[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 96 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

agregaatima-gaadin 42
tehn
1. agregaadiks ühendama. Uut niidumasinat saab agregaatida mis tahes ratastraktoriga.
2. eri masinate ja aparaatide valmistamiseks sobivaid üksikagregaate looma

antvärk-värgi 21› ‹s
endisaegne käsitööline; ka üldse alam ametimees, näit. mõisaametnik v. saksik inimene. Antvärki inimene. Antvärgid pidasid ennast taluinimestest paremaks. *Rootslane on ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. *.. seal elasid mõisa antvärgid: kirjutaja, kassapidaja, aednik, karjamees, viinasuss ja isegi öövaht. E. Särgava.

elus|olend
elusorganism, hrl. inimene v. loom. Mõni usk keelab mis tahes elusolendit tappa. *.. püüdke leida loom, lind, kahepaikne, ükskõik milline elusolend, kas või amööb, kellega ta sarnaneb. E. Vetemaa.

enam|soodustus
maj riikliku väliskaubanduse printsiip, mille kohaselt kõik mis tahes riigi suhtes rakendatavad soodustused laienevad ka lepinguosalisele riigile.

era|kapital
maj eraisikuile ja nende mis tahes liiki ühendustele kuuluv kapital; ant. riigikapital

gaas1-i 21› ‹s
aine, mille omavahel väga nõrgalt seotud molekulid vabalt liikudes täidavad ühtlaselt mis tahes ruumala. a. (üldiselt). Looduslik gaas. Vulkaanilised gaasid. Põlevad gaasid. Gaaside difusioon, veeldumine. Hapnik on gaas. Õhk on gaaside ja veeauru segu. Kas reaktsiooni tulemuseks on gaas või vedelik? b. (energiaallikana kütuseks, valgustuseks jne.). Gaasiga, gaasi peal keetma. Gaasiga köetav ahi, katel, maja. Majas on gaas ja elekter. Süütas gaasi ja pani kohvi tulele. Keera gaas kinni, supp on juba keenud. Gaasi andma, lisama 'mootorsõidukit liikuma panema v. liikumiskiirust suurendama'. Gaasi põhja vajutama 'mootorsõidukile suurimat liikumiskiirust andma'. Gaasi maha võtma 'mootorsõiduki liikumiskiirust vähendama'. | piltl kõnek. Pane, anna, lisa gaasi! 'tegutse, liigu kiiremini'. c. sõj (ründemürgina) d.pl.seedimisel tekkivad gaasilised eritised maos ja sooltes. Imikul on vist jälle gaasid.
▷ Liitsõnad: heit|gaas, inert|gaas, kaevandus|gaas, pauk|gaas, põlev|gaas, soo|gaas, süsihappe|gaas, vingu|gaas, väärisgaas; koksi|gaas, krakk|gaas, maa|gaas, nafta|gaas, petrooleum|gaas, puu|gaas, põlevkivi|gaas, segu|gaas, uttegaas; ballooni|gaas, vedel|gaas, võrgugaas; keevitus|gaas, kütte|gaas, majapidamis|gaas, tarbe|gaas, valgustusgaas; naeru|gaas, närvi|gaas, pisar|gaas, suitsugaas; kõhu|gaas, mao|gaas, soolegaasid.

hukkaadv

1. hukatusse, hävingusse. Tormis, õnnetuses sai mitu laeva, inimest, looma hukka. Miks tahab ta meid hukka saata? Kes mõõga tõmbab, see peab mõõga läbi hukka saama. Mingu või kogu maailm hukka 'juhtugu mis tahes, tulgu, mis tuleb'. *..nagu Su jutustusest tean, sai ta hukka ühel laevaõnnetusel. O. Luts.
2. moraalselt laidetavaks, põhjaläinuks, allakäinuks; korratuks, käest ära. Liigne toredus ajab inimesed hukka. „Hukka läheb see ilmaelu,” arvas ätt. Viinapudel tema hukka viiski. *..kui nüüd veel saksa hakka mängima, siis läheb asi käest päris hukka. O. Luts.
3.koos verbiga mõistmataunitavaks, vääraks, ebaõigeks, ebasobivaks. Väärnähtusi, vägivalda, terrorit hukka mõistma. Mõistan tema käitumise, ellusuhtumise, teo täielikult hukka. Ärge mõistke teist inimest nii halastamatult hukka!
4.hrl. koos verbiga minemaroiskunuks, halvaks, raisku. Sink, vorst, sült olid hukka läinud. Liha läheb soolata hukka. Kala kippus palavate ilmadega hukka minema. See võib haava hukka ajada.
5. millegagi kokku, määrituks, räpaseks. Veskis said riided jahuga hukka.

indlema1innelda 49
innal olema. Emased koerad võivad innelda mis tahes aastaajal. Indlevad lehmad, märad. Jooksuajal otsivad sokud indlevaid emasloomi.

jäle-da 2› ‹adj

1. väga vastumeelne, eemaletõukav, vastik, kole. Jäle hais, maitse. Mingi jäle löga. Ämblikud olid tema meelest kõige jäledamad elukad. Jäle kujutleda, puudutada, vaadata. Jäle tegu, mõte, komme, vaatepilt. Ropendas, sõimas kõige jäledamal kombel. *Jäle veretee tekkis varsti [talupoegi peksvate] soldatite kaksikrea vahele. E. Vilde. *See, et vana Laas oleks nuhk,.. on liiga jäle isegi kartuseks. A. Hint.
2. kõnek väga suur, koletu, tohutu; sün. jube, jõle. Tööga on jäle tamp peal. *Mind valdas jäle hirm. R. Kaugver. *..suurel kalal on jäle jõud. Pane kui tahes jäme nöör taha, ikka mõni puudane tõmbab puruks.. M. Raud.

jäävus|seadus
füüs füüsikaseadus, mille kohaselt mõned füüsikalised suurused jäävad teatavates v. mis tahes protsessides muutumatuks

kandmakannan 45

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kange1› ‹adj

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. ||sageli ma-infinitiivigaoma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. |elliptiliseltkõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

keerukus|aste [-astme]
Ülesannete keerukusaste võib olla erinev. Osava rätsepana oskas ta valmistada mis tahes keerukusastmes rõivaid.

keskelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse
I. küsiv-siduv pron
1.otsese küsisõnana hrl. substantiivseltkasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a.substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b.adjektiivselt(tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II.pron(mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a.koos teadma-verbi ains. 3. pöördegaesineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b.eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõikmärgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c.esineb ühenditeskes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d.korduvanamitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kestahespron
kes tahes. *Tulgu nüüd kestahes. Essi on valmis vastu võtma oma saatust. L. Tigane.

kohe1adv

1. viivitamata, jalamaid, otsemaid v. lühikese ajavahemiku jooksul v. möödudes. Kohe praegu, nüüdsama. Hakkan kohe tööle. Mine kohe Toomarile! Tule kohe siia! Päris kohe ma tulla ei saa. Taipas kohe, milles on asi. Karjatas, ja ärkas kohe üles. Kui marjad hakkavad lagunema, tuleb keetmine kohe lõpetada. Kohe selgub, kellel oli õigus. Kohe pärast sööki asuti teele. Laps jäi kohe magama. Võõrast ei märgatud kohe. Seadus ei jõustunud kohe. Näha kohe, et oled harjunud tööd tegema. Kirjale paluti kohe vastata. Raamat müüdi kohe läbi. Ma läksin kohe, juba samal õhtul. Kohe esimesel päeval. Kohe sõja alguses.
▷ Liitsõnad: otsekohe.
2. millegi v. kellegi vahetus läheduses, lähedusse v. lähedusest, vahetult. Ta seisis kohe minu ees. Maja asus kohe järve kaldal. Jõgi on kohe maja taga. Peatus on kohe selle käänaku taga. See asub kohe südalinnas, siinsamas. Maja ehitati kohe maantee äärde. *.. kuninglik kuusepuu, tumerohelised vanumata oksakodarad algamas kohe maast. L. Hainsalu.
3. kõnek rõhu-, vahel ka lihtsalt täitesõnana. a.jaatavas lausespäris, lausa, otse. Kohe rõõm näha, kuidas töö edeneb. Ma kohe ootan kevadet. Sööb kohe mitme mehe eest. Tulge kohe kindlasti meile! Niisugune jutt ajab kohe hirmu peale. Siin on õunad, võta kohe mitu tükki! Tema on kohe niisugune inimene, et läheb kõigiga tülli. Teid on kohe mitu! „Ma lähen nädalaks!” – „Kohe terveks nädalaks!” Häbi vaadata kohe, kuidas ta edvistab. Saapad läikisid nagu uued kohe. Nüüd on teine asi kohe. Seal oli neid kohe terve hulk. Väljas on päris torm kohe. Sinuga on päris häda kohe. Päris hea kohe, et koosolek edasi lükkus. Mul hakkas temast kohe päris kahju. Ma väsisin kohe päris ära! b.eitavas lauses›. Sellest ei taha kohe rääkidagi. Sellise jutuga ära kohe tulegi! Nii ei ole kohe mitte kuidagi võimalik. Ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et see tõsi on. Ei tea kohe, mida teha. Aeg kohe ei läinud edasi, tee mis tahes. *Mina küll ei läheks sinna, kohe mitte mingi hinna eest. E. Vaigur.
4. murd otse, sirgelt, otsesuunas. *.. pistis [kase] auku ja tampis jalaga ümberringi kinni; vaatas viimaks veel, kas kask kohe seisis .. J. V. Jannsen.

