[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sügelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kihelema
1. (naha v. limaskesta kohta:) seesugust ebameeldivat ärritust andma, mis tekitab vajadust seda kehapiirkonda sügada. Nahk, ihu sügeleb. Selg, kints, nina, pea, peopesa sügeleb. Kratsis sügelevat jalasäärt. Villane kampsun hõõrus käsivarred sügelema. Kõht sügeleb kirbu hammustusest. Sääsemuhud kätel ja kaelal sügelesid. Keha kattus punaste sügelevate laikudega. Haav hakkas sügelema. Siga nühib sügelevat külge vastu aeda. Mis sügeleb, seda ei jäeta sügamata. | piltl. *Lapsik jutt, totter jutt, tean ise. Aga kui sügeleb? Kui kuradi kibedasti sügeleb! H. Raudsepp. *.. Taavet mulle: noh, kui sul jüst rahad taskus sügelevad ja välja teed, siis võib ka [teemajja minna]. E. Maasik.
2. piltl midagi väga teha tahtma, tegutsemist ihaldama. Käed sügelevad töö, tegevuse järele. Käed sügelevad, võtaks siit midagi, aga ei tohi. Metslooma ilmumisel sügeleb mõnegi mehe sõrm püssikuke järele. *.. nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. A. H. Tammsaare.

hambad sügelevad vt hammas

[kellelgi] keelel ~ keele peal sügelema, [kelle(l)gi] keel sügeleb vt keel

[kelle(l)gi] rusikad sügelevad vt rusikas

[kelle(l)gi] sõrmed sügelevad vt sõrm

süda sügeleb (sees) vt süda