[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

välja ajama

1. välja minema v. lahkuma sundima. Majast, toast, korterist välja ajama. Loomad, kari aeti laudast välja. Vaenlane aeti maalt välja. Sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja. Aja endast laiskus välja. Kes sind nii vara välja ajas? *Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele .. A. H. Tammsaare. || (mõnd kehaosa jne.) välja sirutama, pistma. Laps ajas jalad teki alt välja. Tigu ajab katsesarved välja. Aja keel suust välja. || kõnek (koos sõnaga end) välja, esile tulema v. ilmuma. Näe, Leena ka end välja ajanud. Ajasin end suure vaevaga voodist välja.
2. välja saatma, endast eraldama, eritama. Suitsu, auru, tossu välja ajama. Vigastatud kuusk ajab vaiku välja. Puud ei tahtnud põleda: visisesid ja ajasid vett välja. *.. lamas maas, kiristas hambaid, ajas verist vahtu välja. F. Tuglas.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

enkliis ‹-i 21› ‹s›
keel rõhutu sõna liitumine eelneva sõnaga üheks häälduslikuks tervikuks

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kergitama ‹37›

1. (pisut) kõrgemale, ülespoole liigutama, nihutama v. tõstma. Katet, kaant kergitama. Kivi ei jõutud maast kergitadagi. Kergitas prooviks toolil olevat seljakotti. Kergitasin laudlina äärt, tekiserva. Haigel kergitati aeg-ajalt peaalust. Kergitas mantlikrae kõrgemale. Poiss kergitas pükse. Kergitab veest läbi minnes kleiti, seelikusaba, püksisääri. Mütsi, kübarat, kaabut kergitama (tervitamisel). Kergitasin korraks raamatu kohalt pead. Kulme kergitama. Kergitas muiates vaid üht suunurka. Kergita end 'tõuse (korraks)'! Lind kergitas tiibu ja tõusis lendu. Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise. *Maru-iilid olid surunud endid ühe sindlikatuse alla, tõstsid ja kergitasid seda .. A. Jakobson. | piltl. Saladuskatet kergitama. || (koos mingit nõu tähistava sõnaga märgib joomist, rüüpamist). Mehed kergitasid õllekannu. *Niisuguse hea inimese mälestuseks polnud patt klaasi kergitada. V. Gross. *Emailsildil aga rõõmus lastepaar, suurem puremas võileiba, vähem kergitamas tassi piimaga. L. Kibuvits. || kõrgendama (hääle kohta). Kergitas ägestudes häält. *Monikal on kombeks majapidajaga rääkides tooni kergitada .. V. Gross.
2. millegi määra, ulatust lisama, suurendama. Mõisnik kergitas renti. Majaperemees kergitas järjest üüri.
3. (taigna kohta:) kohevaks tegema, paisutama, kerkima panema. Pärm, söögisooda kergitab taignat.
4. piltl tõstatama, algatama. Küsimust, probleemi kergitama. J. Schultz-Bertram kergitas eesti eepose loomise mõtte.
5. hrv upitama, ülendama, esile tõstma. *Seesama noormees, kes vastu tema tahtmist oli kergitatud lülivanemaks ja seega ka ühtlasi tema juhtijaks. R. Sirge.
6. van kergendama. Pead veidi oma kukrut kergitama. *.. nüüd võin jälle sind aidata ja su vaeva kergitada. J. Pärn. *Kuuvalgus kergitas tema vaevalist otsimisereisi. A. Saal.

kili1 ‹11› ‹s›
(hrl. koos sõnaga koli:) vana kraam. *Sellesse kahte ruumi oli niisugust kili ja koli kokku toodud, et see näis otse haisevat .. P. Vallak.

kindla|sõnaline
kindlalt väljendatud; kindla sõnaga, otsusekindel. Kindlasõnaline otsus, hinnang. Kindlasõnaline ülemus.

kiri ‹kirja 31› ‹s›

1. hrl. graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks. Egiptuse, kreeka, ladina, slaavi, heebrea, araabia, hiina, armeenia, gruusia, gooti kiri. Pimedate kiri. || šrift, trükikiri, selle liik v. kraad. Raamat trükiti Laakmanni kulu ja kirjadega 'väljaandel, kirjastusel'. Antiikvas, groteskis, fraktuuris vm. kirjas trükitud raamatud. Paks, jäme, rasvane, poolpaks, harilik kiri. Suure kirjaga raamat, kuulutus. || kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna. Kolkakülades ei osatud lugeda ega tuntud kirja. *Kui tema amet oleks kirja uurida, võiks ta rääkida niisama targalt kui Küti Elmar. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hieroglüüf|kiri, häälik|kiri, kiil|kiri, kiir|kiri, masina|kiri, mõiste|kiri, nöör|kiri, pilt|kiri, raid|kiri, ruuni|kiri, sala|kiri, silp|kiri, sõlm|kiri, tähtkiri; fraktuur|kiri, grotesk|kiri, kapitaal|kiri, kapiteel|kiri, korpus|kiri, kursiiv|kiri, ptii|kiri, püst|kiri, trüki|kiri, versaalkiri.
2. kirjamärkide käsitsi kirjutamise viis; käekiri. Tal on ilus, selge kiri. Kiri on hästi loetav, lohakas, kribuline. Kogu päevik on täis tihedat peent kirja.
▷ Liitsõnad: ilu|kiri, kald|kiri, plakat|kiri, püst|kiri, standard|kiri, ümarkiri; pliiatsi|kiri, tindi|kiri, tušikiri; kirbukiri.
3. kirjamärkidest koosnev tekst. Kiri päevikus on tuhmiks muutunud. Kõnnitee serval olid sildid kirjaga „Murul käimine keelatud!” Hauakivide kiri oli peaaegu kustunud. Ega kiri valeta. || mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga; ant. kull. Väljakupoolte loosimisel tuli kohtunikul kulli ja kirja visata. Kull või kiri? (küsimus loosimisel, liisuheitmisel). Kulli ja kirja mängima 'õnnemängu mängima, kus võidab see, kes õigesti ennustab, kas pöörlema pandud v. õhku visatud mündil jääb kukkumisel peale vapi- või kirjapool'.
▷ Liitsõnad: all|kiri, haua|kiri, juht|kiri, käsi|kiri, lipu|kiri, peal|kiri, raidkiri; neoon|kiri, tulekiri; õigekiri.
4. (posti teel lähetatav) ümbrikku pandud v. suletud paber kirjutatud tekstiga tea(de)te edastamiseks vm. Ametlik kiri. Tähitud kiri. Õhuke, paks, pikk, lühike, napisõnaline, lakooniline kiri. Avatud, avamata kiri. Kirjade sorteerimine, tembeldamine postiasutuses. Ema, sõbra kiri. Kiri kallimalt. Laual on vanemate kiri. Kiri kodumaalt, välismaalt, Lätist. Tema kirjad kodustele. Kirja kirjutama, saatma, ootama. Luges kirja läbi. Panin kirja posti. Kleepis kirja kinni. Tegin kirja lahti. Sain temalt mitu kirja. Ajalehele, toimetusele saabus lugejatelt palju kirju. Mul on sulle kiri üle anda. Viimase postiga tuli mitu kirja. Rebis kirja tükkideks, puruks. Kirjas polnud sõnagi viimastest sündmustest. Püüdis asja ajada kirja teel. Vangid vahetasid kirju salaja. Teda polnud kodus, jätsin talle väikese kirja. *.. Roht ilmutab hiljem „Tallinna Teatajas” koguni avaliku kirja, milles peale muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb. J. Kärner. || selles vormis kirjutatud ilukirjanduslik vm. teos. O. Lutsu teos „Kirjad Maariale”. Pauluse kirjad. || kirjaümbrikut meenutav nõelte pakend. Kiri nõelu.
▷ Liitsõnad: anonüüm|kiri, armastus|kiri, era|kiri, kaas|kiri, kaebe|kiri, lepitus|kiri, meeldetuletus|kiri, protesti|kiri, soovitus|kiri, tänu|kiri, vabandus|kiri, vastus|kiri, viisakus|kiri, õnnitlus|kiri, ässituskiri; e-|kiri, elektronkiri; liht|kiri, tähtkiri.
5. ‹hrl. pl.› kõnek dokument, ametlik paber; ürik. Laos oli vähem kaupa, kui kirjad näitasid. Arveametnik ja kassapidaja hoiavad kirjad ilusasti korras. *Vahepeal on Emmi – kirjade järgi Anette-Emmeline – vankripäras end sõidusuunda pööranud .. M. Traat. *Tead, Logina on kolmsada aastat vana koht ... Juba poola-aegsetes kirjades mainitakse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: au|kiri, ees|kiri, hinna|kiri, kaitse|kiri, kiitus(e)|kiri, kinke|kiri, käsk|kiri, luba|kiri, märgu|kiri, nõude|kiri, palve|kiri, pant|kiri, põhi|kiri, raha|kiri, ratifitseerimis|kiri, ring|kiri, saate|kiri, suunamis|kiri, teenistus|kiri, turbe|kiri, voli|kiri, võla|kiri, ärakiri; hinge|kiri, kiriku|kiri, nime|kiri, revisjonikiri.
6. kõnek nimekiri; ‹sisekohakäänetes› osutab kategooriale, liigile, rühmale, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat v. kust keegi välja arvatakse. Poisid võib juba meeste kirja arvata. Oled sa ikka veel poissmeeste kirjas? Koolis oli ta kogu aeg kolmemeeste kirjas. Õppeedukuselt on kool paremate kirjas. Teda ei saa veel kahtlusaluste kirjast kustutada. *.. väga ja väga võimalik, et ta enam polegi Häänküla kooli õpilaste kirjas. O. Luts.
7. van raamat. *Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. A. H. Tammsaare. || piibel, püha raamat. Kirigi ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kätte.
▷ Liitsõnad: aja|kiri, kuu|kiri, püha|kiri, reisi|kiri, väitekiri.
8. (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel jm.). Lilleliste kirjadega põll. Särgikäiste kiri. Ilusa kirjaga kangas. Põletatud kirjadega puunõud. Hiiu kirjadega õllekapp. Lõikas kepile kirjad peale. Uhkete kirjadega tort. Musta-valget kirja 'musta-valgekirju' lehm. | piltl. *.. tüdruku küüned olid sinna [põsele] jätnud kirja, mida ei saanud valesti mõista. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: kampsuni|kiri, kinda|kiri, käise|kiri, pitsi|kiri, puidu|kiri, suka|kiri, tanu|kiri, tikandi|kiri, vaiba|kiri, varruka|kiri, vöökiri; pilu|kiri, põletuskiri; kalasaba|kiri, kirbu|kiri, kärbse|kiri, liblika|kiri, lill|kiri, vikkel|kiri, vöötkiri.