kord2korra 22› ‹s

1. ühiskondliku, riikliku korralduse süsteem. Ühiskondlik, riiklik kord. Ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, kodanlik kord. Demokraatlik kord. Sugukondlik, pärisorjuslik kord lagunes. See juhtus nõukogude korra ajal. Astus oma esinemistes välja kehtiva korra vastu. Oskas end iga korra ajal sisse seada. *Ega maa või tühjaks [= külvamata] jääda! Olgu valitsus või kord missugune tahes. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: agraar|kord, feodaal|kord, ilma|kord, maailma|kord, riigi|kord, tsunfti|kord, ühiskonnakord.
2. seaduste, määruste, eeskirjade v. tavadega kehtestatud toimimisnormid; nendele vastav häireteta normaalne olukord. Laagris kehtestati karm, kõva, vali kord. Sõjaväes kehtib range kord. Asutuses valitseb eeskujulik kord. Sõjavägi seadis mässulises piirkonnas peagi korra jalule. Sagenesid tööõnnetused: kord ehitusplatsil oli mäda. Kord nagu Viiburi sõjakoolis. Noorukid rikkusid avalikku korda. Ta on eksinud seaduse ja korra vastu. Kord on kord! Politseinik valvas laadaplatsil korra järele, pidas tänavail korda. Kord on käest ära, on lonkama hakanud. Poiss rikkus tunnis korda. Meil on selline kord, et õpilane tõuseb vastamisel püsti. Korrapidajad püüdsid saalis korda luua. Ei hoolitud korrast – kes ees, see mees. Meil on kõik kõige paremas korras. Nüüd hakkan kindla korra järgi elama. Mis kord see on, ons see kellegi kord, et keegi külalistele vastu ei tule! Kord on teil siin käest ära! *Rannakülas valitsesid oma kord ja kombed, mis võõrale võisid üsnagi pentsikuina näida.. A. Uustulnd. || millegi eeskirjad, reeglid vms. Seaduse kehtestamise kord. Haigushüvitise väljamaksmise kord. Teadusnõukogu valimise kord on järgmine. Raamatute laenutamise korrast tuleb kinni pidada.
▷ Liitsõnad: eri|kord, kasarmu|kord, kloostri|kord, kohtu|kord, kooli|kord, püügi|kord, õiguskord; eksami|kord, kasutus|kord, kodu|kord, päeva|kord, sisekord; lahingu|kord, rivi|kord, rännakukord; olu|kord, seisu|kord, vahekord.
3. nõuetekohane, normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; ‹sisekohakäänetes kahea, korralik, hoolitsetud seisund. Haiglas valitses piinlik puhtus ja kord. Siin majas pole korda ollagi. Puhastasin ja pesin, püüdes tubades korda luua. Agnes seadis toad külaliste vastuvõtuks korda. Tee oma laud korda! Tänavad, park on heas, eeskujulikus korras. Vanad hooned tuleb korda teha. Restauraatorid seavad vanalinna korda. Korras, võime minna! Mu riided olid kehvas korras. Jalgratas, pliit on korrast ära. Vanainimesed ei jõua enam aeda korras hoida. Õhtuks saadi kraana korda. Küll ma asjad korda ajan. Kas said oma paberid eile korda? Ole mureta, kõik on kõige paremas korras. Neiu seab oma juuksed korda. Seab, paneb end peoleminekuks korda. Poisiga on midagi korrast ära. Tervis, kõht sai korda, on (täiesti) korras. Närvid on pisut korrast ära. *.. ta on võtnud otsuseks oma isiklik elu korda seada. A. Beekman. || van järg, olukord, elujärg. *See'p see viga ongi meie peremeeste juures, et nad kohtasid hea korra peale ei jõua tõsta. Kiratsevad kõik.. M. Metsanurk. || süsteemipärane, mittejuhuslik esinemus, süsteemsus. Esitas oma tähelepanekud läbimõeldult, kindlas korras. Hakkasin oma materjale, kartoteeki korda seadma. *.. piklikud, madalad, räämas krohviga kasarmud ilma kindla korrata kidural nõmmel kobaras koos .. E. Tennov. *Korda luua mõttetulvas, mida uue hea teose lugemine vallandab, pole kerge. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: heakord; sõidu|korras, töökorras.
4. korras kujul, teel, viisil. a.koos (ühilduva) adjektiivse täiendiga, mõnikord asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Heinategu tuleb lõpetada kiire(ma)s korras 'kiiresti'. Seda tehti tasuta, vabatahtlikus korras. Esitage oma kaebus ametlikus korras! Süüdlast karistati seadusega ettenähtud korras. b.omastavalise nimisõna järel postpositsioonilaadselt›. Töö tehti talgute korras. Artikkel avaldatakse mõttevahetuse korras. Asi lahendatakse töö, kohtu korras. Tegin seda käsu korras 'käsu peale, käsku täites'.
▷ Liitsõnad: administratiiv|korras, distsiplinaar|korras, haldus|korras, kriminaal|korras, sundkorras.

kuhuadv
I. küsiv-siduv sõna: missugusesse kohta, missugusesse suunda
1. otseses küsimuses. Kuhu sa lähed? Kuhu nüüd minek? Kuhu ta raamatu pani? Kuhu sa nii kauaks jäid? Kuhu see tee viib? Kuhu me niiviisi satume? Kuhu poiss oma kindad jättis? Mart, kuhu sa tõttad? Läheksin siit ära, aga kuhu? Kuhu kohta see tool viia? Kuhu ma oma silmad pean häbi pärast panema?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin, kuhu pean minema. Ta päris, kuhu kõik ruttavad. Ma ei näinud, kuhu ta läks. Ta rääkis ainult vennale, kuhu kavatseb sõita. Ma ei tea, kuhu ta läks. Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina. Lähen, kuhu jalad viivad! Jõudis õigel ajal sinna, kuhu vaja. Kõikjal, kuhu ta vaatas, oli vesi. Jätka sealt, kuhu töö pooleli jäi. Muret valmistas küsimus, kuhu öömajale minna. Kiik oli kohaks, kuhu noored hulganisti kokku käisid. Pole teada, kuhu meil tuleb minna. Too koosolek oli seesama, kuhu oodati tedagi. Ma saan väga hästi aru, kuhu sa oma jutuga sihid. Pole aimugi, kuhu see tee viib.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millesse on mingi liikumine suunatud. Mindi laiali, kes kuhu. Lähen siit ükskõik kuhu, kuhu tahes. Ta oleks jooksnud veel ei tea kuhu. Lähen, kuhu lähen, kelle asi see on! Kuhu sa ka ei läheks, ikka tema ees! *Siis polnud siin muud kui mets ja soo, kuhu aga silm ulatunud. A. Kalmus.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut millegi suhtes. Kuhu see kõlbab, kui sina tulemata jääd! Tuleb edasi rügada, kuhu sa pääsed?! Küll ta tuleb, kuhu ta ikka jääb!

