[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as ablas). Ta asus nälginud inimese aplusega toidu kallale. *Tagalameeste ahne aplusega päriti talt üksteise võidu sõjauudiseid. A. Antson.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

elu|ilmas(ki)
‹eitavas lauses› (mitte) ilmaski, iialgi. Seda ma ei usu eluilmas(ki). Selliseid asju pole ma talt eluilmas küsinud. *Võib-olla oli ka seal midagi huvitavat, niisugust, mida polnud varem eluilmaski näinud. E. Männik. || ‹jaatavas lauses ki-liiteta› hrv kunagi, iganes. Kõik eluilmas tehtud tembud tuletati talle meelde. *.. sa oled mulle ikkagi armas, ole muidu just niisugune tõbras, kui sa eluilmas olla tahad .. A. H. Tammsaare.

elu|isu
kõnek elutahe. Eluisu kaob ära, on otsas. Ebaõnnestumised on võtnud talt eluisu.

elu|märk [-märgi]

1. märk, jälg, tunnistus elu olemasolust organismis. Vähesed, nõrgad elumärgid. Avaldab, ilmutab, annab elumärke. *Seal ta lamas sängis, .. elumärgiks ainult katkeline hingamine ja tasane soigumine E. Maasik. | piltl. *Alles 1909. a. hakkas see [= kunstiselts] mõningaid elumärke avaldama .. E. Nirk.
2. märk, tunnistus elusolendi olemasolust. Pole endast enam kaks aastat elumärki andnud. Ootan talt juba ammu elumärki. *Aken on suletud. Ei ole elumärki majas ega aias. M. Raud.

hinge|rahu

1. erutavate v. piinavate mõtete, tundmuste vms. puudumine. Kõigutamatu, millestki häirimatu hingerahu. Hingerahu kaotama, tagasi saama. Mu hingerahu on kadunud. See sõnum riisus, röövis talt hingerahu.
2. asu, rahulik olemine. Naine ei andnud poisile hingerahu: käsutas siia ja sinna. Ära tüütavad oma jutuga, pole mul enam hingerahu selles majas.

jõud ‹jõu, jõudu 21› ‹s›

1. jaks, tugevus, suutlikkus, võimelisus. a. kehaline jaks, ramm, vägi. Kehaline, füüsiline jõud. Lihaste, käte jõud. Suur, tugev, kõva, vähene, kasin, nõrk jõud. Ebatavaline, hiiglaslik, üleinimlik jõud. Antsul on palju jõudu, lausa looma jõud, jõudu kui karul. Jõud kasvab, taastub, hakkab tagasi tulema. Jõud kahaneb, raugeb, väheneb, nõrkeb, lõpeb, ütleb üles. Põlvist, kätest kadus jõud. Mu jõud on üsna otsas. Võtsin kokku viimase jõu, et jalul püsida. Omal jõul ei suutnud ta sammugi astuda. Puhkasin ja kogusin edasiminekuks jõudu. Jooksin kõigest, täiest jõust. Jooksutempo käis talle üle jõu. Sõudis nii, nagu jõud vähegi kandis, võttis. Surus täie jõuga kangile. Noor täies jõus mees. Vedas end ainult käte jõuga, käte jõul edasi. Lööb täie, kõige jõuga, täiest, kõigest jõust. Ühisel jõul tassisime klaveri trepist üles. Selle kapi nihutamiseks mu jõud napib, mul jääb, tuleb jõust puudu. Selle kandami peale mu jõud ei hakka 'jõudu ei piisa'. Turniir on nõudnud korvpallureilt palju jõudu ja higi. Ei maksa rabada, tehku igaüks oma jõudu mööda. Karul olevat üheksa mehe jõud. Pull proovis mätta kallal jõudu. Poisid katsusid, mõõtsid omavahel jõudu vägikaikaveos. Sinu jõud minu omast üle ei käi. Tema on minust jõu poolest üle. Toore, jõhkra jõuga 'rohkesti jõudu rakendades' võib luku hoopis ära rikkuda. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga. Pidin kasutama jõudu, et teda minemast takistada. Sundis ta jõuga 'jõudu kasutades, väevõimuga' alistuma, kuuletuma. Kas oled nüüd jälle jõu juures, jõus 'terve, tugev'? Jõus hobused, piimakari. Jõus taliviljad, õunaaed. Jõus 'rammus, viljakas' maa, põld. *Poisil jõud aina kiheles kätes ja kus aga iganes suurt rammu tarvis tuli, seal oli ta kohe abiks. E. Raud. | (tervituseks töötegija(te)le). Jõudu (tööle)! Tere jõudu! – Jõudu tarvis! (vastus sellele tervitusele). Möödamineja andis, soovis heinalistele jõudu 'tervitas „Jõudu!” öeldes'. b. vaimne suutlikkus, loomis- v. tegutsemisvõimelisus; tarmukus, teotahe, energia (2. täh.) Vaimne, hingeline, sisemine jõud. Loominguline, loov, moraalne jõud. Rahva murdumatu jõud. Pühendas oma jõu kunstile, teadusele. Võtsin kokku kogu jõu, et mitte ärrituda. Ebaõnnestumine võttis, viis talt viimase jõu, murdis ta jõu. Võõrkeelse ilukirjanduse lugemine käib tal praegu veel üle jõu. Pole enam jõudu vihastuda, vaielda, enese eest seista. Ammutas lootusest uut jõudu. Ei jätku jõudu niimoodi edasi elada. Pingutas jõudu, et kirjutist õigeks ajaks valmis saada. Oskab jagada jõudu õppimise ja harrastuste vahel. Ta on proovinud jõudu ka ajakirjanikuna, tõlkijana. Sundis end kõigest jõust rahulikuks. Leidsin lahenduse omal jõul, ilma kellegi abita. Jätkas uuringuid uue, värske jõuga. c. kõnek majanduslik suutlikkus, varaline seis. Aineline, rahaline, varanduslik jõud. Üle jõu käivad kulutused. Sellest summast käib mu jõud üle. Vanematel ei olnud jõudu laste koolitamiseks, gümnaasiumi panemiseks. On ennast omast jõust, omal jõul koolitanud. Väikese talu jõud ei andnud kaht hobust pidada. Jõud ei kandnud viljapeksumasinat osta. Nende jõud lubab suured pulmad teha. *Talve jooksul ta elas üle jõu, tegi võlgu .. E. Vaigur. d. intensiivsus, hoog, energia (1. täh.); võimsus, tugevus. Langeva vee, tuule, tormi jõud. Lainete purustav jõud. Plahvatuse jõud. Turbiin töötab auru jõul, tuule jõul. Orus kaotas jõevool oma jõu. Tuisk möllas hirmsa jõuga. Tuul võtab aina jõudu 'tugevneb'. Veski käis täiel jõul, täie jõuga. Tuli oli saavutanud kohutava jõu. Tants kestis raugematu jõuga. Tunnete, ideede jõud. Üksmeeles, ühenduses on meie jõud. Riigi majanduslik, poliitiline, sõjaline jõud. Lootus ärkas uue jõuga. Male tõmbas teda järjest suurema jõuga.
▷ Liitsõnad: elu|jõud, hiiglase|jõud, hobuse|jõud, inim|jõud, karu|jõud, keha|jõud, kopsu|jõud, käe|jõud, lihase|jõud, mehejõud; hinge|jõud, kujutlus|jõud, loome|jõud, mõtte|jõud, otsustus|jõud, tahte|jõud, väljendusjõud; ostujõud; auru|jõud, elektri|jõud, hõõrde|jõud, liikumis|jõud, loodus|jõud, masina|jõud, mootori|jõud, plahvatus|jõud, tuule|jõud, veejõud; hobujõud.
2. mõju, võim, mõjuvõim. Laulu, sõna, kõne jõud. Kirjanduse, kunsti, muusika jõud. Näidendi kunstiline jõud. Harjumuse, traditsiooni jõud. Rütmi vastupandamatu jõud. Aja jooksul ravimi jõud väheneb, kaob. Liiga sagedane karistus kaotab oma jõu. || maksvus, kehtivus. Tõendil, allkirjal, dokumendil on seaduslik jõud, ei ole seaduslikku jõudu. Vanad seadused on kaotanud jõu. Seadus astub jõusse 1. märtsist. Korraldus, keeld, kokkulepe on jõus ja jääb edasigi jõusse. Seaduse tagasimõjuv jõud.
▷ Liitsõnad: mõju|jõud, ravi|jõud, seadus|jõud, veenmis|jõud, võlujõud.
3. see, kes v. mis tegutseb, avaldab mõju v. toimet. a. füüs kehade liikumise v. kuju muutumise põhjus; van sün. tung. Elektromotoorne, elektrostaatiline, magnetiline jõud. Kehale mõjuvad jõud. Samasuunalised, vastassuunalised jõud. Jõudu arvutama. Jõud on massi ja kiirenduse korrutis. b. mõjuv v. toimiv tegur. Meie poolel oli veel üks jõud, mis mõjutas asjade käiku. Ühiskonna tootlikud jõud 'tootmise elavate ja esemeliste elementide summa: inimesed ja tootmisvahendid'. Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesele vaenulikud jõud. Usk üleloomulikesse, kõrgematesse jõududesse. Siin on küll salapärased, mustad, tumedad jõud mängus olnud. c. eri ilme v. tegevussuunaga rühmitis ühiskonnas. Ühiskonna progressiivsed, patriootlikud, demokraatlikud, tagurlikud jõud. Jõudude konkurents, tasakaal. d. mingil alal töötaja v. tegutseja. Teatri loomingulised jõud. Ta on klubi näiteringi kandev jõud. Suurtalu koristas juurvilja omade jõududega. e. ‹hrl. pl.› sõjavägi, sõjaväeüksused. Riigi relvastatud jõud. Vaenlase suured, ülekaalukad jõud. Värsked jõud paisati lahingusse. Vastase jõud löödi tagasi. Meie jõududel õnnestus vaenlase edasitung peatada.
▷ Liitsõnad: elastsus|jõud, elektromotoor|jõud, gravitatsiooni|jõud, kapillaar|jõud, kohesioon|jõud, magnet|jõud, pindpinevus|jõud, raskus|jõud, tsentrifugaal|jõud, tsentripetaaljõud; abi|jõud, büroo|jõud, haldus|jõud, hooaja|jõud, lava|jõud, põhi|jõud, tipp|jõud, töö|jõud, õppejõud; julgeoleku|jõud, kaitse|jõud, löögi|jõud, maa|jõud, mere|jõud, rahu|jõud, relva|jõud, soomus|jõud, tuuma|jõud, võitlus|jõud, õhu|jõud, üldjõud.