kirin ‹-a 2› ‹s›

1. kiristamine, krigin. Kostsid oiged ja hammaste kirin.
2. kirisemine, kriiskamine. *Siin oli palju naerukajakaid koos. Õhk oli täis nende kirinat. A. Mälk. || (koos sõnaga kärin märgib lärmi v. müra). *Lossi värava ees – missugune kirin ja kärin! Naiste nutt, laste karjumine, loomade ammumine ja hirnumine läbisegi. A. Kitzberg.

kirts ‹interj adv›
(hrl. koos sõnaga kärts) annab edasi katkirebimise heledat heli. *.. näinud ise oma silmaga, kui preester andnud polkovnikule lips ja lops mööda kõrvu, kirts ja kärts olnud mundrihõlm maas .. E. Särgava.

kontreerima ‹42›

1. vastulööke andma (näit. poksis). Viikmaa ründas, Kõiv kontreeris.
2. sõnaga „kontra” mängu väärtust kahekordistama (näit. bridžis, skatis)

korrelaat ‹-laadi 21› ‹s›
hrl loog keel mõiste, sõna vm., mis on vastastikuses seoses teise mõistega, sõnaga vm. (näit. õpilane – õpetaja, see – teine); sõna v. väljend, millele (relatiiv)pronoomen viitab

kuidas ‹adv›
I. küsiv-siduv viisisõna
1. mismoodi, mis kombel. a. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Kuidas elate? Kuidas koolis läheb? Kuidas käsi käib? Kuidas sa end täna tunned? Kuidas sa tulid? Kuidas sa mind üles leidsid? Kuidas su nimi on? Ants, kuidas see juhtus? Kuidas seda taime nimetatakse? Kuidas siit põgeneda? Sa oled muutunud. – Kuidas nii? Andestust, kuidas te ütlesite? Palun, kuidas see oli? Noh, kuidas vili on? Kas lähme kõik koos või kuidas? Kuidas, sulle ei meeldigi meie otsus? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Heino, kuidas sa emaga räägid! Kuidas te julgete mind puutuda! Kuidas sa välja näed! Kuidas see küll võimalik on! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud! Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda! *Kuidas tal oli õigus, sel lihtsal naisel! B. Kangro. c. hrl. koos sõnaga siis jaatavas vastuses kellegi küsimusele. „Kas sa täna teatrisse lähed?” – „Loomulikult, kuidas siis muidu.”. *„Kas siis loomad nutavad?” – „Kuidas siis! Seda on palju valusam vaadata kui inimese nuttu ...” V. Saar.
2. alustab sihitis-, alus-, täiend-, määra- vm. kõrvallauset: mismoodi, mis kombel; mis vahenditega. Räägi siis nüüd, kuidas te elate. Ma küsin sinult, kuidas see on võimalik. Kuulsin, kuidas keegi nuttis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Vaata, kuidas ta kõnnib! Nüüd on tal selge, kuidas seda teha. Talle meenus, kuidas nad kahekesi lapsepõlves mängisid. Jõuti otsusele, kuidas toimida. Otsib võimalusi, kuidas oma vastastele kätte maksta. Kõik oleneb sellest, kuidas korraldust täidetakse. Kõhklesin kaua, kuidas juttu alustada. Sedamööda, kuidas õhtu lähenes, muutus ka jahedamaks.
3. alustab viisi- v. määralauset: nagu, nii nagu; nagu vähegi, niipalju kui. Tee, kuidas kästud. Püüdsin teda lohutada, kuidas oskasin. Jooksis (nii), kuidas jalad võtsid. Töötati (nõnda), kuidas tervis lubas. Karjus (nii), kuidas kõri võttis. Lind laulab, kuidas nokk loodud. Kõik oli tehtud, kuidas juhtub. *Ma siis vajutasin, kuidas vajutamiseks rammu jätkus.. R. Vaidlo.
4. alustab võrdluslikku viisilauset, kusjuures pealauses on korrelaadiks hrl. määrsõna nõnda: nagu, missugune, mismoodi. Kuidas aasta, nõnda saak. Kuidas töö, nõnda palk. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Pikkamisi muutus asi niisuguseks, kuidas ta nüüd on. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
5. alustab möönduslauset: ükskõik mis kombel, kui väga. Kuidas ta ka püüdis, töö jäi ikka lõpetamata. Kuidas ma ka ei üritanud, kõik püüded ebaõnnestusid. Kuidas ka ei rahmeldaks, kõike ei jõua ikka ära teha. Vang vaikis, kuidas ka ei pekstud ega piinatud. *Kuidas Eedi poleks tahtnudki vaikida, pidi ta nüüd ometi vastama. E. Krusten.
II.
1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis moodi, (ükskõik) mis kombel. Mindi teele, kes kuidas. Kuidas kunagi, aga täna oldi naljast kaugel. Lugu oleks võinud lõppeda veel ei tea kuidas. Oli kuidas ta oli, aga pidu peeti ära. Püüa kuidas tahes, kõike ära teha ikka ei jõua. Lähen siit ükskõik kuidas! *Kuidas kellelgi, aga tema juures on see pahameele tundemärk. O. Kool.
2. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab lauset, mis tegelikult sisaldab esitatud väljendusele vastupidist arvamust v. hinnangut. Kuidas ma sain siis seesuguse ülekohtuga leppida! Kuidas siis mitte aidata hädalist! *„See ju meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa!” hüüab üks tüdruk vahele. A. Gailit.
3. osutab mingi tunde v. soovi, ka tegevuse v. olukorra, nähtuse intensiivsusele: kui väga. Kuidas ma tahaksin, et isagi seda näeks! Ah, kuidas magaks veel natuke aega! Ja kuidas ta ootas, kuidas rõõmustas! Kuidas sa mind küll ehmatasid! Oi, kuidas ta karjus! Ja kuidas Leeni veel õmmelda oskab! Tegelikult Mihkel tahtis seda, ja kuidas veel! *Jumal, kuidas on poiss siiski Eva nägu. A. Hint.
4. nii nagu, nagu. a. vastuses kellegi küsimusele. Kas teeme väikese vaheaja? – Kuidas soovite! b. kiillause algul. *Õigust öelda on inimesed viimasel poolsajandil elanud nagu jänesed, või – kuidas soovite – kiskjad rohtlaanes.. E. Krusten.