kui
I.konjvõrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II.konjaega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III.konjtingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV.konjpõhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V.konjhrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI.konjsamastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII.konjühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII.advesineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuidasadv
I. küsiv-siduv viisisõna
1. mismoodi, mis kombel. a. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Kuidas elate? Kuidas koolis läheb? Kuidas käsi käib? Kuidas sa end täna tunned? Kuidas sa tulid? Kuidas sa mind üles leidsid? Kuidas su nimi on? Ants, kuidas see juhtus? Kuidas seda taime nimetatakse? Kuidas siit põgeneda? Sa oled muutunud. – Kuidas nii? Andestust, kuidas te ütlesite? Palun, kuidas see oli? Noh, kuidas vili on? Kas lähme kõik koos või kuidas? Kuidas, sulle ei meeldigi meie otsus? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Heino, kuidas sa emaga räägid! Kuidas te julgete mind puutuda! Kuidas sa välja näed! Kuidas see küll võimalik on! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud! Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda! *Kuidas tal oli õigus, sel lihtsal naisel! B. Kangro. c. hrl. koos sõnaga siis jaatavas vastuses kellegi küsimusele. „Kas sa täna teatrisse lähed?” – „Loomulikult, kuidas siis muidu.”. *„Kas siis loomad nutavad?” – „Kuidas siis! Seda on palju valusam vaadata kui inimese nuttu ...” V. Saar.
2. alustab sihitis-, alus-, täiend-, määra- vm. kõrvallauset: mismoodi, mis kombel; mis vahenditega. Räägi siis nüüd, kuidas te elate. Ma küsin sinult, kuidas see on võimalik. Kuulsin, kuidas keegi nuttis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Vaata, kuidas ta kõnnib! Nüüd on tal selge, kuidas seda teha. Talle meenus, kuidas nad kahekesi lapsepõlves mängisid. Jõuti otsusele, kuidas toimida. Otsib võimalusi, kuidas oma vastastele kätte maksta. Kõik oleneb sellest, kuidas korraldust täidetakse. Kõhklesin kaua, kuidas juttu alustada. Sedamööda, kuidas õhtu lähenes, muutus ka jahedamaks.
3. alustab viisi- v. määralauset: nagu, nii nagu; nagu vähegi, niipalju kui. Tee, kuidas kästud. Püüdsin teda lohutada, kuidas oskasin. Jooksis (nii), kuidas jalad võtsid. Töötati (nõnda), kuidas tervis lubas. Karjus (nii), kuidas kõri võttis. Lind laulab, kuidas nokk loodud. Kõik oli tehtud, kuidas juhtub. *Ma siis vajutasin, kuidas vajutamiseks rammu jätkus.. R. Vaidlo.
4. alustab võrdluslikku viisilauset, kusjuures pealauses on korrelaadiks hrl. määrsõna nõnda: nagu, missugune, mismoodi. Kuidas aasta, nõnda saak. Kuidas töö, nõnda palk. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Pikkamisi muutus asi niisuguseks, kuidas ta nüüd on. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
5. alustab möönduslauset: ükskõik mis kombel, kui väga. Kuidas ta ka püüdis, töö jäi ikka lõpetamata. Kuidas ma ka ei üritanud, kõik püüded ebaõnnestusid. Kuidas ka ei rahmeldaks, kõike ei jõua ikka ära teha. Vang vaikis, kuidas ka ei pekstud ega piinatud. *Kuidas Eedi poleks tahtnudki vaikida, pidi ta nüüd ometi vastama. E. Krusten.
II.
1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis moodi, (ükskõik) mis kombel. Mindi teele, kes kuidas. Kuidas kunagi, aga täna oldi naljast kaugel. Lugu oleks võinud lõppeda veel ei tea kuidas. Oli kuidas ta oli, aga pidu peeti ära. Püüa kuidas tahes, kõike ära teha ikka ei jõua. Lähen siit ükskõik kuidas! *Kuidas kellelgi, aga tema juures on see pahameele tundemärk. O. Kool.
2. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab lauset, mis tegelikult sisaldab esitatud väljendusele vastupidist arvamust v. hinnangut. Kuidas ma sain siis seesuguse ülekohtuga leppida! Kuidas siis mitte aidata hädalist! *„See ju meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa!” hüüab üks tüdruk vahele. A. Gailit.
3. osutab mingi tunde v. soovi, ka tegevuse v. olukorra, nähtuse intensiivsusele: kui väga. Kuidas ma tahaksin, et isagi seda näeks! Ah, kuidas magaks veel natuke aega! Ja kuidas ta ootas, kuidas rõõmustas! Kuidas sa mind küll ehmatasid! Oi, kuidas ta karjus! Ja kuidas Leeni veel õmmelda oskab! Tegelikult Mihkel tahtis seda, ja kuidas veel! *Jumal, kuidas on poiss siiski Eva nägu. A. Hint.
4. nii nagu, nagu. a. vastuses kellegi küsimusele. Kas teeme väikese vaheaja? – Kuidas soovite! b. kiillause algul. *Õigust öelda on inimesed viimasel poolsajandil elanud nagu jänesed, või – kuidas soovite – kiskjad rohtlaanes.. E. Krusten.

kuisadv
kõnek (paljudel juhtudel ka kirjanduslikum:) kuidas. a. otseses küsimuses. Kuis sa üksi tulid, kus teised on? Kuis neid küll aidata? Toomas, kuis käsi käib? *„Aga kuis mina siis koju saan?” küsis Tiina kohkunult. A. H. Tammsaare. b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Kuis oli ta õnnetu! Kuis lapsena seal jooksin paljajalu! Kuis oli ta nõtke ja painduv! *Laulis ema, oo kuis ta laulis! R. Hallimäe. *Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle, / oh kevade! M. Under. c. alustab kõrvallauset. Jooksin, kuis jalad vähegi võtsid. Kuulsin, kuis lähenesid sammud. *Nägime kaldalt, kuis lained lootsiku risti lõid. A. Gailit. d. väljendab ebamäärasust: ükskõik kuidas, ükskõik mis kombel. *.. aga must ja räpane, suitsune ja tolmune ümbrus määrib su, hoia end kuis tahes. A. H. Tammsaare. e. esineb tunderõhulisena: kui väga. Kuis olen väsinud kõigest. *Kuis tahtis ta kõigi vastu olla nii suur ja üllas ja helde, kuis tahtis ta hädalisi aidata, vaeseid toetada.. E. Vilde. *Kuis ta on vananenud ja läinud turja, see sirge ja priske poiss, nagu seni oli püsinud mu mälestustes. O. Luts.

kui|tahesadv
kui tahes. *Olgu ta kuitahes haige, peaasi, et ta elab. J. Semper. *Olgu sul mõistust kuitahes napilt, aga see olgu oma ... H. Luik (tlk).

kumbkumma 22› ‹pron
kasut. kahest inimesest, esemest, nähtusest vm. alternatiivselt kõneldes
1.küsiv-siduv asesõna›. a.adjektiivselt›. Kumb pool on kangem? Kumba lahendust pead paremaks? Kummast käest võtad? Kummast õpikust oli rohkem kasu? Kummad kingad on mugavamad? Kumma jalaga seda tantsusammu alustatakse? Küsime järele, kumb tee on otsem. Ma ei tea, kumba võimalust valida. b.substantiivselt›. Kumb meist on pikem? Kumba soovite? Kumma võit? Kumb kummale liiga tegi? Kummaga meist sa tahtsid kokku saada? Kumb tuli enne, sina või tema? Kumbi on klassis rohkem, kas poisse või tüdrukuid? Kummad neist kingadest on mugavamad? Las tema ütleb, kummal meist on õigus. Otsusta ruttu, kumba endale tahad. Ma ei tea, kumma kasuks otsustada. Ta räägib mõlemat keelt, kumba aga soovite. Raske arvata, kumb on oma, kumb võõras. *Ja siiamaani ei teadnud ma, kumb teist pääses, kumb surma sai. J. Semper.
2.indefiniitsetes ühendites koos sõnadega ükskõik ja tahes›. Tulgu ükskõik kumb, kumb tahes. *Hakkasid sa asjal ükskõik kummast otsast kinni, ikka tuli üks ja seesama välja. O. Luts.
3.siduv asesõnavan mis. *.. ei aimanud ta püünist, kumb oli asetatud tema teele .. F. Tuglas (tlk).

