[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

taluma ‹37›

1. vastu pidama, välja kannatama. Talub nurisemata rasket haigust, ägedat valu. Mees talugu sangarlikult kõiki elu lööke. Vangid talusid meelekindlalt sunnitöö karmust, mõnitamist. Mul oli raske taluda tema pilku, lakkamatut kõnevoolu. Treenides hakkab organism paremini koormusi taluma. Täiskasvanu talub verekaotust kergemini kui laps. Kui kõva leili sa talud? Mõned inimesed ei talu lennusõitu, merd 'meresõitu'. Vee puudumist talutakse raskemini kui nälga. Ta ei talu metsmaasikaid, roosilõhna. Pehmet seepi talus nahk hästi. Neid kingi mu jalad ei talu. Mees talus tublisti neli õlut, ilma et oleks purju jäänud. Siil talub rästiku hammustust ilma suurema hädata. Muskusveis võib edukalt taluda nii pakast kui ka palavust. Karjamaal kasvavad heintaimed taluvad tallamist. Kiiljahid taluvad tugevat tuult ja kõrget lainetust. Tema esimesed luulekatsed ei talu veel tõsist kriitikat 'on nõrgad'. Viiulimäng ei talu nädalast pausi. Muusika ei talu ümberjutustamist. || kandma (3. täh.) Kevadine jää ei talu enam hobust. Sild talus proovikoormusi hästi.
2. sallima. Me talume teineteist päris hästi. Noorik õppis mehe sugulasi taluma, kuid armastada ta neid ei suutnud. Ta ei talu purjus inimesi silmaotsaski. Ebameeldiva austaja komplimente oli tal raske taluda. Isa ei talu, kui teda töö juures segatakse. Ülemus ei talunud vasturääkimist. Tõeline sõber talub ka sõbra vigu.
3. murd kandma (1. täh.), tassima. Talub ämbriga loomadele vett. Rasket kanderaami andis isegi kaheksakesi taluda. *Aga ta oli harjunud oma risti kangelaslikult taluma. K. Ristikivi.