lipp ‹lipi 21› ‹s›

1. kitsas ja õhuke lauake, liist. Aiapostide külge naelutatakse latid, lattide külge lipid.
▷ Liitsõnad: aialipp.
2. (hrl. koos sõnaga lapp:) väike lapp, lapike. Kapsa kohta on mõistatus: lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata.

lippima ‹lipin 42›
(hrl. koos sõnaga lappima:) lapikestega paikama v. nendest kokku seadma, (korduvalt) lappima. Vanad lipitud ja lapitud püksid. Vanamees lippis ja lappis oma paadilogu. Kleit pole uus ühtigi, sai kahest vanast lipitud ja lapitud. Lipitud-lapitud katus.

luu ‹15› ‹s›

1. ka anat luukoest koosnev selgroogsete luustiku üksikosa; sün. kont (kõnekeelsem). Lühikesed, lamedad, pikad luud. Lihased kinnituvad luude külge kõõluste vahendusel. Inimese, imetajate, kalade, lindude luud. Vanainimese luud on haprad, võivad kergesti murduda. Luu on kokku kasvanud. Haav ulatub luuni. Tal on reuma kallal, kõik luud ja liikmed valutavad. Jäi sõjas kaduma, kes teab, kus tema luud (ja kondid) puhkavad, pleegivad. Küll luu liha kasvatab. || (ainena). Muistne inimene valmistas luust tarbeesemeid, ehteid. Luust nikerdatud kuju. || hrv (kehaehituse kohta:) kont. *Vanaisa, tugeva luuga mees .. J. Mändmets. *Olen väike, kitsas ja õhukese luuga. H. Raudsepp. || (koos sõnaga liha:) inimkeha. Külm tuul puhub lihast ja luust läbi, läbi liha ja luu. *Siis veidi väsimust mul tundub lihas-luus .. M. Under.
▷ Liitsõnad: aba|luu, hamba|luu, häbeme|luu, istmiku|luu, jala|luu, kaarna|luu, kaela|luu, keder|luu, keele|luu, kiiru|luu, kodar|luu, kolju|luu, koolja|luu, krõmps|luu, kukla|luu, käe|luu, külje|luu, küünar|luu, laba|luu, lõua|luu, nina|luu, oimu|luu, otsmiku|luu, pahk|luu, pea|luu, pind|luu, puusa|luu, pöia|luu, randme|luu, rang|luu, reie|luu, rinna|luu, rist|luu, saba|luu, sahk|luu, sarna|luu, sääre|luu, toru|luu, õla|luu, õlavarre|luu, õndraluu; elevandi|luu, hark|luu, kala|luu, linnu|luu, loomaluu; umbluu.
2. linaluu. Linaleovesi peab olema sobiva temperatuuriga, et võtaks parajasti luud lahti, seejuures kiudu määndamata. *Linakolkmed lasti robinal [ropsiratta] lippide ette ja valged luud lendasid õhku kui lumi. E. J. Voitk.
▷ Liitsõnad: linaluu.
3. luuvilja puitunud sisekest, kivi. Ploomi, kirsi, kreegi luu.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

naa|moodi ‹adv›
kõnek
1. niimoodi. Või siis naamoodi on lood!
2. (koos sõnaga niimoodi:) teistmoodi, teisiti. Proovib, räägib, seletab kord niimoodi, kord naamoodi. Tee niimoodi või naamoodi, ikka ei olda rahul. Üks arvab niimoodi, teine naamoodi. Ei ole hea niimoodi ega naamoodi.

naa|palju ‹adv›
hrv (koos sõnaga niipalju:) niivõrd, nii suurel hulgal. Seletas, et seda on toodetud niipalju ja seda naapalju.

naa|pidi ‹adv›
(koos sõnaga niipidi:) teistpidi, teisiti. Olen seda asja kaalunud niipidi ja naapidi. *Hingekarjaste elust ja asjadest räägitakse ju ilmast ilma nii- ja naapidi ... J. Kross. *.. nämmutab niipidi ja naapidi, aga välja ei tule miskit pidi. O. Jõgi (tlk).

naa|sugune ‹pron›
kõnek
1. niisugune. Mis siis teha, kui asi võtab naasuguse pöörde? Keegi võiks arvata, et ta on mõni naasugune.
2. (koos sõnaga niisugune:) teistsugune. Inimesi on nii- ja naasuguseid. Seletas, et nii- ja naasugustel tingimustel ta oleks nõus. *Räägid, Ants niisugune ja Ants naasugune. Elaksid õige ise temaga, siis laulaksid teist laulu. E. Maasik.

naaviisi ‹adv›
kõnek
1. niiviisi. Või naaviisi on lood. *So-oh, või naaviisi kohe! R. Janno.
2. (koos sõnaga niiviisi:) teistviisi, teisiti. Seda võib teha niiviisi ja naaviisi. Arutati, targutati niiviisi ja naaviisi.

nikkima ‹nikin 42›
hrv (hrl. koos sõnaga näkkima:) näkkima, näkitsema, nikitsema. *Veidi nikkisin-näkkisin taldrikuäärt. T. Lehtmets.

nips1 ‹-i 21› ‹s›
kõnek (hrl. koos sõnaga „naps” alkohoolsete jookide kohta). Eile tegime väikesed nipsid ja napsid. *Liköörid, nipsid ja napsid uhkeldasid igaüks oma värviga nagu kalliskivid. E. Männik.

nirr1 ‹interj adv›
hrl. koos sõnaga nurr annab edasi kassi nurrumist. Nirr, nurr, nirr, nurr ketrab kass. Kass laulvat: nirr-nurr nurka, pirr-parr parsile, õlekõrs kõrva.