kunasadv
millal
1. a. otseses küsimuses. Kunas rong Tallinna jõuab? Kunas me üksteist jälle näeme? Kunas me hommikul tõusma peame? Kunas ja kus see juhtus? Sa tuled küll, aga kunas? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Kunas sa küll aru pähe võtad! Mine nüüd, kunas see parem aeg! Kunas see päev ükskord koidab! Kunas viin on enne seistes halvaks läinud! *.. meil lätlasil aga kõik majad ning õued mööda metsavahesid laiali, kunas sa kogud mehed kokku?! E. Kippel.
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Ütle, kunas sa tuled. Küsisin isalt, kunas ta linna läheb. Ma ei tea, kunas ma selleks aega leian. Ei pannud tähele, kunas teised lahkusid. Ootasime, kunas meid koju sööma hüütakse. Rein tuli ja läks, kunas tahtis. *Lähemale nihkunud oli aeg, kunas saab tagasi pöörduda kodumaale. K. A. Hindrey. *Kunas ta küla pealt tuli, see oli tema asi.. V. Ilus.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Võin tulla kunas tahes. Prügikaste tühjendati kunas juhtus. Lapsed hakkasid kodus talitama, sest ema tuleb ei tea kunas.
4.korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi ja lauseidmärgib olukordade vaheldumist. Ta käis sageli väljas: kunas kinos, kunas teatris, kunas sõprade pool. Kunas taat otsis piipu, kunas tikutoosi. *Kunagi ei saa temast õiget aru kätte, kunas luiskab, kunas räägib tõtt. E. Männik. *Kunas [poisipõnn] nutab, kunas naerab, kunas kilkab, kunas laulab. E. Maasik.

kusadv
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

kustadv
I. küsiv-siduv sõna
1. otseses küsimuses: missugusest kohast, missugusest allikast v. missugusel põhjusel. Kust sa tuled? Kust see oja alguse saab? Kust ta pärit on? Kust sa selle raamatu ostsid? Kust kandist täna tuul puhub? Kust koolist need poisid on? Jüri, kust sa seda kuulsid? Kust sa tead, et ma haige olin? Kust sa Erna Maranit tunned? Kust see tuleb, et sina täna kodus oled?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Isa hakkas pärima, kust kandist reisimees tuleb. Karla ei teadnud, kust kogu lugu alguse sai. Ma imestasin, kust küll poisil äkki see minekutuhin. Ta elas mõnda aega Pärnus, kust siirdus pealinna. Leida läks oma tuppa, kust hakkas peagi kostma laulu. Abi tuli sealt, kust seda kõige vähem teati oodata. Ronisime mäe tippu, kust avanes hea vaade ümbrusele. Läksime sinna majja, kust kostis pillihääli. Võib kerkida küsimus, kust tagavaraosi hankida. Teda ei huvita, kust ma selle raha sain. Teada, kust tal need andmed. Kust tuul, sealt meel. *Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi keegi endale tellib ning mis see maksma minevat. A. H. Tammsaare.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millest keegi v. miski lähtub v. millest midagi saadakse. Delegaadid tulid kohale kes kust. Talvel pääses kust tahes üle jõe. Olgu ta ükskõik kust, aga meie seadusi peab austama. Võta see raha välja kust tahes! *..hakkavad [mälus] valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab hrl. vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kust mina tean, kas see on õige või mitte? Kust mina selle raha võtan? Kust Miinal aega kõike tähele panna! *Kust ma vana inimene enam nii äkki tunnen. Silmanägemine kaob juba ära ja kuulmine pole kah enam korralik... V. Uibopuu.

kuu15› ‹s

1. Maale lähim taevakeha, Maa kaaslane. a. (tavalises tekstis üldnimena). Ümmargune, kollane, särav, kahvatu kuu. Kasvav, kahanev kuu. Vana, noore kuu ajal. Kuu alles loodi 'on noorkuu'. Kuu esimene, viimane veerand. Kuu hõbedane valgus. Kuu tõuseb, loojub. Kuu kerkib metsa kohale, paistab aknast sisse. Kuu tuli pilve tagant välja. Polnud näha kuud ega tähti. Käi, mine, sõida, keri kuu peale (tõre, tõrjuv ütlus kellegi tüütu jutu, soovi vms. peale). b.suure algustähegaastr. Kuu mass, läbimõõt, pind, kraatrid. Kuu faasid. Kuu ja Maa vaheline kaugus. Lend Kuule. Automaatjaam laskus Kuule. Esimene inimene Kuul.
▷ Liitsõnad: noor|kuu, pool|kuu, täis|kuu, vana|kuu, veerandkuu.
2. astr planeedi kaaslane, satelliit. Marsi, Jupiteri, Saturni kuud.
▷ Liitsõnad: tehiskuu.
3. astr Kuu tiirlemisaeg ümber Maa. Sünoodiline kuu 'ajavahemik Kuu kahe ühesuguse faasi vahel'.
4. (hrl. kalendrikuu tähenduses:) 28–31-päevane ajavahemik, 1/12 aastast. Aastas on kaksteist kuud. Kuu lõpul, lõpus, algul, alguses, keskel. Sel, möödunud, tuleval kuul. Ta luges 'arvestas' kuid ja nädalaid. Täna on juba kahekümnes, varsti on kuu läbi. Ehituse valmimine lükkus kuust kuusse edasi. Kontinentaalses kliimas on kõige külmemaks kuuks jaanuar ja kõige soojemaks juuli. || umbes 30-päevane ajavahemik mis tahes päevast alates. Kuu aega puhkust. Olin kaks kuud haiglas. Nägin teda umbes kuu aja eest. Töö lõpetamiseks kulub paar kuud. Ta oli kuude kaupa kodust ära. Terve kuu ei ole sadanud. Möödusid mõned kuud. Töö tehti ära kolme kuuga. Linnas elamise esimesed kuud. Naine on kolmandat kuud rase. Käisin maal kaks korda kuus.
▷ Liitsõnad: aprilli|kuu, augusti|kuu, detsembri|kuu, jaanuari|kuu, juuli|kuu, juuni|kuu, kalendri|kuu, mai|kuu, märtsi|kuu, novembri|kuu, oktoobri|kuu, septembri|kuu, veebruarikuu; heina|kuu, jaani|kuu, jõulu|kuu, jüri|kuu, küünla|kuu, lehe|kuu, lõikus|kuu, mihkli|kuu, nääri|kuu, paastu|kuu, vastla|kuu, viinakuu; algus|kuu, kevad|kuu, lõpu|kuu, suve|kuu, sügis|kuu, talvekuu; elu|kuu, külma|kuu, praktika|kuu, puhkuse|kuu, püügi|kuu, rasedus|kuu, sõja|kuu, teenistus|kuu, treeningu|kuu, töö|kuu, õiekuu; hoog|kuu, hoogtöö|kuu, liiklus|kuu, sõprus|kuu, teatri|kuu, tuletõrjekuu.

loomu|vastaseltadv
(< loomuvastane). Ta käed on loomuvastaselt pikad. *Öeldagu mis tahes, ent kõige loomuvastasemalt mõjub sõda esimesil päevil. E. Krusten.

kas (või) malk maast püsti ~ lahti, kas (või) malk pooleks
(järeleandmatuse, millestki mitteloobumise kohta:) tulgu mis tuleb, saagu mis tahes, kas või nui neljaks. Kas või malk maast püsti, aga järele ta ei anna. *Tema [= armastuse] eest tasub võidelda ja seda ma teen, kas või malk pooleks. V. Lattik.

millaladv
küsiv-siduv sõna: mis ajal, kunas
1. a. otseses küsimuses. Millal rong saabub? Millal tehti Tartu rahu? Ükskord kindlasti, aga millal? *Millal ühte me tuleme, / kunas, sõbrad, kokku saame? A. Annist (tlk). b. retoorilistes küsimustes ja hüüatustes. Millal vanaemal oli aega õppida! Millal see aeg ükskord tuleb! Millal nendest puudest ükskord asja saab!
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsi järele, millal avaldus anda. Ootan väga, millal sind jälle näen. Poiss teadis, millal vait olla. Seda, millal vihm järele jääb, ei oska keegi öelda. Päev, millal Kaupo sündis, oli tuisune. Oli momente, millal minagi lõin kartma. Nüüd, millal Mart oli kahekümnene, tundis ta end täismehena. Mari ei saa aru, millal vend nalja teeb. Rääkisime sellest, millal puhkusele minna. Selle üle, millal on õige külviaeg, võib vaielda. *Ja mõnikord on väga raske vahet teha, millal uus on kassikuld, millal ehtne. H. Siimisker.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Jumal teab millal see aeg ükskord tuleb! Millal iganes kokku saime, oli temal ikka midagi huvitavat rääkida. *Lihakarnist sai küll millal tahes värsket liha, aga selle killuviisi toomine lõhnas Mae meelest vaesuse järele. M. Pihla.