järjekuti ‹adv›
hrv järjestikku. *Nüüd juba viisteist aastat järjekuti / laps saab talt sünnipäevakingiks luti. K. Kangur.

välja kangutama

1. kangutades millegi seest välja kaaluma v. sikutama. Kivi, känd, vai kangutati maa seest välja. Kangutas naelad lauatükist välja. *.. kõige lõpuks koguni kangutasid paadi liiva seest välja. H. Väli. | piltl. Iga sõna, vastus tuleb talt välja kangutada.
2. piltl (mingi võttega) kedagi kusagilt ära, välja ajama. *Sest nüüd istub Priidu kindla peremehena Punapõllul ega kanguta teda siit enam keegi välja. P. Vallak.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

keelduma ‹37›
mitte nõustuma midagi tegema; kellegi ettepanekut, palvet tagasi lükkama; millestki loobuma. Keeldus edasi töötamast. Keeldus haiglasse minemast. Keeldusin nõutud summat maksmast. Autojuht keeldus edasi sõitmast. Kui talt laenu paluti, ei söandanud ta keelduda. „Me ei tee seda!” keeldusid mehed. Abist, toetusest keelduma. Poissi kutsuti sööma, kuid ta keeldus. *Vadil polnud veel juhtunud, et mõni mees tööst keelduks. H. Kiik.

kõne|võime
kõnelemisvõime. Ehmatusest oli ta kaotanud kõnevõime. Mees vaikis, erutus võttis talt kõnevõime.

lubadus ‹-e 5› ‹s›
kindel lubamine midagi teha, teat. viisil toimida vm.; tõotus. Kui oled lubaduse andnud, tuleb see ka täita. Ta andis lubaduse, et enam viina ei võta. Ega sa pole oma lubadust unustanud? Pidi oma lubaduse murdma, lubadusest taganema. Võtsin talt lubaduse kindlasti tulla. Kandidaat püüdis ilusate lubadustega oma valijate poolehoidu (võita). *Laps, ära parem luba, kergel käel antud lubadused on rasked pidada! A. H. Tammsaare.

märkama ‹märgata 48›

1. täheldama, tähele panema, millestki teadlikuks saama. a. (aistides, eriti nägemismeele vahendusel). Läks vuhinal mööda mind märkamata, ilma et oleks mind märganud. Ta ei teinud mind märkama(gi). Ei märganud, kas korsten suitses või ei. Järsku märkasin ilusat liblikat. Kas keegi märkas, millal ta uksest välja läks? Enne kui märgati, oli kogu tuba tuld täis. Tüdruk märkas, et poiss teda vargsi silmitseb. Heinalised märkasid lähenevat äikesepilve. Kas te ei märganud tema juures midagi imelikku? Nii vaikne inimene, et teda ei märkagi. b. (tajudes, aru saades, mõistes). Märkasin pererahva pilkudest, et ma pole soovitud külaline. Vesteldes ei märkagi, kuidas aeg kaob. Kellelegi ei jäänud märkamata irooniline toon tema sõnades. Haige hakkas märkama, kuidas jõud liikmeist kaob. Kas sa pole märganud, et nad on teineteisesse armunud? Varem või hiljem märkad, et oled valesti toiminud. Temal ei jää miski märkamata. *Kuidas ma haiglast lahkusin, ei ole mul teadvuses. Märkasin ennast alles Viru väljakul. V. Panso.
2. taipama. Tüütu külaline ei märka õigel ajal ära minna. Ei märganud kingi eest aitähki öelda. Keegi noortest siiski märkas vanainimesele istet anda. Ise sõi, aga mulle pakkuda ei märganud. Kass peesitab keset tuba, ei märka jalust ära minna. Ehk märkasid talt aadressi küsida? Loll, kui ei märka juhust kasutada. Märkasid sina aga õige aja valida! *Sajatasin endamisi, et ei märganud mõnd küünlajuppi kaasa võtta .. R. Janno.