pakane ‹-se 4›

1. ‹s› hrl. suurte miinuskraadidega õhutemperatuur, (kõva) külm. Talvine pakane. -30° pakast. Kõva, vali, käre pakane. Ehtne Siberi pakane. Väljas aiateibas paugub pakane. Pakane kaanetas jõed ja järved. Pakane kõveneb, nõrgeneb, annab järele. Lühikesed sulad vaheldusid pakasega. Ilm läheb, keerab pakasele. Sellise pakasega kulub igaühele kasukas ära. Ka kõige kangema pakasega käisime suusatamas.
2. ‹adj› pakasega iseloomustuv, (väga) külm. Pakane hommik, päev. Pakasel talvel külmub Soome laht kinni. Taevas läheb selgeks ja ilm pakaseks. Öö tuleb pakane. Veebruar on meil harilikult kõige pakasem kuu. Pakases taevas vehklesid virmalised. Küllaldase lumikatte all talvituvad maasikad ka pakastel talvedel rahuldavalt. Pakane lumi krigiseb jala all. || van (intensiivsust rõhutavana koos sõnaga külm). *Ja kuidas need pisukesed elukad .. pakast talvekülma jõudsid kannatada.. F. R. Kreutzwald.

peaaegu ‹adv›
nii, et vaid pisut jääb v. jäi vajaka. a. kasut. koos määra, hulka, kogust vms. väljendava sõna v. sõnaühendiga; ligikaudu, ligemale. See kala kaalub peaaegu kolm kilogrammi. Tal oli kogutud peaaegu 5000 krooni. Peaaegu 100 lehekülge on veel lugeda. Kell oli peaaegu kümme, kui ta lõpuks tuli. Siit on bussipeatusse peaaegu kolm kilomeetrit. Peaaegu kaks tundi jääb veel sõita. Ta on õpetajana töötanud peaaegu 40 aastat. Peaaegu kolmveerand ämbrit marju. Peaaegu pooled õpilastest söövad koolilõunat. Peaaegu kõik olid kohal. Vesi ulatus peaaegu põlvini. Tantsiti peaaegu hommikuni. Peaaegu niisama palju. Lumi oli peaaegu täiesti sulanud. Sadas peaaegu iga päev. Mida sa sellest loost tead? – Peaaegu mitte midagi. b. kasut. koos seisundit, kvaliteeti, olekut, viisi vms. väljendava sõnaga; enam-vähem. Peaaegu samasugune, võrdväärne. Peaaegu valmis, uus. Väljas on juba peaaegu pime. Helehall, peaaegu valge riie. Kingade tallad on peaaegu auklikuks kulunud. Paat kaldus peaaegu kummuli. Kõik läks peaaegu endist viisi. Mäletas seda kirja peaaegu sõna-sõnalt. Lastele meeldib peaaegu alasti, paljalt ringi lipata. Sadas peaaegu vahetpidamatult. Raha on peaaegu otsas. Ta on blond tüdruk, peaaegu nagu emagi. Ta oli lõbus, peaaegu ülemeelik. Öö on hämar, peaaegu valge. Noorsõdurid on veel peaaegu lapsed. Ta on juba peaaegu doktor. *See on suur jõgi, peaaegu meri. L. Meri. *.. kõht mitte just päris, aga ometi peaaegu täis. H. Susi. c. kasut. koos verbiga; äärepealt. Oleksin peaaegu kukkunud. Laps pidi peaaegu nutma hakkama. Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud. Isa oleks peaaegu lubanud, aga ema oli vastu. Lõke oli peaaegu kustunud. Peaaegu võiksin sinuga nõustuda. Kõnet pidades ta peaaegu karjus. Nad kõndisid kiiresti, peaaegu jooksid. Kuuski siin peaaegu ei kasva. *.. siis võis peaaegu et uskuda kulupeade juttu, et iid-ammu .. oli sadam seal sellel lodul asunudki. J. Kross.

peilima ‹42›
(sageli koos sõnaga välja, mis rõhutab tegevuse tulemuslikkust)
1. ka mer el asukoha kindlakstegemiseks millegi suunda määrama (näit. kompassinõela, elektromagnetiliste lainete vm. abil). Peilis rannast paistvaid majakaid ja arvestas laeva asukoha välja. Raadiosaatejaamu välja peilima. *Vaat kes käis meematti võtmas. On päntjalal [= karul] alles nina, nagu lokaatoriga peilis metsakuru ainsa mesipuu välja. O. Tooming.
2. piltl (ettevaatlikult) uurima, välja selgitama. Poisid käisid aeg-ajalt väljas olukorda peilimas. Hea kodu peilib varakult välja lapse eeldused ja võimed. *Vildar, välja peilinud, et isa Kristusega [= õpetajaga] liitu ei löö, oli end ukse praost kööki poetanud. E. Tegova.
3. mer peiliga mõõtma

piima|jõgi
Kann läks ümber ja põrandal voolasid nüüd piimajõed. || ‹pl.› (koos sõnaga pudrumäed kasut. kujuteldava v. kergelt saavutatava külluse, jõukuse, heaolu kohta). Ümberasujatele tõotati pudrumägesid ja piimajõgesid. Ei oodanud väljarändajaid Ameerikaski piimajõed ja pudrumäed. *.. kas siis tema, Pommer, on elanud pudrumägedel ja piimajõgedel? M. Traat.