milline-se 4› ‹pron
I.adjektiivne küsiv-siduv asesõnamissugune, mis
1. otseses küsimuses alustab täpsustusküsimust millegi v. kellegi omaduse kohta v. valiku kohta teatud kohtade, objektide, nähtuste, isikute jne. hulgast. Millist toimet see ravim avaldab? Milline tuleb tänavune heinasaak? Millised on osavõtu tingimused? Millistes riikides sa oled käinud? Millisest õpikust Mari ilma jäi? Milline juuksur võitis konkursi? Ah et milline ta välja nägi?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset ning osutab omadusele v. valikule mingite objektide, isikute, nähtuste vm. hulgast (eriti kui pealauses esineb v. on juurdemõeldav korrelaat selline, niisugune, säherdune vms.). Ma mäletan, milline ta noorena oli. Aeg näitab, milliseks ta elu kujuneb. Räägi, milline uus õpetaja on. See, milline ilm tuleb, pole oluline, matkale läheme ikka. Pole tähtis, milline ta näib, vaid tema tõeline olemus. Tüdrukud ei teadnud, millises auditooriumis loeng on. Meil pole aimugi, millises suunas edasi minna. Mõtles, milliselt puult õunu võtta. Anna nõu, millisel päeval ära sõita. Milline saab olema minu palk, seda ma veel ei tea. Lektor oli just selline, millisena teda ette kujutasime. Meeleolu ei olnud just niisugune, millisega pulma minna. Milline on ehitaja, selline on ka eluase. Millised oleme ise, selliseks kujunevad ka me lapsed. Taevaskojas kohtab sellist looduse ilu, millist vaevalt näeb mujal Eestis. Luuletaja värss on saavutanud nõtkuse, millist kohtab harva. | milline rõhutatuna sisaldab hinnangut. Võib kujutleda, milliseid ettevalmistusi peoks tehti 'ettevalmistused olid suured'. Tean, millist vaeva töö nõudis. Katrin aimas, millise rangusega poissi kasvatati.
3. hüüatustes lähedasena näitavale asesõnale tugevdab lausungis sisalduvat hinnangut v. osutab kellegi v. millegi täisväärtuslikkusele. Milline (tore) poiss! Milline (kohutav) sadu! Milline aja raiskamine! Milliseid rumalusi sa usud! Oo, milline galantsus! Millised lõhnad ja milline õrn ilu! Millises puuduses nad elasid! Kas nad elavad õnnelikult? – Milline küsimus, loomulikult! Ostsin kübara ja veel millise! *Millise kergendustundega ärgatakse võikast unenäost, kus elu on kaalul olnud .. E. Krusten.
II. umbmäärane asesõna (eriti mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites, nagu milline tahes, ükskõik milline, teab milline, ei tea milline). Astronoom võib välja arvutada millise tahes päikesevarjutuse aja. Kodu jääb koduks, olgu ta milline tahes. Sõidame ükskõik millises suunas. See oleks nagu teab milline ime, et Juss kooli tuli. Mind süüdistatakse ei tea millistes pattudes. Milline ka poleks tulemus, vaja ikka proovida. *.. ajab millist lora tahab, näpistab missugust tüdrukut tahab ... V. Lattik.

mismille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledessesubstantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a.substantiivselt(tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b.adjektiivselt(täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2.hrl. sg. nom.kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c.asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus(umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a.substantiivselt(millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b.adjektiivselt(nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a.adjektiivselt(hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b.substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a.substantiivselt(esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b.adjektiivselt(nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a.seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid(ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3.kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b.adjektiivselt(nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mis|sugunepron
I. adjektiivne küsiv-siduv asesõna: milline
1. otsese küsimuse algul alustab täpsustusküsimust millegi v. kellegi omaduse kohta v. osutab valikule teatud kohtade, objektide, nähtuste, isikute jne. hulgast. Missugune inimene Elle on? Missugune lill õitseb järgmisena? Missuguse mulje sa luulekogust said? Missuguse hobuse sa ette paned, kõrvi või raudja? Missuguses vagunis vanemad küll võiksid olla?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset ning osutab omadusele v. valikule mingite objektide, isikute, nähtuste vm. hulgast (eriti kui pealauses esineb v. on juurdemõeldav korrelaat selline, niisugune, säherdune vms.). Kirjelda mulle, missugune su uus kleit on. Teata, missugusesse rajooni sa sõidad. Aeg näitab, missuguseks elu kujuneb. Küll ema teab, missugune poja sissetulek on. Mõtlesin, missuguse ettekäändega ära minna. Oli õhtu, missugust ammu polnud olnud. Missugune on meie kodu, selliseks kujunevad ka meie lapsed. *.. kes nurisema hakkas, see sai niisuguseid sõnu, missuguseid ta alles esimest korda kuulis. P. Vallak. *Oli nii hea töömees, missugust talus veel polnud olnud. J. Parijõgi.
3. hüüatustes lähedasena näitavale asesõnale tugevdab lausungis sisalduvat hinnangut v. osutab kellegi v. millegi täisväärtuslikkusele. Missugune rõõm ta häälest kajas! Ta on petis, ja veel missugune petis! Missuguseid ütlemisi tuli vahel kannatada! Missugune põud juba pikemat aega! Ta võib saada mehe missuguse! Võin koju tuua missuguse koorma puid! Porgand kasvas missugune! Õunad missugused! *.. vennal oli naine missugune. Mis oli niisuguse naise kõrval üks Meeri? R. Kolk.
II. umbmäärane asesõna (esineb eriti mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites). Olgu ilm missugune tahes, spordivõistlus ära ei jää. Ott oli arukam ükskõik missugusest oma küla elanikust. Ta oli nõus tegema ükspuha missugust tööd. Koolist poppi visata polegi teab missugune julgustükk.

mis|tahespron
mis tahes. Mistahes olukorras, hetkel. On valmis kohtuma mistahes vastasega. *Jakupi enda kohta võidi mistahes öelda, ta kannatas ära .. E. Kuus.

misuke(ne)-se 5› ‹pron
kõnek missugune. a. otseses küsimuses. Misuke see uus juhataja kah on? Misukest koera sa endale tahaksid? Majast väljus üks naine. – Misuke naine? *„Miks sa siis just selle koha ostsid?” – „Aga misukese siis?” küsis peremees vastu. A. H. Tammsaare. b. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, misuke see praam päris on? Nüüd alles näen, misuke sa oled. Mõtle ometi, misukese pahanduse sa meile kaela tõmbad. Küll ma tean, misukest tüdrukut sa jahid! Vahi, misukeste katkiste kingadega ma pean käima. *Ei saa enam aru, misuke kruvi temal logiseb või misuke minul. A. Kaal. c. retooriliselt, hüüatustes. Ena, misuke veidrik sa oled! Misukesed ilusad riided sul on! Misuke kole mees! Oh, misuke siga sa oled! Misuke jultumus, sõbra naine üle lüüa! *Milline menu, misuke entusiasm kuulajate keskel, määrased aplausid! F. Tuglas. d. umbmäärastes ühendites. Olgu töö misuke tahes, tema lööb ikka käed külge.

moonduma37
teistsuguseks, teiseks muutuma, teist kuju võtma. Putuka vastne moondub nukuks, nukk valmikuks. Kulles moondub konnaks. Jää selleks, kes sa oled, ära püüa teiseks moonduda. Marmoriks moondunud lubjakivi. Asteldeks, ogadeks, okasteks moondunud lehed. *.. häbitunne tas suurenes iga silmapilguga, moondudes viimaks nagu tummaks vaevaks .. A. Jakobson. || nõiduse, imeväega teist kuju omandama, teiseks olendiks v. esemeks muutuma. Libahundiks moonduma. Kurat moondunud hobuseks. Ta võis nõiavitsa väel moonduda kelleks või milleks tahes. *Korraga aga moondunud õed lindudeks ja lennanud uksest välja. Kerjaja moondanud nad lindudeks. M. J. Eisen. || ebaloomulikuks, võõraks, sageli inetuks v. veidraks muutuma. Mõned laibad olid plahvatusest tundmatuseni moondunud. Reumast moondunud jäsemed. Nimi oli aja jooksul tugevasti moondunud. Raske haiguse korral moondub psüühika, moonduvad emotsioonid. Valust, hirmust, nutust, raevust moondunud nägu. Grimassiks moondunud ilme, naeratus. *.. ees ootas allakäik, mil puhtad mugavad kohvikud moondusid räpasteks joomaurgasteks või kiirustavate inimestega täitunud sööklateks. J. Jõerüüt.