nädal ‹-a 2› ‹s›
seitsme päeva pikkune ajavahemik. a. (aja arvestamise üksusena:) päevade tsükkel esmaspäevast pühapäevani v. pühapäevast laupäevani. Nädala algus, lõpp. Algav, lõppev nädal. Meil algab nädal esmaspäevaga ja lõpeb pühapäevaga. Möödunud, sel, tuleval nädalal. Kas sa see või tulev(a) nädal kinno lähed? Kui ma pühapäeval ei saa tulla, siis tulen kunagi nädala sees. Kiosk on avatud kuus päeva nädalas. Internaadilastele pandi nädala toidumoon kaasa. Sama menüü nädalast nädalasse. *Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal tööajal pooled nädalad kõrtsis .. A. H. Tammsaare. b. seitsme päeva pikkune ajavahemik mingist päevast alates. Täna, homme nädala pärast. Olen alles nädala puhkusel olnud. Olime nädalat kolm, umbes kolm nädalat maal. Pühadeni jääb tänasest veel kaks nädalat. Nädal enne, pärast sünnipäeva. Nädal aega, nädal otsa lamasin voodis. Kevad tuli järsku: nädala ajaga, nädalaga oli kõik roheline. Ta käib mul iga nädal või vähemalt üle nädala külas. Nädala-paari, nädala või paari (nädala) eest sain talt kirja. c. millelegi pühendatud seitsme päeva pikkune ajavahemik. Kevadel organiseeriti linna haljastamise nädal. Tööstuskauba odava müügi nädal. Vaikne, suur nädal kirikl ülestõusmispühade eelne nädal.
▷ Liitsõnad: jõulu|nädal, kannatus|nädal, külvi|nädal, paastu|nädal, palve|nädal, puhkuse|nädal, töönädal; elu|nädal, rasedus|nädal, õppenädal; kunsti|nädal, liiklus|nädal, muusika|nädal, raamatu|nädal, spordi|nädal, tervisenädal; mesinädalad.

nähvama ‹nähvata 48›

1. (millegi peenikese ja nõtkega) korraks näuhti lööma. Nähvas hobust ohjaharuga, piitsaga, vitsaga. Nähvas poisile siraka vastu parajat paika.
2. teravalt, salvavalt ütlema. Nähvab öelda, vastata. Nähvas mulle (vastuseks), et jäetagu ta rahule. Nähvas midagi teiste jutu vahele. Ütleb üks midagi teravalt, nähvab teine veel teravamalt vastu. *Müüjanna silmitses mind õige imestunult [küsimuse peale, mis sorti õunu müügil on] ja nähvas, et nemad müüvad õunu, mitte sorte. V. Lattik.
3. näuhti (ära) haarama, napsama. Keegi sulipoiss oli talt käekoti (ära) nähvanud. *Kai nähvas paberisse mässitud asjakese tal näpust. E. Vilde. *Teinekord hiilis ta talu kambrisse ja nähvas leivatüki laualt. J. Mändmets. | piltl. *Sipelgasauna Rääts nähvas uuesti mõttelõnga enda kätte .. P. Vallak.

näks ‹-u 21› ‹s›
kerge hoop, löök; (sellest tekkinud) täke, sälk vm. jälg. Sain talt, andis mulle hoiatava näksu küljekontide vahele. Auto on näksu külge saanud. Tee, lõika pulgale märgiks näks sisse.

näppama ‹näpata 48›

1. (midagi väikest v. vähest viisi, pisut) varastama. Poiss oli isa tagant raha näpanud. Näppab, kust saab. Keegi oli talt rongis käekoti näpanud. Alguses näppab, hiljem hakkab lausa varastama. Raamatukogudest näpati pildiajakirju. Harakad näppavad läikivaid asju. Selle pooltunni võiksid endale tööajast näpata. *.. süüdistas [Porphyrios] kristlasi sõnaselgelt varguses, üteldes, et kristlased näppavad hellenite mõtteid .. L. Metsar. || ära v. üle võtma, üle lööma. Oli Värdil pruudi nina eest (ära) näpanud. Kuldnoka laulus on teistelt lindudelt näpatud häälitsusi. *.. kes inimene on, .. see ei lähe ilma mööda hulkuma, mööda maid leiba või kohta santima, teiste eest ära näppama. A. H. Tammsaare.
2. hrv korraks näppudega haarama. *Ta näppab teda jälle käisest ja nüüd tugevamini kui enne. E. Vilde.

oopus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kirjanduslik, teaduslik vm. teos. *Selle oopuse vastu oli Irinal sügav aukartus, kuigi ta seda polnud läbenud lugeda. A. Beekman. || nlj (kirja, kirjandi vms. kohta). Ta on usin kirjutaja, saan talt oopusi peaaegu ülepäeva. || järjekorranumbriga märgitud muusikateos sama helilooja teiste muusikateoste seas, lüh. op

parandus|maja
hrl van kasvatuslik kinnipidamisasutus (alaealistele). Poisslaste parandusmaja Harkus. Ta mõisteti kaheks aastaks parandusmajja. *.. ema talt pärast üht suuremat ulatsemist tahtmatult pidi küsima: „Ütle n'd ise, kas annan su parandusmajja või lõhun kere kuumaks..?” R. Sirge.

välja pinnima
peale käies, survet avaldades, tungivalt nõudes midagi teada saama v. saavutama, välja pressima. Vangi käest õnnestus välja pinnida andmeid vägede suuruse ja paiknemise kohta. Pinnisime talt välja kõik, mida ta selle asja kohta teab. Üritas kõigi vahenditega raha peidupaika välja pinnida. Pinnisidki välja, kus ma eile käisin. Küll ma temalt õlleraha, selle võla välja pinnin. *Varsti pärast jõulu läks Asmusel korda oma isa käest natuke haridust välja pinnida. A. Haava (tlk).

polnuks
ei olnuks, ei oleks olnud. Polnuks palju talt vabandust paluda.

välja pressima

1. välja suruma; välja tungima. Pressi õhk kummipaadist välja. Pressisin õuntest mahla välja. Suits pressib ukse alt välja.
2. välja pugema, trügima. Kitsukesest luugist andis välja pressida.
3. survet avaldades, sunni v. ähvardusega midagi saama v. saavutama. Pressime parema lepingu välja. Vangilt pressiti andmed välja. Seda saladust sa välja ei pressi. Talt pressiti raha välja. See lubadus oli välja pressitud.