pilk ‹pilgu 21› ‹s›

1. kellelegi, millelegi suunatud silmavaade. Paljude inimeste pilgud pöörduvad sellele majale. Minu pilk tabas ta silmades kohkumust, üllatust. Naise pilgus oli tigedust, ootusärevust. Juba ta pilgust on näha, et tal on midagi südamel. Meie pilgud kohtusid hetkeks. Mu pilk jäi kuulutusel peatuma, pidama. Mu pilk tabas kolme tuulikut. Ta ei pööranud pilku kõrvale, ei vältinud mu pilku. Kannatasin ta pilgu välja. Tüdruk lõi pilgu maha, langetas pilgu. Tõstis pilgu ajalehelt. Kinnitasin pilgu tulijaile. Mehe pilk oli lauaservas kinni. Tüdruku pilk klammerdus poisi näkku. Lasksin pilgul toas ringi käia. Libistasin pilgu üle toas viibijate. Ta vaatas, seiras mind pika pilguga. Juhataja mõõtis meid seesuguse pilguga, nagu oleksime midagi paha teinud. Hindasin pilguga koti kaalu. Meie pilgule avanes avar lagendik. Esimesel pilgul tundus, et toas on kõik omal kohal. Ole mureta, küll ma pean ka sinu asjadel pilku peal 'jälgin, et keegi neid ära ei võta'. Nii kaugele kui pilk ulatus, lainetas meri. Teritasin pilku, et paremini näha. Pilk lausa puhkas kaunil näol. Vaateaknal köitis pilku moekas mannekeen. Hoone oli esinduslik ja pilku püüdev. Naise ehted paelusid kõigi pilke. Nägus tüdruk tõmbas meeste pilke endale. Otsisin pilkudega müüjat, kassiiri. Usuti, et kuri inimene võib oma pilguga ära kaetada. Tundsin endal teiste pilke. On raske olla süüdistavate pilkude risttule all. Tüdruk lõi minu pilgu all pisut kohmetama. Poiss ei tahtnud vihase isa pilgu alla 'nähtavaks' sattuda. See oli armastus esimesest pilgust 'nägemisest'. Peale sõnade kõnelevad ka pilgud. *.. muutus kapten ikka rahutumaks, käis alalõpmata kajuti ja käila vahet. Tüürimees jälgis teda mängu juurest poole pilguga [= silmanurgast] ja muutus ise ka rahutumaks. J. Parijõgi. || korraks, kiiresti heidetud silmavaade, kiirpilk. Õpetaja pilgu peale jäid poisid vait. Oleks ta minu poole ainsagi pilgu heitnud! Lõin, heitsin pilgu kellale, peeglisse, aknale. Tagaaetav heitis pilgu üle õla. Viskasin kiire pilgu ukse poole. Näita, viskan sellele korraks pilgu peale. Vahetasin temaga hämmastunult pilgu: mis see pidi tähendama! Mehed vahetasid tähendusrikkaid pilke. *.. lööb kergelt õhetama, kui Kulpsoni pilk teda riivab. M. Traat. *Riks vilksas mind pilguga ja sõitis teeotsast mööda. L. Ruud. | piltl. Rahvaluule võimaldab meil pilku heita eestlaste minevikku. Heitkem põgus pilk algavale teatrihooajale. Annaksin palju, kui saaksin heita pilgu järgmisesse sajandisse. Kirjanik pööras oma pilgu noorsoole, talurahvale. Uisutajate pilgud on nüüd pööratud Norrale. *Looduskaitse pilgud on suunatud tulevikku. E. Kumari.
▷ Liitsõnad: järel|pilk, kotka|pilk, kulli|pilk, kõrval|pilk, kõõr|pilk, kõõrd|pilk, tagasi|pilk, vilkspilk.
2. vaatamisviis, silmade ilme (hrl. koos lähemalt iseloomustava sõnaga). Sõbralik, lahke, südamlik pilk. Jahe, külm, pahane, hukkamõistev pilk. Ta pilk oli tige, kuri, vihane. Perenaise pilk oli õel, pahatahtlik, vaenulik, mürgine, põlastav. Isa etteheitev, karistav pilk mõjus lastele. Laste hirmunud, arglikud pilgud. Tabasin ta mureliku, abiotsiva pilgu. Ta pilk oli ikka veel kahtlustav, umbusklik. Vaatas mind, silmis kaval pilk. Ta silmade pilk oli rahutu, ekslev. Naise pilk muutus kalgiks. Vanaema hellitav pilk puhkas lapselastel. Poisi pilk oli armunud, ihalev. Jäi tardunud pilgul meile otsa vahtima. Tundsin endal ta haletsevat ja kaastundlikku pilku. Mehe pilk oli uuriv, tõmbus uduseks. Ta pilk oli tühi ja mittemidagiütlev. Haige pilk oli ikka veel segane, klaasistunud. Vastasin ta küsivale pilgule noogutusega. Vaatas hajameelse, äraoleva, liikumatu pilguga enda ette. Looderdamisele ei vaadata kusagil hea pilguga 'looderdamist ei kiideta kusagil heaks'. *.. ja kui oht teda enam ei ähvardanud, vaatas ta ikka veel pilguga, nagu ei oleks ta siinsamas, vaid kaugel ära. E. Ilbak.
▷ Liitsõnad: kala|pilk, koera|pilk, kotka|pilk, kullipilk.
3. nägemus (2. täh.), oskus ja võime millegi olemust tajuda. Teooria tundmine avardab pilku. Elukogemused olid teritanud kirjaniku pilku sotsiaalsete vastuolude nägemiseks. Jälgis kõike 'suhtus kõigesse' kriitilise pilguga. Püüdsin kõike tajuda sinu pilgu läbi. Tal on kõige peale oma pilk. Ametivõimud vaatasid kogu asja peale teise pilguga 'neil oli asjasse teistsugune suhtumine'. *Kui on elu halb, labane, iluvaene ja naised igavad, siis sellepärast, et meie ise oleme niisugused, et meil puudub kunstniku pilk.. H. Raudsepp.
4. hetk, silmapilk. Veel mõni pilk, ja siis kärgatas äike. Esimesel pilgul ma ei tundnud teda ära. Minu imestus, kahtlus kasvas iga pilguga. Pilk hiljem olid kõik paadis. *Mida ligemale jõudis lootsipaadi lahkumise pilk, seda armetumaks kuivas Aadu julge otsus. A. Mälk. || natuke, veidike. Olin pilk aega kahevahel. Istusime pilgu aega vaikides. Pilgu aja pärast asusime teele. Jäin pilguks ajaks mõttesse. Ma ei läbe enam pilkugi oodata. Mul polnud enam pilkugi rahu. Tahaks kas või pilguks kodus käia. Ta ei jäänud pilgukski seisatama.
▷ Liitsõnad: esmapilk.

pliks

1. ‹interj adv› (hrl. koos sõnaga plaks) annab edasi kerget (kõlavat) lööki. Pliks! põrkab kuulike vastu klaasi. Pliks, plõks klõbistati arvelauanuppudega. Jagas mehele pliks ja plaks kõrvakiile. Seelik käib pliks! plaks! vastu jalgu.
2. ‹adv› kähku, kiiresti. Pliks ja plaks! ja ongi tuba koristatud. *Vilksavad [laevad] aina lahest sisse ja välja. Pliks sisse, vups välja. M. Unt.

pooli|sõnu ‹adv›
poole sõnaga, napisõnaliselt. Ta poetas poolisõnu, et tuleb ebameeldivusi.

priuh(h) ‹interj adv›
annab edasi tegutsemise kiirust, läbematust (kasut. hrl. koos sõnaga prauh). *.. ärgu aetagu näitajaid taga, / ärgu tehtagu prauh ja priuh! R. Parve. *Ära sa poiss räägi nii uisapäisa priuh ja prauh. M. Raju.

prokliis ‹-i 21› ‹s›
keel rõhutu sõna liitumine järgneva sõnaga üheks rõhurühmaks

päine2 ‹-se 4› ‹adj›
päevane (püsiühendeis sõnaga päev valge aja v. avaliku tegutsemise rõhutamiseks). Oleks veel, et öösel, aga päise päeva ajal, päisel päeval, keset päist päeva! See on ju röövimine päise päeva ajal 'avalik, ilmselge röövimine'.

rahva|etümoloogia
keel võõrsõna v. kõnelejale selgusetu sõna mõisteline ja häälikuline seostamine tuttava sõnaga (näit. saksa Zubiss → suupiste). Kohanimedes esineb sageli rahvaetümoloogiat.

rekontreerima ‹42›
sõnaga „rekontra” kontrat eitama (näit. bridžis)

sama ‹7› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. seesama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, mainitud v. mainitav, sellega identne. Sama mees käis siin ka pool tundi tagasi. Õpetaja küsis täna täpselt samu õpilasi, keda eilegi. Kas see on ikka sama tee, mida mööda me tulime? Samas lehes on veel teinegi huvitav artikkel. Lubas tulla mõne päeva pärast, aga tuli juba samal päeval. Võis olla umbes sama kellaaeg mis praegu. Vana maja on hävinud, samas kohas on uus moodne hoone. Rannikul on pehmem kliima kui samadel laiustel sisemaal. Pojal on isaga sama eesnimi. Punane mööbel ja sama värvi kardinad. Jätkake samas tempos, samas vaimus! Ta tunneb sama mis sinagi. Kõik nõuded on jäänud samaks. Maja pihta avati tuli, sealt vastati samaga. Sinu esivanemad on kõik põldu harinud, miks sina ei võiks sama teha. Töötas arstina, kuid võttis samal ajal 'ühtlasi' aktiivselt osa seltsielust. *Kõik oli sama: puud olid samad, inimesed olid samad, taevas oli sama. M. Unt. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Need vargused on sooritanud tõenäoliselt üks ja sama isik. Ta tõuseb igal hommikul ühel ja samal ajal. Üks ja sama sõna võib tähendada mitut eri asja. Kuidas see kõik on tüüdanud – hommikust õhtuni üks ja sama. *Lapsel polnud uut jutule lisandada. Kordas üht ning sama mitmes teisendis. K. Rumor. | ‹ühendsidesõna osana› samal ajal kui vt kui
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Neid tabas sama saatus. Ta oli minuga samal arvamusel. Ta ei suutnud artiklit enam samana taastada. *Üldiselt olid nad samad, nagu neid mäletasin, ja ei olnud ka. O. Tooming. *Ühtemoodi mundrid, .. ühesugused hoolitsetud vurrud, ühesugused portupeed, sama mütsikalle. E. Org (tlk).
3. osutab, et miski asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. Ants ja Peeter käisid samas koolis, kuigi eri aegadel. Elasin temaga ühiselamus samas toas. Nad on sama ema lapsed. *Tempod on erinevad, inimesed on erinevad, siht on sama. Kurgja kutsub. M. Kahu.
Omaette tähendusega liitsõnad: too|sama, ükssama