mäherdune-se 5› ‹pron
hrl kõnek missugune, milline. a. (küsisõnana, eriti retoorilistes küsimustes ja hüüatustes). Mäherdusest otsast alustada? Mäherdune mees sinust hädavaresest küll kasvab? Mäherdune jultumus temast! Mäherdune kaunis õhtu, öö! *Kas teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega? E. Vilde. b. (kõrvallauset siduva sõnana). See on sihuke ime, mäherdust enne pole nähtud. Mäherdune töö, säherdune palk. Eks näe, mäherdune töömees ta päris on. Päriti, mäherdusi plaane me edaspidiseks peame. *On imeteldav, mäherdusi pingutusi teevad emad, kui kavatsevad tütarde elu rikkuda. L. Hainsalu. c. (koos umbmäärasust väljendavate sõnade v. väljenditega nagu tahes, ükskõik, mine tea, jumal teab jne.). Sellist tööd ei taha teha, olgu palk mäherdune tahes. Ei maksa seltsida ükskõik mäherduse inimesega. Tüdruk on kogenematu, abiellub veel jumal teab mäherduse tüübiga.

märkmärgi 21› ‹s

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

naguniiadv
päris kindlasti, igal juhul, ikkagi, millelegi vaatamata v. millestki hoolimata, niikuinii. Ei maksa joosta, nagunii me ei jõua enam bussile. Seletamisest pole kasu, nagunii ta ei saa millestki aru. Ei tea, kas ta tundis meid ära? – Nagunii! Tal on nagunii juba kõik teada. Ma ei usu teda nagunii, rääkigu mida tahes. Võta endale, mina ei tee sellega nagunii midagi. Anne heitis magama, nagunii polnud pimedas midagi teha.

nimeltadv

1. (rõhutavana, kinnitavana, hrl. rõhutatava sõna ees:) just (nii), täpselt. Nimelt seda ta ootaski. Ta tahab just nimelt selliseid kingi. Kavatseb autot osta, aga ma ei tea, missugust nimelt. Nimelt selles küsimuses on meil lahkarvamusi. Tuleks end peita, aga kuhu nimelt? Meelitab minu parimaid töömehi oma brigaadi üle – just nimelt meelitab. Kas sa mõtled Jaani? – Just nimelt. *„Nii et keiser saatis flüügeladjutandile flüügeli?” – „Nimelt,” noogutas Timo. J. Kross.
2. kasut. (mõnikord sidesõna funktsioonile lähenevalt) täpsustuste, selgitavate lisamärkuste esitamisel. Andis meile head nõu, ja nimelt, et lahkuksime. Kõik meie okaspuud, nimelt kuusk, mänd ja kadakas. Võid teda õnnitleda, ta sai nimelt vanaisaks. Osa õunapuid tuleks maha võtta, nimelt need nigelamad. See päev on selgesti meeles, nimelt oli sel päeval päikesevarjutus. Meid ta ei näinud, olime nimelt põõsaste taga. Üks neist osutus äraandjaks, Peeter nimelt. Tollal nimelt oli toit väga kallis. || küsimuses väljendab nõuet täpsustuse, selgituse, loendi jms. saamiseks. Osa poisse ei saa tulla. – Kes nimelt? Mul on selleks põhjus. – Ja nimelt?
3. (rõhulisena:) nimme, meelega, sihilikult. Lähen nimelt, öeldagu mis tahes. Mida keelatakse, seda teeb jonnakas laps just nimelt. Kas kogemata või nimelt? *Ta suurendas isegi kiirust ja juhtis auto nimelt vasakule teeservale .. H. Pukk.

nimetama37

1. kellegi v. millegi kohta teatavat nime kasutama, kedagi v. midagi teatava nimega kutsuma v. teatava nime all tundma. Mõned kutsuvad teda Aleksiks, mõned nimetavad Sassiks. Sõbrannad nimetavad teda proua Elfriede(ks). Paala lahingut nimetatakse ka Madisepäeva lahinguks. || kedagi v. midagi teat. nimetusega tituleerima, kellekski v. millekski pidama. Tavatseb, armastab end peremeheks nimetada. Piirivalvurit nimetati tol ajal randrüütliks. Võin teda oma heaks sõbraks nimetada. Nimetas mind lihtsameelseks, sõimas lollikski. Sellist käitumist ei saa kuidagi korrektseks nimetada. Mida keegi kordaminekuks nimetab! Nimetatagu seda kuidas tahes, nimetage seda kuidas soovite! Ostsin selle suvila ära, nüüd võin teda omaks nimetada. Hunti ei tohtinud nimetada, tuli võsavillemiks hüüda. *Alltoaks nimetati seda mõisahoonete kogu, kus olid tallid, laudad, aidad, tõllakuurid .. P. Krusten.
2. ametisse, ametikohale määrama. Ametisse nimetama. President nimetas akadeemikud, rektorid, professorid, piiskopid. Nimetati riigi esindajaid välisriikidesse. *Peeter nimetas oma kuulsa sõbra, vürst Menšikovi, võidetud maade kindralkuberneriks .. J. Järv.
3. mainima, (ära) märkima; informeerima, teatama; loetlema. Kui sul on abi vaja, nimeta ainult, kohe tuleme. Kui palju sa autost tahad, nimeta hind. Jaan hommikul nagu nimetas jah, et täna tulevad külalised. Oleksite võinud meile ka nimetada, et teil on selline plaan. Tühine asi, seda ei maksa nimetadagi. Oma teeneid ei unusta ta kunagi nimetamast. Nime ma ei taha nimetada, räägime nimesid nimetamata. Nimetage tuntumaid läti kirjanikke. Kõiki nimetatud soove saab ju täita. Puuliike on pargis palju, nimetame siin ainult mõnd. Läksingi nimetatud ajal nimetatud kohta. Eespool nimetatud teosed. *Vaesed ei kutsu külalisi, vahel nimetavad ainult: eks astuge ka meie poole sisse! M. Metsanurk.

null-i 21› ‹s

1.numpõhiarv 0, mis liitmisel mis tahes arvuga ei muuda selle väärtust; elementide arv tühjas hulgas. Viis pluss null, viis miinus null on viis. Nulliga korrutatuna annab iga arv nulli. Nulliga jagatuna jääb arv endiseks. Läbis distantsi null karistuspunktiga. || (kellaaja puhul märgib minutite v. tundide tühja hulka). Kell seitse null null. Kakskümmend neli null null ehk null – null null (24.00 ehk 0.00). Kell null kolmkümmend ehk pool üks öösel. || (arvestuspunktita jäämise kohta). Mäng lõppes väravateta viigiga 0:0 (null null). Meie korvpallimeeskond läks juhtima neli null (4:0). Sai turniiritabelisse nulli. || piltl (millegi täiesti v. praktiliselt olematu kohta). Vaeva on nähtud, aga tulemus on null, võrdub nulliga. Selle töö väärtus on praktiliselt null. Kottpime öö, nähtavus peaaegu null. Matemaatika on mul eluaeg null olnud. Ta kirjandusalane haridus on enam-vähem null. Lubatud soodustused osutusid hiljem nulliks. Oli oma äri rajades peaaegu nullist alustanud. Uue tehnoloogiaga on tootmiskaod peaaegu nullini viidud. Minu väljavaated, lootused vähenesid nullini. Uurija aastatepikkune töö oli nulliks tehtud. Ta säästud on kahanenud nulliks, nullini, lähenevad nullile. Lepituskatsed lõppesid nulliga.
2.snumber 0, mis positsioonilises arvusüsteemis märgib mingi järgu ühikute puudumist; arvule juurde kirjutatuna tähistab selle suurenemist 10 korda. Seitse sajandikku ehk null koma null seitse (0,07). Null koma kuus hektarit. Ühte ja nulli on lastel kerge kirjutada. Nulliga lõppev arv. Miljon kirjutatakse kuue nulliga. || (selle numbriga tähistatud suuruse, suurusjärgu, töörežiimi vm. kohta). Kalossid number null. Number null haavlite läbimõõt on 4,25 mm. Pea aeti (number) nulliga 'masinaga hästi madalalt lõigates' paljaks. *Ülo juuksed olid hommikul nulli pealt maha aetud. A. Kaal. || piltl (kellegi v. millegi tähtsusetuks peetava, mittearvestatava v. tühise kohta). Mind ta ei näe ega arvesta – ma olen temale null. Tema arvamus on mulle null. Ühte kiidetakse taevani, teised on nullid. Tal pole enam autoriteeti, ta on minu jaoks ümmargune null. Brigadir on meeste silmis tühipaljas, täielik null. Inimest püütakse nulliks alandada. *Fakt on null, kui tahetakse näha nulli. R. Saluri. *Ma polnud null, polnud tühjalt veerev ratas. Minuga arvestati. O. Tooming.
3. nullpunkt mõõteskaalal. Temperatuur on nullis, langes alla nulli, tõusis pisut üle nulli. Mõõteriista osuti on nullil. Väinameres on keskmine veetase Kroonlinna nullist 7 cm madalam. || piltl (tuju, meeleolu jms. kohta:) kehv, vilets. Tuju, meeleolu on alla nulli, allpool nulli, vajub alla nulli, allapoole nulli. Tuju läks, langes päris nulli. Hing on täis ja tuju on nullis.