pudenema ‹37›

1. langema, varisema, (hiljukesi) kukkuma. Marjad pudenevad põõsalt. Pudenevad toomeõied, sügislehed, kuuseokkad. Rukis on pudenemas. Taevast hakkas pudenema lumeräitsakaid, vihmapiisku. Suured pisarad pudenevad mööda põski alla. Ülalt pudenes krohvi, tolmu. Kirjade vahelt on (maha) pudenenud foto. Kotist (välja) pudenenud sai. King pudenes jooksja(l) jalast. Leivatükk pudenes käest. Pudenesingi sadulast. | piltl. Läbi lehtlakatuse pudeneb päikesekiiri. Kõik linlik on talt pudenenud. Juustesse pudeneb halli. Aeg, aastad, noorus on peost pudenenud. Rõõmu sekka pudenenud mured. Minussegi pudeneb pisut optimismi. Mõtted pudenevad paberile. || kuuldavale (ja ilmsiks) tulema. Ta huulilt ei pudenenud sõnagi. Jürilt pudenes ühtteist juhtunu kohta. Ta suust pudeneb lubadusi, süüdistusi. Talt ei pudene mingeid teateid. Mehe huulte vahelt pudenev vileviis, oie, hädakisa. || tasapisi v. natuke midagi saama, kellelegi osaks langema. Ehk pudeneb mullegi paar krooni. Perenaise käest pudeneb koerale ikka midagi. *.. elada tuli sellest piskust, mis pudenes siit-sealt. R. Roht.
2. koost lagunema, murenema. Kivi pudeneb liivaks. Lahtised pojengiõied pudenevad ruttu. Katus pehkis ja pudenes. Kõdunenud palgid on põrmuks pudenenud. Pudenev krohv, müür. Pulbriks pudenenud kriit. Lumepallid pudenesid koost. Piiskadeks pudenev juga. | piltl. *Mõtted rebenesid, pudenesid kildudeks.. M. Raud. *Su elupäevad löövad pudenema.. H. Visnapuu. || kõnek sünnitama, last ilmale tooma. Naabrinoorik hakkab varsti pudenema.
3. hajuma; (ühekaupa, vähehaaval) minema v. tulema. Peale aktust pudeneti klassidesse. Saal on tühjaks pudenenud. Piletisaba pudenes laiali. Lõppjaamas pudenevad reisijad rongist. Tasapisi pudenesid tantsupaarid põrandale. Tüdrukud pudenevad üksteise järel uksest sisse, laua äärest minema. Noored on kodust kõige nelja tuule poole pudenenud. Poisid pudenesid juba oktoobris koolist ära. | piltl. *Ka talude ümber – nii paljuke, kui neid üksikult tee äärde oli pudenenud – võis liikumist märgata. V. Saar.

pärima ‹37›

1. ka jur seaduse v. testamendi järgi midagi pärandiks (1. täh.) saama. Vanem poeg pärib talu. Päris suure rahasumma, maja südalinnas. Päris onult kenakese kapitali. Emalt päritud lauahõbe. Koht jääb pärast vanemate surma pojale pärida. Jätan kogu vara tütrele pärida. || (ameti, võimu kohta). Poeg päris isa ameti. Trooni pärima.
2. vaimseid väärtusi jms. pärandina (2. täh.) vastu võtma ja edasi kandma. Eelmiste põlvede kogemusi pärima. Vanast ajast, põlvest põlve päritud kombed ja uskumused. V. Adamsilt on eesti luule pärinud irdriimi. Vanalt režiimilt päritud laos. *Ei mõtet viljakat meilt päri järelsugu, / ei geeniuse alustatud tööd. A. Sang (tlk).
3. pärilikkuse teel omandama. Sinised silmad pärisin emalt. Poeg on pärinud isa andekuse, huumorimeele, iseloomu. Kes teab milliselt esivanemalt on ta selle iseloomujoone pärinud. Päritavad 'pärilikud' omadused, kalduvused, haigused.
4. (üldisemalt:) (endale) saama v. võtma. Esikoha, võidu, kuldmedali, meistripärja päris Eesti jooksja. See poiss pärib küll ükskord vangirauad! 'läheb vangi'. Kord pärib meid kõiki muld, surm, haud. Siit külast on meri palju mehi pärinud. Järvenäkk pärib igal aastal mõne hinge. Rõugehaigus päris palju ohvreid nii linnas kui maal. Mine suurt saama ja päratut pärima, kaotad väikesegi ära. *.. noor noorik, nii ilus ja värske. Teda lootis kubjas äraandmise palgaks enesele pärida. A. Kitzberg. || (tagasihoidlikus kirumises). Selline valevorst, pärigu sind pagan! *.. ollakse peagi ka kinninabimise ohus, sarvik seda pärigu! V. Anslan.
5. (tungivalt) küsima; küsides (järele) uurima, järele kuulama. Küll see laps võib palju, kõike pärida! Ära praegu päri, hiljem kuuled! Õpetaja päris uue õpilase nime. Käis turul ringi ja päris hindu. Ei maksa talt rohkem, enam midagi pärida. Mis sa minu käest pärid! Ma ei päri seda uudishimust, uudishimu pärast. Mis sa sellest nii palju pärid! Ta päris mult koduste käekäigu kohta, koduste järele. Pärisin üht-teist ta elust, elu üle. Mis sa tühja pärid! Kas keegi on vahepeal minu järele pärinud? 'mind otsinud'. Ema päris, kus ma olin. Päriti, kas ta ikka töötab siin. „Noh, kuidas film oli?” päris õde. „Mis temast sai?” päris naine huviga. Pärimatagi on selge, et see teda ei huvita. Kelleltki aru pärima 'seletust küsima v. nõudma'. Uuriti ja päriti nagu ülekuulamisel. *.. leilikärtsakate vahel hakkas Balthasar Mihklit tühjaks pärima. J. Kross.
6. van nõudma (1. täh.) *„Ja miks ta siis oma õigust ei pärinud?” – „Ta oli maailma silmis surnud ja tal oli põhjust seks jäädagi..” A. Saal. *.. nüüd on uus õigus antud, kergendusi on lubatud, aga mõis pärib vana orjust edasi. E. Vilde.

riisuma ‹42›

1. rehaga mööda (maa)pinda tõmmates midagi kokku koguma v. seda pinda korrastama. Heina riisuma. Põldu riisuma. Kuhja, koormat riisuma. Niit on vaaludesse, vaaludeks riisutud. Noorikud riisuvad põhku kokku, põhu hunnikusse. Tüdrukud riisusid, nii et rehad välkusid. Lapsed pandi aias lehti riisuma. See risu tuleb kokku riisuda. Riisu põõsaalused puhtaks! Muru on (ära) riisutud. Riisume hauaplatsi üle, peenra läbi. *Liide rabab lühikeste tõmmetega riisuda.. Jurnas tõmbab heinu pikalt kokku.. A. Mägi. *.. heingi niidetakse masinaga maha ja masinaga riisutakse üles. M. Nurme. || kihti (millegi pealt) kokku koguma, (ära) koorima, (ära) kraapima. Piimal riisutakse koor pealt. Ema riisub moosilt, leemelt kulbiga vahtu. Riisusin kissellilt naha (pealt) ära. Potipõhjast saab lusikaga veel pisut putru riisuda. Riisu need kartuliliistakud kokku. Poiss riisus leivakoorikuga taldrikult kastet, riisus taldriku üle, puhtaks. *Seni kui üks [suppi] tõstis, tegid teised märkusi: „Ära sa kõiki porgandeid endale riisu!” R. Männis. | piltl. Pole ma mingi sita pealt riisutud 'väärtusetu' poiss. Ega meiegi ole vee pealt, ei tea kust riisutud. *See oli sõduri elu ja rahapuudus kuulus sinna juurde, riisudes mõnelgi mõnul mõõdu päält. S. Ekbaum.
2. (riideid) ült, midagi millegi pealt maha võtma. Plikad riisusid end rannas paljaks. Mees riisus kuue seljast. Tuuleiil riisub vahtrapuult viimse lehe. Tormid ja vihmad on kased lagedaks riisunud.
3. kelleltki vastu selle tahtmist midagi ära võtma. a. varastama, röövima v. muul moel ebaseaduslikult omandama. Teeröövlid riisusid rändureid. Pargis on üht noormeest riisutud. Vallutajad riisusid külades, külasid, iga linna, mis teele jäi. Neil on plaan pank, kauplus tühjaks riisuda. Meid on (puu)paljaks, puhtaks riisutud. Kõik ehted, raha, majakraam on riisutud. Saarlased käisid Taanimaal riisumas. On endale suure varanduse kokku riisunud. b. koorima (5. täh.), nöörima. Peremees riisus sulaseid. Ennustajad riisuvad lihtsameelseid. Maksuamet riisus neilt viimase. c. millestki v. kellestki ilma jätma, kellelgi midagi v. kedagi hävitama. Nad on me vabaduse riisunud. Surm, sõda, meri riisus talt poja. Vend on vennalt elu riisunud. Mustad mõtted riisuvad kogu jõu. Ootamine riisus julguse. Hirm on une riisunud. Raske töö riisus tervise. Aeg oli Kusta südamest kõik lootused riisunud. Sõnad, mis riisusid hingerahu, elurõõmu. Viin riisub mehelt mõistuse. Ärge riisuge mult usku! *Mõne aasta oma isa elust olin selle jutuga küll riisunud. M. Metsanurk.