seal ‹adv›

1. osutab kohale, mis on kaugemal, kõnelejast eemal; ant. siin. Laud on siin, tool seal. Ühed istuvad siin, teised seal. Näe, seal lendab suur kull! Seal on porine, tule siiapoole! Mis sealgi paremat, ühesugune töö igal pool. Kes seal on? (kellelegi, keda kuuldakse läheduses liikuvat). Kus on sinu raamatud? – Seal. *Mees on seal ja seal nõiduse väel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa.. F. R. Kreutzwald. | järelasendis on kohta lähemalt märkiv sõna v. väljend. Seal metsatukas on rohkesti sarapuid. Mis sa seal väljas näed? Seal kaugemal on rohkesti marju. Seal kuskil otsustatakse ka meie saatus. Ega neil seal välismaal kerge olnud. Kuidas nad seal kodus küll ilma temata hakkama saavad? Kes seal ukse taga kolgib? Seal lõuna pool on maa mägisem. *Teeb olemise uhkeks, kui mõtled, et Vana on ka seal laineid rammivas paadis. J. Tuulik.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale, olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. Soo oli pehme, seal võis kergesti sisse vajuda. Maja pole enam kaugel, kümne minutiga oleme seal. Lähen ära linna, seal olevat elu kergem. Heitis diivanile ja lesis seal pisut aega. Ta võttis ajalehe, seal oli huvitav artikkel. *Aga nõudma – jaa, seal on kõik mehed, – ja sõimu pealegi.. E. Vilde. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kus, harvemini sõnaga kust v. kuhu. Kus enne kasvas mets, seal on nüüd põllud. Hoiab raha kokku seal, kus sellest vähe kasu. Kust vesi üle käinud, seal oli oras hävinud. Kuhu sa ka ei läheks, seal on tema ikka ees. Kus suitsu, seal tuld. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
3. osutab koos sõnadega siin ja teal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal, vrd seal-teal Siin ja seal oli rohi veel sajust märg. Siin ja seal nähti majade akendes tulekuma. Käidi siin ja seal päevilisena tööl. Rääkis lugusid, mis juhtunud siin või seal. Seal ning teal mõni üksik kadakapõõsas. *.. plataanide all oli rooside väli puhkemas; seal ja teal murul kõikus liiliaid.. A. Saareste (tlk).
4. esineb ajalises ühenduses. a. ‹mõnikord asendatav sõnadega siis, samas, äkki, korraga› märgib ajamomenti, millega algab eespool mainitule vahetult järgnev sündmus. Läks paar päeva mööda, seal ilmus linna sõjaväeüksus. Poisid jäid nõutult seisma; seal astus keegi mees nende juurde. Sammud – seal ta vist tulebki! Peeter tahtis juba väljuda, seal langes ta pilk laual lebavale kirjale. Pere oli juba magama minemas, seal koputatakse uksele. Tahtis edasi minna, aga seal pistis koer haukuma. Seal, keset vaikust, äkki pauk. *Ema oli täna kurvem kui iialgi enne. Seal palus tütar teda niikaua, kuni ema talle kõik oma leinaloo ära rääkis.. J. Kunder. b. märgib nähtuse, olukorra (kiiresti) vahelduvat esinemist. *Ilm omakorda jagunes harudesse: seal oli külm, seal oli soe; seal oli tuul, seal oli vaikus; seal oli vihm, seal oli põud. R. Roht. *Seal õrretab Kärbelit, aga sealsamas teeb laule! E. Särgava.
5. väljendab modaalseid suhteid, kus kohatähendus tuhmunud. a. ‹hrl. koos pronoomeniga mis› esineb möönvates, nõustuvates vms. ütlustes. Aga mis seal parata, käsk on käsk! Mis seal ikka, eks sõidame siis pealegi. Poiss nagu poiss, mis seal ikka. Mis seal salata: olin pisut solvunud. Kunstniku asi, mis seal's imestada! Kõik oli selge, mis seal enam viivitada. Täna juba paha, mis seal veel homsest rääkida! Mis sa seal oskadki niisugusele küsimusele vastata. Kellel seal õigus, kes seda oskab öelda. *Õhtu jõuab, ööke sõuab. Ega seal muud, kui varsti magama. A. Jakobson. b. esineb laitvat, taunivat, pahandavat suhtumist väljendavates ütlustes. Seal te nüüd olete: kui midagi ütled, kohe süda täis! Isa pahandas: „Seal ta nüüd on, see sinu tegemine!” Seal ta nüüd on: üks räägib üht, teine hoopis teist. *Näeh, seal ta on: loksutavad jumalavilja [= õlut] maha liiva sisse! E. Särgava.

sealt ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale, kust keegi tuleb v. on pärit v. kust midagi lähtub; ant. siit. Kes sealt tuleb? Kuskilt sealt tuldi, kuhugi sinna mindi. Korjasin sealt rabaservast murakaid. Kust ta pärit on? – Sealt.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale v. millelegi muule, kust midagi lähtub. Läks kööki ja tuli sealt kohe toidunõudega tagasi. Läksime üle väljaku, sealt oli kõige lühem tee koju. Võrku sattunud kalad ei pääse sealt enam välja. Võttis suitsupaki ja sealt ühe sigareti. Väga sisukas ajakiri, alati võib sealt leida midagi huvitavat. *Vana rehala lösutab nende ees, kuid sealt ei kosta kilksu ega kõlksu. T. Lehtmets. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kust, harvemini sõnaga kus v. kuhu. Eks võta sealt, kuhu panid! Kust tuul, sealt meel. *Noh, jätkakem siis sealt, kus me pooleli jäime. E. Krusten.
3. osutab koos sõnadega siit ja tealt millegi juhuslikumale, eri kohtades tegevusele, esinemusele vms. vrd siit-sealt, vrd sealt-tealt Pistis siit ja sealt mõne marja suhu. Püüdis siit ja sealt tööd leida. Rehitses siit, rehitses sealt, kuid ei leidnud midagi. Tuul puhus kord siit, kord sealt. Kord valutas tal siit, kord sealt. Sirvisin raamatut niisama siit ja sealt. *Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea.. A. H. Tammsaare. *.. ja sealt ning tealt kuuldus [härgade] surmaheitluse korisevaid hingetõmbeid. F. Tuglas (tlk).