numbri|märk [-märgi]

1. märk (registreerimis)numbriga, number (3. täh.) Auto, jalgratta, paadi numbrimärk. Koertel on numbrimärk kaelarihmal.
2. arvu kirjamärk, number (1. täh.) Kümme erinevat numbrimärki võimaldavad kirjutada mis tahes arve.

nurk|deformatsioon
tehn keha mis tahes risttahukakujulise ruumielemendi servadevahelise täisnurga muutus

nägunäo 27› ‹s

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

omaillat -sse 8
I.pron
1.hrl. käändumata esineb possessiivse atribuudina objekti, adverbiaali v. atribuudi eesviitab sama lause (elusale) subjektile; näitab, et põhisõnaga tähistatud asi, olend v. nähtus kuulub tegevuse subjektile. Ta peseb oma pead, nägu. Söö oma kõht täis! Talitse oma suud! Laulja peab oma häält hoidma. Oma südames oli ta sellega nõus. Laps tegi oma näpule haiget. Ta külastas oma sugulasi. Isa oma pojaga. Ema armastus oma laste vastu. Tal on mure oma lapse pärast. Oma sõpru ja vaenlasi ei unustata niipea. Ta on oma 65 eluaasta kohta väga reibas. Ta on oma elu hästi elanud. Siin leidis ta oma surma. Tema oma jonni ei jäta. Ta saavutas oma eesmärgi. Tihased laulavad oma kevadelaulu. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Lapsed tegid oma tegemisi. Ta on praegu oma parimas eas. Ja mina oma lihtsameelsuses uskusin teda. Mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta on oma erialal väga tubli. Oma õnnetuseks oli ta liiga vara kohale jõudnud. Ta on oma eluga, tööga rahul. Ta tüütas meid oma alatise virisemisega. Ära kelgi oma tarkusega! Mine metsa oma jutuga! Tal on tulnud oma elus palju vaeva näha. Nooruses ei anta endale sageli oma tegudest aru. Võta oma kott! Ta ehitas oma maja metsa äärde. Näidend oli kaotanud oma aktuaalsuse. Müra saavutas oma suurima tugevuse. Väikelinn elab oma harilikku elu. Laul võttis kuulajad oma võimusesse. Öö astus oma õigustesse. Laev seisab oma täies ilus. Jutt mõjub oma lühidusega. Meri oma võimsusega hirmutas meid. Igaüks on ise oma õnne sepp. ||käänduvanavan. Oma(st) arust 'enese arvates' pole ma talle halvasti ütelnud. *Andres oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: iseoma.
2. hrl. koos genitiivatribuudiga viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile v. nähtusele, mis kuulub kellelegi v. millelegi v. pärineb kelleltki v. kuskilt. a. (kõne all on mitu isikut v. asja). Peetri nägu on mustem kui Jaani oma. Minu lapsed on sinu omadega tülis. Rooside lõhn segunes jasmiinide omaga. Teiste tegelaste nimede hulgas oli ka tema oma. Siinsed olud pole meie omadega võrreldavad. Söödi lambaliha, vähem sea ja looma oma. Kingadest oli müügil Austria omi. Tema kott oli tühjaks söödud, aga minu omast polnud võetud. Eelistab kodutoitu söökla omale. Püüdis kätt poisi omast vabastada. Tema pilk kohtus minu omaga. *.. Nurme armastusluule erineb Underi omast täielikult. P. Viiding. b. (kõne all on üks isik v. asi). Raamat on poisi oma. Allkiri oli täiesti tema oma. Käekiri osutus süüaluse omaks. *Silmad oli Anupeetri Teele omad. H. Sergo. *Kahest koolimaja korstnast suitseb üks – elukorteri oma. M. Traat.
3. esineb verbi käänduva laiendina refleksiivpronoomeni enese v. enda asemel. Ta ostab omale kingad. Ema võttis lapse omale sülle. Tahtis tüdrukut omale naiseks. Ta kiskus omal mütsi peast. Võta see asi oma peale. Ta vaatas oma ümber. Peremees võttis juhtimise oma kätte. Tal on küüned oma poole. Täna on neil korter oma päralt. *No kuidas siis teie oma pool elate? Juh. Liiv.
4. esineb noomeni käänduva laiendina determinatiivpronoomeni ise asemel. See on su oma süü. Mine sina, mul omal pole aega. Ka talle omale meeldis see pilt rohkem. Need on ta oma korjatud marjad. Oma teada, oma arvates on tal õigus.
II.adj
1. väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane. Siin on kõik nii koduselt oma. Ta on mulle läbi ja läbi oma. Olin talus juba täiesti oma inimene. Uudissõnad said ruttu omaks. Ikka rohkem said abikaasad teineteisele omaks. Need kingad on algusest peale omad 'mugavad nagu kaua kantud'. *Marie oskas ruttu omaks inimeseks saada. L. Vaher. *Maasi kui omam liikus ees. E. Tennov. || samasse perekonda vm. kitsasse kollektiivi kuuluv. Peale oma inimeste olid ka mõned tuttavad. Sünnipäeval olid ainult omad inimesed, võõraid ei kutsutud. Töö sai tehtud omade inimestega. Kes seal on, kas oma või võõras? Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. || usaldusväärne, omasugune, vandeseltslaslik. Juhataja on meil oma semu. Võite julgelt rääkida, siin on kõik omad poisid. Vallavanem pidas teda omaks meheks. || kohalik, kodune. Armastab kasutada võõrsõnade asemel oma sõnu. Oma kandi, nurga inimene. Need pole importtooted, vaid omad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.
2. mingi teatud, teistest erinev, (kellelegi v. millelegi) vastav, iseloomulik, kohane. Oma võlu on selleski muusikas. Igal mängul on omad seadused. See on omas laadis huvitav töö. Lapsed rääkisid igaüks omas pudikeeles. Iga asi tuleb omal ajal. Igaüks lõbutses omal kombel, omal viisil. Oma näoga elamurajoon. Igal plaanil olid omad puudused. Kumbki ajab oma joru, joont. Mõte käib omi radu. Küll ta ükskord omad vitsad kätte saab. Trükikojas on palju oma ala meistreid. Ta saavutas oma kaalus esikoha. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Igal linnul oma laul. Igal oinal oma mihklipäev.
3. isiklik, kellelegi kuuluv. See on tema esimene oma raha. Oma elamine on tema jaoks kõige tähtsam. Kas sul oma arvamust polegi? Peeter oli ju ta oma poeg, mitte võõras. Jutusta oma sõnadega! Vangide hulgas oli ka oma riietes mehi. Kõik on tal laenatud, miski pole päris oma. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Too mees meeldis talle rohkem kui oma mees. Oma asi! Seened on parimad nende omas mahlas. Maksis kahju omast taskust välja. Tegi seda omast heast tahtmisest. Ta sõidab omal kulul, omal algatusel, omal riisikol. Haige liigub juba omal jalal. Mõtle oma peaga! Seda tahaks oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda, oma käega katsuda. On viletsust omal nahal tunda saanud. Lahkus töölt omal soovil. Ta sõi omas leivas, omalt laualt, oma toitu. Tal on omad asjad ajada. Üht talledest võid omaks pidada. Omad vitsad peksavad. Oma tuba, oma luba. Oma särk on ihule kõige lähemal. Oma ase, pehme ase. Parem ikka oma sitsisärk kui laenatud siidisärk. *Aga piibupops, tubakatops ja naisenops – need olgu omad! H. Raudsepp. *Õigus omal maalapil seista ja end peremehena tunda oli isal täielikult. R. Sirge. | omalt poolt enda nimel, isikliku panusena; vahel rõhutavalt-vastandavalt ilma erilise tähenduseta. Tüdruk viskas ka omalt poolt oksakese tulle. Ta tegi omalt poolt kaks ettepanekut. Ta ei julgenud omalt poolt midagi öelda. Peeter omalt poolt ei saanud millestki aru.
III.s
1. keegi v. miski kellelegi kuuluv. a. omand, vara vms. Omast ilma jääma. Oma taga nõudma. Meile pole laenu vaja, meie ajame omaga läbi, tuleme omadega välja. Tema on alati omast kümne küünega kinni hoidnud. Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Tema teise oma ei puutu. Võta ja hoia kui oma. Mis hammaste taga, on oma. b. oma seisukoht, arvamus, tahtmine v. nõudmine. Öelgu teised mis tahes, tema oma ei jäta, ajab ikka oma. Tema juba omast ei tagane. Mõlemad jäid oma juurde (kindlaks). Mina räägin oma, nemad raiuvad oma. Ta oli oma saanud ja läks rahunenult koju. c. oma osa. Lähme sööma, kõht nõuab oma. Väsimus nõudis oma, nii et laps jäi mängu juurde magama. *Peale seda pidi armastusele tulema vaheaeg, sest elu nõudis oma. A. H. Tammsaare. *Rohke töö ja mitmesugused mured tegid oma. Lauluisa tervis halvenes.. A. Ivask. d.pl.toimingud, tööd, asjad. Väike etleja läks omadega sassi, viltu, rappa. Kui oled omadega valmis, hakkame minema. Oleme omadega jälle jännis, jännist väljas. On osanud alati omadega puhtalt välja tulla. *.. [poisid] pidid ise omadega hakkama saama. A. Alas (tlk).
2.koos possessiivse genitiivatribuudiga›. a.pl.mingisse kollektiivi kuuluvad inimesed. Raja, Kõrboja omad. Uhe omad käisid meil. Kas sa Tuule omi tunned? Naabri omad läksid juba heinale. Sepa omad on möldri omadega tülis. Meie omad on kõik pulmas. Vabriku omadel on täna pidu. „Kalevi” omad võitsid. b.sg.mingi kollektiivi liige (hrl. peremehe v. abikaasa kohta). Raja oma hakkab uut maja ehitama. Liine omal on kuldsed käed. *Meie oma ütleb teravusi teie omale ja teie oma jälle meie omale .. M. Mõtslane.
3.pl., ilma possessiivse genitiivatribuudita›. a. sama kollektiivi liikmed; omaksed, mõtte-, aatekaaslased; ant. võõrad. Omadega ei maksa tülli minna. Omade peale koer ei haugu. Omade asi, küll lepivad ära. Terve klass tuli omadele pöialt hoidma. Hea on vahel omadega mõtteid vahetada. *Võik hirnub. Kaugelt vastus kajab. / Näe, omi igatseb ka loom! D. Vaarandi. b. samal poolel või(s)tlevad inimesed; ant. vaenlased, vastased. Luuraja jõudis läbi rindejoone omade juurde. Varumängijad ergutasid omasid.