tee|röövel
teedel tegutsev röövel, maanteeröövel. Teeröövlite jõuk. Metsas pesitsesid teeröövlid. *.. teeröövel lõi isale pähe, riisus talt rahakoti ja laskis siis hobusel omapead edasi sõita .. R. Roht.

tema ‹rõhulises asendis›, ta ‹rõhutus asendis› ‹tema e. ta, teda e. luulek hrv tend, temasse e. tasse, temas e. tas, temast e. tast, temale e. talle, temal e. tal, temalt e. talt, temaks, temani, temana, temata, temaga e. taga›
‹pron› ainsuse 3. isiku asesõna vt nemad
1. osutab isikule v. olendile, kes ei ole kõneleja ega kuulaja. Ta on õpetaja. Ta elab, sööb, magab. Ta tuli, vaatas. Ta ei käinud siin. Tema usub seda kindlasti. Küsi võõralt, mis ta tahab. Kala paistis suurem, kui ta tegelikult on. See pole teiste asi, kuidas tema oma elu elab. Haigele toodi tema pudrukauss. Rahu tema põrmule! Tulid Mati ja tema sõbrad. Kollane on ta lemmikvärv. Ma olen ta peale pahane. Leidsin ta magamas. See on tema oma. Tema teada, tema arvates on see teisiti. Nägin teda eile. Kuulsin teda laulvat. See ei puutu temasse. Õpetaja suhtub tasse hästi. Temas on palju head. Muusika äratas tas mälestused. Temast ma seda küll ei usu. Kas sul tast kahju pole? Temale pole seda vaja. Soovisime talle õnne. Talle meeldib lugeda. Küll ma talle näitan! Temal tuleb see paremini välja. Tal on hea pea. Kuulsin temalt uudiseid. Talt võeti load ära. Ega ma temaks ole. Sõuame temani. Püüa end temana ette kujutada. Katsume temata hakkama saada. Temaga on vist midagi juhtunud. Kus sa taga tuttavaks said? Ta on üsna hädine, see naabripoiss. „Las tema läheb,” osutas Peeter silmadega venna poole. *Mehel endine kõik lakkas, / silmapilkmel hoidma hakkas, / armastama hakkas tend, / võõrast, kes saand ulualust .. M. Under. || (mitmesugustes ütlustes, püsiühendites). Jäägu peale nii, nagu peigmees tahab, susi teda söögu! Et susi teda sööks! Tont teda võtku! Las Ants jääb koju, jumal temaga. Tühja temaga, las läheb. Istugu siis üksi, kurat temaga! Tehku, nagu tahab, pagan temaga! || ‹ka suure algustähega› (kõrgemate võimukandjate tiitlites). Tema kõrgus, ekstsellents. Tema Majesteet Rootsi kuningas. Tema Pühadus paavst. Tema Pühadus dalai-laama. *Tema keiserlik kõrgus on vali mees, väga vali! E. Särgava. || (austaja, kavaleri kohta, kasut. seoses temakesega). Pargipingil istuvad tema ja temake. Tema püüdis temakest milleski veenda. || tema'p, temap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just tema. Tema(')p see oligi, kes kurva sõnumi tõi.
2. hrl. rõhutus asendis osutab varem mainitud (v. mainitavale) esemele, nähtusele, olukorrale. Armastan võilille ta päikesekollase värvuse pärast. *Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. E. Vetemaa. || (ütlustes ja väljendites ka ebamäärasema osutusega v. täitesõnana). Asi ta siis ära pole, auto osta. Seal ta nüüd on, see inimese elu. Ah, mis sest pluusist, tühi temaga! Üks ta kama kõik! Eks ta ole! Ah, küll ta käib! Oli, kuidas ta oli, mis me enam sest arutame. Mis ta praegu ikka nii hilja on! Kui ta nüüd ometi vihma tuleks!
3. hrl. rõhutus asendis osutab esimesena mainitule. Rein ütles Jürile, et ta pole sellest midagi kuulnud. See riie meenutab lavsaani, aga ta on sellest paksem.
4. kõnek (keerutaval v. peenutseval pöördumisel 2. isiku asesõna asemel). „Ja mis siis temal asja oli?” pöördub kõrtsmik lõpuks ootaja poole. *Sellised juuksurid kutsuvad soenguid vesilaineteks, lokitavaid kundedeks, ja räägivad klientidega: „Kuidas tema käsi käib? Tema poeg on juba nii suureks kasvanud!” L. Tungal.

turri ‹adv›

1. (karvade, okaste vms. kohta:) püstisesse asendisse, (harjasena, salkudena) püsti; harali. Koer ajas karvad turri ja hakkas lõrisema. Kassi karvad tõusid turri. Siil ajab okkad turri. Kuked ajasid kaelasuled turri ja sööstsid teineteisele kallale. Hirmust läksid kuklakarvad turri. Juuksetukk tõusis jonnakalt turri. Juuksed hoiavad turri. Tuul ajas juuksed turri. Korratult ripnevad vurrud tõusid aeg-ajalt turri. Talle ei saa midagi öelda, kohe ajab okkad turri 'vihastab, paneb pahaks'. *Talle tundus, et isahundi turi oli veel rohkem turri kerkinud .. J. Kross. *Vanad pragunenud pilpad [turbaküüni katuses] kiskusid irvakile ja turri. A. Viirlaid.
2. ärritatuks, pahuraks ja tigedaks. Igasugused ootamatused ajavad turri. Teiste naer ajas tüdruku veel rohkem turri. Poiss tõmbus isa jutu peale natukene turri. Läks ametniku sõnade peale päris turri. Kui talt midagi isiklikku küsida, läheb ta jalamaid turri.