see ‹selle, seda, sellesse e. sesse, selles e. ses, sellest e. sest, sellele, sellel e. sel, sellelt e. selt, selleks e. seks, selleni, sellena, selleta, sellega pl need, nende, neid, nendesse e. neisse, nendes e. neis, nendest e. neist, nendele e. neile, nendel e. neil, nendelt e. neilt, nendeks e. neiks, nendeni, nendena, nendeta, nendega› ‹pron›
I. substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna, mida kasut. otsesel viitamisel ümbritsevale reaalsusele
1. kõnesituatsioonis sisaldab viidet lähedal asuvale v. muidu tähelepanu objektiks olevale isikule, loomale, esemele v. olukorrale. a. ‹substantiivselt›. See siin on minu poeg. See on ju Tiina. Kes need on? Vaadati lähenejat, et kes see küll võiks olla. Vaatas Ingeri poole, see istus kiiktoolis. Mis loom see on? – See on siil. See on ilusam pilt kui too. Mul pole rohkem kindaid kui ainult need. See esimeses reas on sinu koht. Seal on järv, vaadake ometi seda! Mis lärm see on? Ja mida see siis tähendab? b. ‹adjektiivselt›. Kes see mees on? Kõik need mehed tulevad minuga kaasa. Seda koera ei maksa karta. See puu hakkab vist ära kuivama. See kleit näeb kena välja. Nendest kingadest küll enam asja ei saa. See korv seal on sinu jaoks. Mina töötan siin selle laua taga. Lähme nüüd seda teed! Nendes paikades olen ma esimest korda. Selle kandi inimesi ma tunnen hästi. Vaata, kas see lause on õige! Nende ridade kirjutaja on asjas täiesti veendunud. Korista see korralagedus siit ära! Missugust õuna tahad? – Seda.
2. ‹adjektiivselt› sisaldab viidet parajasti kulgevale, ka just möödunud v. peatselt saabuvale ajale, parajasti esinevale olukorrale jms. Töö tuleb valmis saada sel aastal, sel kuul, selle aastanumbri sees. Selle päeva parim tulemus. Ta käis neil päevil 'hiljuti' meil. Ta peaks neil päevil 'varsti' saabuma. Homme sel ajal asume teele. Vanaema on ehk ka selle aja peale juba kodus. Selle hooaja etendused algasid eile. Nii, seks korraks on kõik. *Seda puhku oligi õnn nendega niihästi töös kui ka armastuses. A. H. Tammsaare.
II. ‹substantiivselt› (viitab tekstis mainitule v. mainitavale)
1. viitab substantiiviga nimetatud objekti(de)le. a. (viide esemele, loodusobjektile, nähtusele, olukorrale). Ühistul oli aurik, peale selle veel väiksemaid laevu. Vaatas kella, see näitas seitse. Heitis diivanile, jalad üle selle otsa. Võtsin ajalehe, kuid ei avanud seda. Laotas pildid lauale ja hakkas neid uurima. Toal oli vaid üks aken ja seegi pisike. Võttis maha noori kaski ja viis need linna turule. Ilus heinamaa, sellelt saab rohkesti heina. Karula ümbruses on rohkesti järvi, tuntuim neist on Pikkjärv. Kuupalk 5000 krooni, sellega võis tol ajal juba kenasti elada. Pikemaid luuletusi on vähe ja need on ka vähem õnnestunud. Kaltsium ja selle ühendid. Vanainimese mälu, see on kehv. Teeb muudkui oma tempe, nende peale on ta meister. Pärast esimest varastamist kujunes see tal harjumuseks. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Inimese elu, see on ju nii üürike. Kelle kord on toitu valmistada? – Eks see ole minu kord. *Hakkas tibutama. See oli vastik peenike sügisvihm. E. Vetemaa. *Mõni üksik, ähmane kogu kerkis hetkeks pimedusest ja kadus sesse taas. V. Õun. b. (viide isikule vm. elusolendile). Mees, tema naine ja selle õde. Poisid narrisid tüdrukuid, aga need ei teinud väljagi. Jõe ääres nähtud üht vanameest, kes see muu oli kui Priidu. Noored, need tahavad ei tea mida. Tüdruk nurus nii kaua ema kallal, kuni see järele andis. Palume, et Jüri meid aitaks. – Asjata, ei see aita kedagi. Ta jälestab kasse, need ajavad talle judinad peale. Musträstas meenutab kuldnokka, kuid on sellest veidi suurem. *Usu sa nüüd tüdrukuid! Hullutavad ja valetavad, kuradid! On see küll üks sugu! A. Antson.
2. ‹sg.› viitab verbiga v. verbikonstruktsiooniga väljendatud tegevusele v. olukorrale. Püüdis põgeneda, aga see osutus võimatuks. Lõõbite niisama või on selle taga midagi. Ta pilkab teisi, aga teeb seda vaimukalt. Lõpuks hakkas ta õppima, sest sellest polnud nagunii pääsu. Minu meelest on see barbaarsus oma alamaid niiviisi kohelda. Kiirustasin, aga sellest hoolimata jäin bussist maha. Mis see siis ära ei ole – paar kilomeetrit jala minna. Järves võis supelda ainult selleks ettenähtud kohtades. *Paanikasse sattuda oleks kõige halvem: see viiks otsekohe kindlasse surma. M. Unt.
3. viitab kõrvallauset alustavale relatiivpronoomenile kes v. mis. Kes kohal käis, see nägi. Kes varem tulid, neile ma juba rääkisin. Läks sellega, kellel tema jaoks aega. Laadal oli palju neid, kes niisama vaatasid ja uudistasid. Mida heaga ei saa, see võetakse kurjaga. Pall oligi see, mida ma saada tahtsin. See, mida ma kartsin, läkski täide. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Kes ees, see mees. Kes otsib, see leiab. Kel vägi, sel võimus. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Mida külvad, seda lõikad. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis silmist, see südamest. *Aga Hansa pole enam see, mis oli. Visby langemisega hakkas kogu liit allamäge lohisema. H. Sergo. | (kinnitavalt, rõhutavalt). Mis tehtud, see tehtud. Otsis küll, aga mis kadunud, see kadunud. Kotti enam ei mahtunud, mis täis, see täis. | (koos adjektiivi v. adverbi komparatiiviga korrelatiivseis ühendeis mida ... seda v. seda ... mida). Mida varem, seda parem. Mida valusam vits, seda parem laps. Mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse teda tahtma. Mida aeg edasi, seda mõttetum tundus kõik. Manitsused mõjuvad seda vähem, mida rohkem neid jagatakse. *Keegi tähelepanelik kirjanik on väitnud, et naine armub meisse seda tugevamini, mida vähem meie temasse armunud oleme.. P. Viiding.
4. ‹sg.› (viitab kogu kõrvallausele). Kas minna või jääda, seda ei olnud kerge otsustada. Kust ta raha sai, seda ei teadnud keegi. Sõda oli varsti lõppemas, see oli selge. Ta kõneles sellest, kus käinud. Sellest saab juba aasta, kui ema suri. Neid jutte räägitakse selleks, et Villemit vihastada. Kõnelus lõppes sellega, et lubasin maale sõita. Ma ei tulnud selle pealegi, et voodi alla vaadata. See oli ju alles eile, kui ta lubas sind aidata. Sest pole midagi, et nii läks. Küsimus on selles, kuidas edasi elada ja olla. Pärast seda, kui oli natuke puhatud, jätkus töö. Selle asemel, et tööd teha, looderdate niisama ringi. *Majas on seda igavam, et parun jälle nädalaiks ära on reisinud.. E. Bornhöhe.
