (üldisemalt:) sellelaadne naise peakate. Halastajaõe, ettekandja tanu. Valge põlle ja tanuga haigepõetaja. Ukse avas pitsilise tanuga toatüdruk. Nunn kannab suurt tärgeldatud tanu. || piltl (millegi seda meenutava kohta). Aiapostidel on valged lumest tanud peas. Tanuga kana, papagoi, ohakalind. Hallaöö tõmbas kasele pähe kuldkollase tanu. || lõua alt paeltega kinnitatav väikelapse peakate. Imiku jaoks on mitu flanellist, batistist tanu. Õue minnes pani ta lapsele sooja tanu mütsi alla.
▷ Liitsõnad: argi|tanu, kikk|tanu, kiri|tanu, liht|tanu, lill|tanu, raag|tanu, ratas|tanu, torutanu; beebi|tanu, lese|tanu, müüja|tanu, naise|tanu, õetanu; pulma|tanu, päeva|tanu, ristimis|tanu, sauna|tanu, öötanu.
2. bot mõningate sammaltaimede eoskupart kattev moodustis

tanu alla saama, tanu all olema
(naise kohta:) abielluma; abielus olema. Raske oli inetul piigal tanu alla saada. Kui sõda poleks olnud, oleks ehk Marigi nüüd tanu all.