tõrges ‹tõrksa, tõrksat 16 või tõrgest 17› ‹adj›
tõrkuv, vastakas; selline, kes meelsasti ei allu ega kuuletu, raskesti juhitav, kangekaelne. a. (inimese kohta). Tõrges vanamees. Sõnakuulmatu ja tõrges tüdruk. Noor inimene on tihti tõrges. See poiss on kõigi vastu tõrges. Nad on uuenduste suhtes alati tõrksad olnud. Vang oli ülekuulamisel üsna tõrges. Poiss muutus tõrksaks, kui talt toimunu kohta aru päriti. Tuli vits abiks võtta, et sundida tõrksat last tõtt rääkima. Tõrksa loomuga naine. Ämm otsustas tõrksa minia korrale kutsuda. Shakespeare'i komöödia „Tõrksa taltsutus”. Tõrges nagu eesel, sikk. Ära tee midagi tõrksat nägu! Mida kodule lähemale, seda tõrksamaks mu jalg muutus. Olen täna tõrksas tujus. Tõrges vaikimine. *.. inimese süda on tõrges uskuma ristikiriku vägevaid tegusid. A. Kalmus. b. (loomade kohta). Tõkke ees muutus hobune tõrksaks. Vana tõrges oinas ei tahtnud lauta minna. c. piltl. Tõrksad juuksesalgud tikuvad mütsi alt välja. Tõrges niit ei taha kuidagi nõelasilmast läbi minna. Püüdis kirjutada, aga sulg oli tõrges.

utjama ‹udjata 48›
hutjama. Karjane utjas üleannetuid lehmi. *Taat utjas talt [= ussilt] viimase võimu välja. A. Vanapa.

vabadus ‹-e 5› ‹s›

1. vabana (1. täh.) olek, sõltumatus, iseseisvus. Poliitiline vabadus. Meie muistsete esivanemate võitlus vabaduse eest. Vabaduses elavad rahvad. Tohutute ohvrite hinnaga kättevõidetud vabadus. Koloniaalrahvaste püüe vabadusele. Pääses orjusest vabadusse. Vabadust armastav, ihkav rahvas. Arvati, et revolutsiooniga on vabadus käes.
2. vabana (2. täh.) olek. Pääses alles hiljaaegu vanglast, vangilaagrist vabadusse. Kurjategija, põgenik on ikka veel vabaduses. Kahtlusalune arreteeriti, talt võeti vabadus. Pääses kinnihoidjate käest vabadusse. Linnuke pääses puurist vabadusse. Delfiine jälgiti nii vabaduses 'vabana' kui ka basseinis.
3. kohustustest, korraldustest, reeglitest vms. piiramata olemine v. olukord. Meenutab lapsepõlve kuldset vabadust. Need tingimused, ettekirjutused piiravad meie vabadust. Lapsele antakse vabadust, kuid nõutakse ka sõnakuulmist. Tunneb puhkuse ajal rõõmu oma vabadusest. Kasutab veel poissmehepõlve vabadust. Majas valitses täielik vabadus: igaüks tegi, mida tahtis. Nüüd on vabadus, võin rääkida ja teha, mis tahan. Ookeani rannal tekkis ääretu vabaduse tunne. Ajalehtede suhteliselt suur vabadus. Autorite loominguline vabadus. Oluline on inimeste vaimne vabadus. Räägib kõigest enesestmõistetava vabadusega 'väga vabalt'. Lubas endale aeg-ajalt mõningaid vabadusi. *.. aga mis hakkan peale selle vabadusega, kui mul kogu linnas pole ühtki tuttavat. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kauplemis|vabadus, kriitika|vabadus, käitumis|vabadus, liikumis|vabadus, loomingu|vabadus, tegevus|vabadus, tegutsemis|vabadus, valiku|vabadus, vormivabadus; mõtte|vabadus, tahtevabadus.
4. õigus, võimalus, luba, voli midagi vabalt teha. Kodanike poliitilised õigused ja vabadused. Demokraatlikud vabadused. Nõuti suuremaid vabadusi. Sul on täielik vabadus kas jääda või ära minna. Võtsin endale vabaduse öelda, mida ma sellest asjast arvan. Kuulajale jääb vabadus neid jutte uskuda või mitte. *Minu vanemad andsid meile sellistes küsimustes vabaduse ise otsustada oma saatuse üle. A. Eskola.
▷ Liitsõnad: isiku|vabadus, kodaniku|vabadus, põhi|vabadus, streigi|vabadus, sõna|vabadus, südametunnistus(e)|vabadus, trüki|vabadus, usuvabadus.
5. vabana olek millestki koormavast, piiravast. Ajutine vabadus tööst, karjaskäimisest. *„Vabadus kõigist traditsioonest,” seletab Sanglepp, „peame olema teeotsijad, enam otsijad kui näitajad .. ” M. Metsanurk.
6. filos eesmärkide seadmise ja nende saavutamise võimalikkus seadustega piiritletud paratamatuse raames

vastus ‹-e 4› ‹s›

1. sõnaline väljendus, liigutus vms. märk, millega vastatakse küsimusele, ettepanekule, arvamusele jne. Aus, ebamäärane, paljusõnaline, lakooniline, otsekohene, põiklev, kindel, ammendav vastus. Jaatav, eitav vastus. Suuline, kirjalik vastus. Küsimus ja vastus. Vastus küsimusele, palvele, kutsele. Vastust saama, andma, paluma, ootama. „Jah,” kõlas lühike vastus. Lubas vastuse anda kolme päeva pärast. Kuulas vastuse ära. Vastus viibis. Vastus on tal juba valmis, keelel. Vastus oli nagu taskust võtta. Vastused tulid ta suust kaalutletult ja kindlalt. Talt nõuti vastust. Ei pidanud kõrvalistujat vastuse vääriliseks. Hilines, viivitas vastusega. „Ei mina jaksa ilma soojaks kütta,” andis vend vastuseks. Sai vastuseks, et pileteid tagasi ei osteta. Sosistas midagi vastuseks. Hüüab poega, aga vastust ei tule. Koputas, kuid vastust ei saanud. Jäi vastuse võlgu 'ei osanud vastata, ei vastanud'. Jättis õele vastuse võlgu. Otsis küsimusele teatmikust vastust. Pojad nõudsid isalt vastust. Kui kirja kätte saad, saada vastus! Kuulutusele tuli palju vastuseid. Ootas ministeeriumist vastust. Naeratab, viipab vastuseks. Näitas vastuseks rusikat.
▷ Liitsõnad: lühi|vastus, täisvastus; ankeedivastus.
2. ülesande lahendus, tulemus. Matemaatikaülesannete vastused. Mis sa vastuseks said? Õige, väär vastus.
▷ Liitsõnad: valikvastus.
3. esineb väljendites aruandmise v. arupärimise kohta. Küllap annad oma tegude eest veel vastust. Pidi kohtukulli ees oma sõnade pärast vastust andma. Kuriteo eest nõuti ta käest vastust.
4. reageering teole, tundele vms. Mossitamine oli vastus ülekohtule. Ta kiindumus, armastus jäi vastuseta. || vastukäik (males, kabes)
5. kinnitusvahendi osa (aas, klamber), mille külge v. taha selle vahendi teine pool kinnitub. Haagid ja vastused. Sulguri vastus. Lukk paigaldatakse enne kui vastus. Sättis haagi vastusesse.
▷ Liitsõnad: haagi|vastus, lukuvastus.