paljuadv

1. väljendab lähemalt piiritlemata suurt hulka: suurel määral, arvul v. hulgal, rohkesti.; ant. vähe. a.verbiga›. Ta armastab palju rääkida. Möödunud suvel sadas palju. Ta on palju lugenud. Koolis antakse palju õppida. See ei maksa palju. Mulle see tähendab palju. Palju ei puudunud, et oleksin kukkunud. Pean minema, kell on juba palju. Kellele palju antud, sellelt palju nõutakse. Kes palju teeb, see palju sööb. *.. kõhutäidet – kassile palju, mehele vähe. H. Sergo. *Niisuguse sooja ilmaga oli musta kostüümi muidugi palju, kuid tavast tuli kinni pidada. M. Traat. b.substantiivi partitiiviga›. Palju tööd, vaeva, muret. Vii talle palju tervisi. Kontserdil oli palju rahvast. Sellest on palju juttu olnud. On möödunud palju aega, aastaid. Sinna on palju maad. Heal lapsel palju nimesid. Noorpaarile sooviti palju õnne, päikest. Kui palju päid, nii palju arvamusi. Võta 200 g võid ja niisama palju suhkrut. Palju kisa, vähe villa. c.adjektiivi v. adverbi komparatiiviga›. Palju ilusam, suurem, väiksem, soojem, külmem, tugevam, õrnem, kallim, odavam, vanem, noorem. Palju paremini, halvemini, kiiremini. Palju hiljem, varem, vähem, rohkem. d.koos teise määra v. hulka väljendava adverbiga›. Väga, õige, lõpmata, hirmus, kole palju. Raha pole mul kuigi palju. Kulutan toidu peale liiga palju. Kas nii palju? Tohutult, pööraselt, ülearu palju. Aega pole enam teab kui palju. Nalja sai parasjagu palju. Nii palju kui süda soovib, kutsub. Poistega on tal juttu kui palju 'väga palju'. *Ja ta seadis nõnda, et oleks hästi palju ja sagedasti kirjalikke töid.. A. H. Tammsaare. || kõnek kui palju. Palju sa tahad, soovid? Palju see maksab? Palju kell võiks olla? Ei tea, palju talle anda. || kõnek nii palju kui. Tee, palju sa teed, rahul ikkagi ei olda. Proovis palju proovis, mootor käima ei läinud. Seda plekki välja ei saa, nühi palju tahes.
2.rõhumäärsõnanasuurt, eriti. Tüli nende vahel ei lõppenud palju kunagi. Üksinda ei tohtinud ta palju kuhugi minna. Sealt pole palju keegi julgenud läbi minna. *Kahvlit polnud küll palju kellelgi – seda tarvitati harva. A. Hint.

maha panema

1. asetama midagi v. kedagi mingist kõrgemast asendist pinnale, millel panija ise vahetult paikneb v. millel asetseb panijat sisaldav, kandev vms. ese. Ta pani kandami maha. Perenaine võtab pingilt korvi ning paneb maha. „Kuhu te end maha panna lasete?” küsib autojuht sõitjalt. || maha laadima. Koormat, kaupa kuskile maha panema.
2. kedagi (hrv. ka midagi) vägivaldselt pikali panema. Maadeldes võis ta keda tahes maha panna. Tema teivas paneb mehi maha kui loogu. Ta pani karu ühe pauguga maha. Kuul pani jänese maha. *Veevoolust mahapandud hein ei suutnud ennast aga enam püsti ajada. I. Pau.
3. (taimede kohta:) mulda, maapinda kasvama panema, hrl. istikuid istutama v. väiksemate koguste kaupa seemneid külvama. Kartuleid, sibulaid, kapsaid, porgandeid maha panema. Enamik mugullilli pannakse maha sügisel.
4. mingist tegevusest loobuma, millegagi tegelemist maha jätma. Ametit, kohustusi maha panema. Ta pani luuletuste kirjutamise lõplikult maha. *.. ma juba neljas aasta tsiviilmees, panin mundri maha. R. Vellend.
5. hrv sooritama, toime panema. *Noh, seda parem, saame ilma koolita väikese madina maha panna. H. Jürisson.

panoraam-i 21› ‹s

1. maastiku, linna vm. objekti üldvaade kõrgemalt kohalt v. eemalt, ringvaade. Lasnamäelt avaneb Tallinna panoraam. Rongiakna tagant libises mööda Karpaatide vahelduv panoraam. Ilus vaade jäi neil nägemata: terve panoraam oli udus. Kuukulgur andis edasi kuupinna telefotomeetrilisi panoraame. | piltl. *Vanadus on hirmus. Räägitagu mis tahes küpsusest ja rahust ja selginud panoraamidest – see kõik ei muuda asja.. E. Vetemaa.
2. ringmaal ümarehitise seinal; teatris lava tagapõhjaks olev hrl. maastikku kujutav ringpilt. Filmivõtte panoraamiks oli tolmav ehitustander. Panoraam oli hästi valitud niisuguse vestluse filmimiseks.
3. van ajutine ehitis (näit. laatadel), kus läbi optilise suurenduse näidati pildisarju. Maastik vaheldus kiiresti nagu panoraamis.
4. sõj suurtüki sihtimisel kasutatav nurgamõõtur

patriarhaalne-se 2› ‹adj

1. aj patriarhaadiaegne, isajärgne, isaõiguslik. Patriarhaalsed suhted, orjus. Sugukond lagunes suurteks patriarhaalseteks peredeks. Kui mehe osa elatusvahendite hankimisel suurenes, muutus sugukond matriarhaalsest patriarhaalseks. Siinses mägikülas maksavad patriarhaalsed kombed: isa käsk on püha, olgu see kui absurdne tahes.
2. piltl esiisadeaegne, -viisiline, vanaaegne, vanadele traditsioonidele truu. Vaikne patriarhaalne kaluriküla. Patriarhaalne elulaad, ellusuhtumine. Patriarhaalsetes tingimustes kasvanud talupoiss. Oma patriarhaalses piiratuses ei saanud ta uuest ajast aru. Nende kodus säilitati patriarhaalseid traditsioone.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur