[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

talv ‹-e 22› ‹s›
sügise ja kevade vaheline aastaaeg. Külm, vali, käre, pehme, lumine, tuisune talv. Lumerohke, vähese lumega talv. Astronoomiline talv algab talvisel pööripäeval. Talv tuli, saabus novembris. Vastu talve koliti uude majja. Loodus valmistub talve vastu. Sügis pöördus järsku talvele, käändus üleöö talveks. Siil kogub endale talveks toitu. Rändlinnud lendavad talveks lõunasse. Vanaisa jäi terveks talveks voodisse. Talvel, talv läbi elas ta ühiselamus. Kes suvel hoolas ei olnud, imeb talvel käppa. Ema oli talve jooksul, talvega väga vanaks jäänud. Liblikas on talve üle elanud. Mitu lammast te üle talve, talveks jätsite? Loomi, karja üle talve pidama. Sügisel oli talv 'lumi' enneaegselt maha tulnud. Kartulid jäid talve alla 'lume alla, üles võtmata'. Tänavune talv on must 'lumeta'. Väljas on sügav talv 'talve hari'. Pikk ja karm talv võttis pirnipuu ära. Märtsikuus pidas veel talve. Kevade poole, kevadist poole talve 'kevadtalvel' hakkas tal tuju paranema. Kui varajase kevade järel uuesti talveks läheb, siis on lõokesetalv. Tõnisepäeval murtakse talve selgroog. Ega talv taeva jää. *Küll oleks praegu hea kusagil sügavas laanekurus pätsu kombel talv kevadesse põõnata. H. Laipaik. || kooliaasta, koolitalv. Jaak on esimese talve poiss. Ta on ainult kaks talve koolis käinud. Külakooli oli seitse talve. Kulus kuus talve tööd, enne kui asjast asja sai. | piltl. *Aga ma ei nurise, / kuigi elu astub talve. A. Sang.
▷ Liitsõnad: eel|talv, hilis|talv, järel|talv, kesk|talv, kevad|talv, päris|talv, süda|talv, sügis|talv, varatalv; kooli|talv, olümpia|talv, spordi|talv, suusa|talv, sõjatalv; polaartalv; lõokesetalv; tuumatalv.