viimane ‹-se 4› ‹adj›

1. lõpus, tagaotsas olev, järjestust, loendit v. rida lõpetav. Tähestiku esimene ja viimane täht. Viimane uks paremal. Elab viimasel korrusel. Ta on fotol vasakult viimane. Mart on järjekorras üks viimaseid, kõige viimane. Jäi võistlustel viimasele kohale, viimaseks. Näidendi viimane vaatus. Sarja viimane osa. Entsüklopeedia viimane köide. Raamatu viimased kümme lehekülge, kümme viimast lehekülge. Ostis pileti viimasesse ritta. Rongi viimane vagun. Küla viimane maja. Mängiti „Viimast paari”. *Ja noormehed sammusid edasi .. ikka kõige vanem kõige ees ja viimases lõpus [= kõige lõpus, päris lõpus] taga Nigupakk. J. Jaik.
2. ajaliselt muudele samalaadsetele järgnev, kõigist teistest tagapool olev; teat. ajavahemikku lõpetav; teat. ajavahemikul, teat. sündmuse v. tegevuse puhul kõige hilisem. Detsembri viimane nädal. Iga kuu viimasel reedel. Möödunud sajandi viimasel veerandil. Kell näitas päeva viimast tundi. Pidu on jõudnud viimasesse kolmandikku. Lõi viimasel mänguminutil värava. Viimane reisipäev. Täna väljub viimane rong kell kümme. Viimane hüpe ebaõnnestus. Viimane raamat, mis ma lugesin, oli .. Kirjaniku viimane romaan ilmus mitu aastat tagasi. Kõlasid viimased helid. Viimane koolikell (koolilõpetajail kevadel). Õhtul viimane magama minema, hommikul esimene ärkama. Tema on alati viimane tööle tulema. Lõpetas töö viimaste hulgas. Jõudis kohale viimasena. Kes naerab viimasena, naerab kõige paremini. *Aga see oli tema viimane naer sel lõuna ajal. O. Luts. || sel aastal v. aastaajal kõige hilisem. Need olid selle suve viimased soojad ilmad. Viimased rändlinnud on ära lennanud. *.. läks viimase jääga üle väina suurele maale selgemat leiba otsima. H. Sergo. || kellegi v. millegi eksisteerimise aja jooksul kõige hilisem. Ta on sündinud viielapselise pere viimase lapsena. Täna kõnnin ma seda teed viimast korda. Esimest ja viimast korda. Ükskord on ikka viimane kord. Olgu see viimane selline juhtum! Luuletaja viimane elukoht. See jäigi tema viimaseks tööks, töökohaks, reisiks. || (surma, matuste v. matmispaigaga seonduvates ühendites). Kadunu viimane soov, tahe. Haige viimane tund on kätte jõudmas. Lahkunu saadeti viimasele teekonnale. Puhkab, magab viimast und. Viimane puhke-, rahupaik.
3. (praegushetkele eelneva ajavahemiku, lähema mineviku kohta). Viimased neli päeva, neli viimast päeva on olnud päikeselised. Viimastel aastatel, viimase aastaga on ta elujärg paranenud. Viimased kaks aastat olid täis muret ja hirmu. Romaan on kirjutatud peamiselt viimase aasta jooksul. Näitus annab ülevaate kunstniku viimase aja loomingust. Viimase aja suurim ost. Ta on viimasel ajal väga tujutu. Kuni viimase ajani elasime maal. || eelmine. Kas sulle meenub meie viimane jutuajamine? Viimane kord, viimasel korral tegid sina välja.
4. alles loodud vms., uusim. Riietub alati viimase moe järgi. Arvuti viimane mudel. Ravi määrati teaduse viimase sõna järgi. Tollal oli see auto tehnika viimane sõna.
5. vahetult mingile (kriitilisele) piirile eelnev. a. teat. võimalusi äralõikavale ajalisele piirile eelnev, äärmine; selline, mis põhjustab mingi kvalitatiivse muutuse, otsustav. On viimane aeg minema hakata, midagi ette võtta. Abi jõudis kohale viimasel minutil. Jõudsin rongi peale viimasel hetkel. Taotluste esitamise viimane tähtaeg. Viimase hetke reisid 'soodsa hinnaga reisipaketid, mida pakutakse vabade kohtade olemasolul lühikese aja jooksul enne reisi algust'. Metsatöödel sai mehe niigi nõrk tervis viimase hoobi. See oli viimane piisk tema kannatuste karikasse. b. astmelt, intensiivsuselt äärmine, suurim võimalik, ülim. Ta oli viimases ahastuses endalt elu võtnud. Viimases hädas hakkas tüdruk appi karjuma. Lendama õppisid linnupojad alles viimase häda sunnil. Meeleolu oli viimase kraadini üles kruvitud. Tross oli viimase võimaluseni pingul. Ta on end viimase piirini ära kurnanud. Närvid on viimase vindini 'äärmiselt, ülimal määral' pingul. Kannatus on viimase vindi peal 'katkemas, lõpukorral'. *.. toiduaineid osta riskiks vist küll üksnes viimase nälja korral, kui tõesti teisiti ei saa. R. Sirge. | viimaseni kõnek äärmiselt, ülimal määral. *Oli viimaseni erutatud, vehkles kätega väljakutsuvalt ja kaitsevalmis. K. A. Hindrey. | ‹substantiivselt› kõnek. Viimase peal lugu 'suurepärane lugu'. Korter on neil viimase peal 'väga uhke'.
6. selline, mis ei kuulu muutmisele, kehtima jääv, lõplik. Viissada krooni on selle kauba viimane hind. Kas see on sinu viimane sõna?
7. selline, mis millestki vähenevast, lõppevast, kaduvast veel järel on. Viimane viil leiba. Viimane suutäis jäeti lapsele. Jõi ära viimase lonksu veini. Kaevust kadus viimanegi veetilk. Poiss otsib taskust viimaseid sente. Viimane viiesajane sai peeneks vahetatud. Lõi läbi oma viimase raha. Reis oleks neelanud ta viimased säästud. Tüdruk ei ole veel viimast lootust maha matnud. Talt võeti viimanegi lootus. Nüüd katkes mehe viimane kannatus. Hirm röövis talt viimase jõu. Poiss võttis kokku viimase jõu, et teisele mitte alla jääda. *.. nad võtavad meilt viimase hilbu seljast, teevad meid puupaljaks .. J. Kärner. || ‹substantiivselt› see, mis millestki veel järel on. Ta on mees, kes hädas on viimastki valmis jagama. Pani viimase välja 'võttis kokku kogu jõu, pingutas kogu jõust', et esikohta saada. Pigistas hobusest viimase välja, et kiiremini kohale jõuda. Möllab ringi ja pidutseb, võtab enne pulmi veel viimast 'püüab oma vabadust maksimaalselt ära kasutada, kuniks seda veel on'.
8. esineb tarindites ja püsiühendites, mis rõhutavad, et hõlmatud on kogu tervik v. absoluutselt kõik, kõik ilma erandita. Saal oli viimase kohani välja müüdud. Võlg on viimase sendini tasutud. Seda teab iga viimane kui loll. Kõik tulid kohale, viimane kui üks. Viimane kui aken on katki. Kuulsin iga viimast kui sõna. Tüdruku nägu oli viimase kui lapini tedretähti täis. Kõik tapeti maha, viimase kui rinnalapseni. *.. tunnen siin linnas iga viimast inimest. R. Tiitus.
9. muude seas vähima väärtusega, kõige madalamal asuv, kõige viletsam; kõige koledam, kõige inetum. Näolt polnud tüdruk ka just viimane. Olen ma siis see viimane, kellega tantsidagi ei kõlba? *Ilusad daamid jäetakse alati kahe silma vahele, ja kroonitakse need viimased ... M. Sillaots. *Noh, pühakirja sõna läheb tõeks: viimased saavad esimesteks. O. Luts.
10. väidet tugevdava sõnana näitab, et kellelgi v. millelgi on mingit negatiivset omadust ülimal määral; igavene, täielik. Käitub nagu viimane narr. Poiss on viimane laiskvorst. Pani jooksma nagu viimane argpüks. Tal on raha küll, aga koonerdab nagu viimane ihnuskoi. Ega ta päris viimane joodik olegi. Miks peaksin mina olema see viimane loll, kes sellise töö teha võtab! Olete kõik viimased egoistid, mõtlete ainult enda peale. Oh sa viimane närukael! Vait, sa viimane lontrus! See koht oli üks viimane kolgas. *Sa oled viimane sõnakuulmatu, Mari! L. Kahas. *Viimane viletsus on plikadega koos midagi ette võtta .. S. Truu.
11. selline, mis tuleb kõne alla pärast kõiki muid võimalusi v. ei tule üldse kõne alla; kõige ebatõenäolisem. Töö on viimane asi, millega rikkaks saab. Ta on viimane inimene, keda ma kahtlustada oleksin osanud. Söök on küll viimane asi, mida ma praegu tahaksin. Valvuriamet on see viimane leib.
12. ‹ka substantiivselt› sisaldab viidet eelnevas tekstis viimati nimetatud esemele, nähtusele, isikule vms. Küllap see viimane tõik asja otsustaski. Räägiti rõõmudest ja muredest, peamiselt just viimastest. Oli eestlasi ja venelasi, viimaseid isegi rohkem. Andres käib Indrekuga ühes klassis, kuigi ta on viimasest paar aastat vanem. *Aga oli ka neid, kes said ainult suitsuraha – mina viimaste hulgas. A. Hint.
Omaette tähendusega liitsõnad: eel|viimane, vihuviimane

võluvus ‹-e 5› ‹s›
veetlevus, võlu. Nooruse võluvus. Kevadöö võluvus. Muinasmaa, täis salapärast võluvust. *Ühel hetkel tahtis ta tormata naise kallale. Kiskuda talt need siidiräbalad, mis aitasid tõsta ta keha võluvusi. J. Ruven.

äge ‹-da 2›

1. ‹adj› äkilise, tormaka loomuga, tunnetelt tuline, keevaline, kergesti ägestuv. Ta oli ägeda (ise)loomuga, loomult äge. Isalt oli poiss pärinud ägeda meele, vere. Äge ja riiakas naine. Ta oli järsk ja äge. Endel oli liiga äkiline ja äge. Äge nagu õletuli, nagu mustlase püss. Ta ei ole halb inimene, ainult vahel pisut äge. Tormas ägedana koosolekult minema. || ägestunud, tugevasti ärritunud, vihane. Pea nüüd, ära mine kohe ägedaks! Taat läks teiste ütlustest järjest ägedamaks. Mehed muutusid vaieldes ägedamaks. Ükskord sai nii ägedaks, et äigas vastasele rusikaga. Ei või kunagi teada, mis ta ägedast peast teeb. Kõrvaltoast kostis ägedaid hääli. || (millegi toimuva kohta:) selliseid tundeid sisaldav, tugevate emotsioonidega, tormiline. Majas puhkes äge tüli, riid. Selles küsimuses toimus ägedaid vaidlusi. Äge poleemika. Vaidlused, sõnavõtud läksid järjest ägedamaks. Peeti ägedaid kõnesid. Meie jutuajamine läks vist liiga ägedaks. Tegi mulle ägedaid etteheiteid. Äge kriitika, kirjutis. *Jeruusalemmas toimus ägedaid meeleavaldusi. Provintsis rünnati roomlasi .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: üliäge.
2. ‹adj› tuline, fanaatiline, kirglik, innustunud. Äge katoliiklane, kommunist, rahvuslane. Ta on kuningavõimu äge pooldaja. On uuenduste äge vastane.
3. ‹adj› hoogne, kiire. Ägedad liigutused. Tegi käega ägeda viipe. Juht tegi kogu tee ägedat sõitu. Hobune kihutas aina ägedamat traavi. Algas äge tegevus, et võistlusteks kõik korda saada.
4. ‹adj› med akuutne, tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Äge gastriit, kopsupõletik, konjunktiviit. Äge südamepuudulikkus. Äge väheveresus. Haiguse, kiiritustõve äge vorm. Gripp on äge nakkushaigus.
▷ Liitsõnad: alaäge.
5. ‹adj› väljendab intensiivsust. a. (võitluse vm. tegevuse kohta:) visa, kõva, pöörane. Linna all puhkes, käis äge lahing. Võitlus küla pärast oli äge. Tormas kõige ägedama tapluse keskele. Käis äge kähmlus. Metsaservalt kostis ägedat tulistamist. Vaenlane avaldas ägedat vastupanu. Esikoha pärast käis äge rebimine. Äge võitlus, konkurents turgude pärast. b. kange, kõva, väga tugev (füüsiliste v. psüühiliste tunnete, tundmuste kohta). Ärkasin hommikul ägeda peavaluga. Valud seljas läksid aina ägedamaks. Tundsin küljes ägedaid pisteid. Ägedad külmavärinad. Äge köhahoog tuli peale. Ägedas vihas oleks teise kas või tapnud. Äge tusk südames. Teda valdas äge kahtlus. Äge vastikus kõige ümbritseva vastu. Temas lõi lõkkele äge protestivaim. *„Sa saad terveks, kas mõistad!” kordas ta [= velsker] nagu endamisi, ägeda sosinaga. J. Tuulik. c. (loodusnähtuste kohta, ilmastikuga ühenduses:) väga tugev, kõva. Äge paduvihm, vihmavaling, tuisk. Õhtu eel oli mitu ägedat sajuhoogu. Tuul oli äge, läks järjest ägedamaks. Ägedad tuuleiilid keerutasid tolmupilvi üles. Merel oli äge torm. Lainetus muutus ägedamaks. Öösel oli äge äike. Ägeda vulkaanilise tegevuse periood maakoores. *Jõeorud on siin kitsamad ja ägeda langusega .. J. Kangilaski. d. (helide, häälte kohta:) terav, vali, kaugele kostev. Kostis uksekella äge helin. Oli kuulda koerte ägedat haukumist. Äge naerulagin, nuuksumine. Hüüded muutusid järjest ägedamaks. e. (muudel juhtudel:) kange, tugeva mõjuga. Äge päike 'päikesepaiste' kõrvetas halastamatult. Pliidi all oli äge tuli. Äge leil, kuumus. Vedeliku äge käärimine.
▷ Liitsõnad: üliäge.
6. ‹adj› kõnek (tunnustavalt:) tore, vägev, vahva. Mihkel on ikka täitsa äge mees, vend. Äge daam, hästi särtsakas. Äge pidu, film. Kus Ellal oli äge soeng! Mõned pildid olid iseäranis ägedad. Küll oleks äge praegu Saaremaale sõita.
7. ‹s› hrv ägedushoog, ägedus. *Moško ütles sandarmile esimese ägedaga, et ma olevat varastanud talt suure hulga raha .. H. Rajamets (tlk).