5. ‹sg.› viitab sõltumatule osalausele, iseseisvale lausele v. pikemale tekstilõigule. Ta ei leidnud oma asju ja see ärritas teda väga. Teised hakkasid temast kõrvale hoidma, aga mis hoolis tema sellest! Igas paigas on oma tavad, peale selle kehtivad aga veel üldised normid. Talu üldsuurus oli 47 ha, sellest põllumajanduslikku maad ligi 30 ha. Tähtsal kohal oli kaubitsemine; see toimus nii maa kui mere kaudu. Jõe äärde minna Ats ei tohtinud, selle oli ema kõvasti ära keelanud. Vedeled terved päevad ringi, kas see on kellegi komme! Mihkel oleks kindlasti tulnud, kui teda oleks kutsutud; selles olen ma täiesti kindel. Seda tahan ma kõigile öelda: olge ettevaatlikud! Sõprust pole ta minuga pidanud – ja seda pole tarviski. Hea, et ütlesid; ise ma selle peale poleks tulnud. Sa oled ju minust noorem. – Noorem või vanem, mis see loeb. Riina sai matemaatikas kahe. – No see veel puudus. *Oli nagu piibuork, aga näe, misuke nüüd... Eks sest ole ka oma viisteist aastat juba, või rohkemgi veel. B. Alver. | (nõustuvates, möönvates ütlustes). Aga harjutada tuleb palju. – Selge see. Aega on vähe jäänud. – Seda küll, aga tuleme toime. Te olete arst. – Seda küll. *Stsenaarium oli labane ja tehislik, seda küll.. E. Vetemaa. *Sellest tõusis muidugi suur jama, selge see. A. Maripuu. | seda ‹rõhutavalt komparatiivse adjektiivi v. adverbi ees›. Ah te olete juba ennist tuttavad, seda parem. *Tema nime ei ütelnud Juula. Seepärast oli asi metsaisanda meelest seda põnevam ja salapärasem. E. Vilde. *Arvasid, et las kasvatab veel pisut konti, küllap hiljem seda jõudsamini koolitarkuse kallal rassib. E. Männik.
6. esineb ühendites see tähendab, see on selgituse, täpsustuse v. paranduse ees. Ma tulen homme, see tähendab juba täna. Pesu tuleb pesta leiges, see on kuni 40-kraadises vees.
III. ‹adjektiivselt› (osutab, et põhisõnaga tähistatud isikut (vm. olendit), eset, nähtust, olukorda on juba mainitud (v. on see konteksti põhjal iseenesest arusaadav)
1. põhisõna kordab mainitut sama sõnaga. Elas kord kuningas ja sel kuningal oli tütar. Tulid mingid mehed, aga ma ei tunne neid mehi. Andres küll, aga mitte enam see endine Andres. Keegi on siin käinud; ma tahan teada, kes oli see keegi. Tubade vahel on uks, ja see uks ei käi lukku. Oli üsna keeruline töö, aga Märt tundis seda tööd. Mul oli tunne, et kõik ebaõnnestub, ja see tunne ei petnud mind. Teile on kiri? – Kes selle kirja tõi? *Avamerelt kuuldus lainete kohinat. Ja selle kohina sisse tungis äkki madal, veniv, loomalik karjatus. M. Unt.
2. põhisõna kordab mainitut mingi üldistava v. ümberütleva sõna v. tekstiga. Õu võõraid täis; ei tea, kes need inimesed on. Ma otsin Reinu juba tükk aega, aga see mees on kuhugi kadunud. Ta silitas Paukat ja rõõmustas, et oli just selle koera kaasa võtnud. „Tõde ja õigus” meeldib talle; ta on seda teost mitu korda lugenud. Oli juba ammu kavatsenud vanaema vaatama minna, aga alles täna võttis selle käigu ette. Tulge nädala pärast, ehk selle aja peale selgub midagi. Maja näis pimeda tondilossina, seda muljet süvendasid kriuksuvad uksed. Ütlesin, et olin koosolekul, aga see vale ei läinud läbi. Minu meelest on asi halb, aga see arvamus võib ka väär olla. Mõtles vahel surmast, et seda teed peame kord kõik minema. Tööd ta teeb, ses suhtes ei saa talle midagi ette heita. *Paar tuhat hektarit põldu, teist seda osa metsa, avarad uudismaad. J. Tillo. *„Aga naine toidab meest ja last,” tähendas Andres. – „Noh, Miinal seda va jäksi ikka on,” arvas Mari. A. H. Tammsaare.
3. osutab järgnevale kõrvallausele, mis annab põhisõnaga tähistatule lähema iseloomustuse. Ta on seda sorti inimene, kes ei läbe teisi lõpuni kuulata. Mõtlen sageli neile sõpradele, kes sõjast tagasi ei tulnud. Sel kohal, kus enne oli põld, laiutab nüüd võsa. Ta käis nähtavasti sel ajal, kui ma poes olin. Sest ajast saadik, kui see juhtus, pole ma rahu leidnud. Kas sa tead seda lugu, mis Teeduga juhtus? Seda head, mis sa oled mulle teinud, ei unusta ma kunagi. Pole seda nägugi, et tal võiks raha olla. See polnud enam see Andres, keda ma mäletasin esimesest kohtumisest. | ‹ka elliptiliselt, ilma kõrvallauseta›. *Siis on mul kanavarbad silmade all, kortsud otsmikul, kurrud näol, kehagi pole enam see. M. Traat.
IV. ‹adjektiivselt ja substantiivselt› kõnek (sisaldab umbmäärast viidet v. esineb hoopis millelegi viitamata)
1. ‹substantiivselt, korduvana› osutab kellelegi v. millelegi, seda konkreetselt nimetamata. a. Härra, kodanik see ja see. Pandi kirja, et see ja see on temalt nii ja nii palju laenanud. *Nimestik täitis kaks veergu ptiikirjas. Haavatud – need ja need, langenud – need ja need, teadmata kadunud – need ja need.. A. Kurfeldt (tlk). b. ‹adjektiivselt›. Saabus telegramm – tulen sel ja sel kuupäeval selle ja selle rongiga. See ja see asi vaja veel korda ajada. *.. neile ütled aga: nii ja nii palju nõutakse seda ja seda maksu, siis on nad rahul! G. E. Luiga.
2. ‹koos pronoomeniga teine› esineb mitmesugustes väljendites. a. ‹substantiivselt›. Sõja ajal juhtus meie külas seda ja teist. Eks kodus ole ikka seda ja teist teha. Tean temast seda ja teist. Lapsena unistasime sellest ja teisest. Seda või teist oleks veel vaja hankida. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. Üks tegi seda, teine teist. *Oleks veel et tõbi küljes või ülearu vana, aga ei seda ega teist. I. Sikemäe. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas, nimetas mind selleks ja teiseks. *Mina olla tuupija, mina olla puupea, mina olla see ja teine, mina ei lugeda midagi. M. Metsanurk. b. ‹adjektiivselt›. Mitmed kutsutuist jäid sel või teisel põhjusel tulemata. Asja kaaluti seda ja teist kanti pidi. *.. alati rahulik ja lahkete pilkudega, ajas [direktor] mõnikord selle või teise õpilasega juttu. K. A. Hindrey.
3. kasut. mittemeenuva v. mitte päriselt sobiva sõna asemel. Kas sa uut filmi oled näinud, noh seda..., mitte ei tule nimi meelde. *Teil on vist igasugused need... hoidjad ja tädikesed. V. Beekman.
4. (eufemistlikult, vihjates millelegi sugueluga seotule). Ei tea, kas Ants on oma tüdrukuga ka juba seda (asja) teinud. Noorikul peaksid varsti need päevad 'sünnitusaeg' kätte jõudma.
V. kõnek kindla tähenduseta, lauses hrl. mõnda teist sõna rõhutada aitav sõna, vahel ka lihtsalt täitesõna
1. ‹substantiivselt›. Kes see tuli? Kes need seal kolistavad? Kes see soojaga ahju kütab! Kes see teise sisse, hinge näeb! Kes see teab, kuidas kõik alguse sai. Kellel see aega oli kaks korda käia! Kellel see inimesel nii suur jalg on! Mis mees see ennemalt meil käis? Ei tea, kumb see kumma maha jättis. Mis mul siin viga, kus see paremgi on! Ootame veel, kuhu see kiire! Millal see enne on metsaalust riisutud. Mis õppimine see öösel enam on. Küllap jõuame, asi see jõuda pole. | (hüüatustes). Seda kisa ja kära mis laadaplatsilt kostis! Oh seda õnne ja rõõmu! Oh seda pidu ja põlve! Oh seda püha lihtsameelsust! Oi-oi seda häda! *Et see õhtu ka nii ruttu tuleb! M. Traat.
2. ‹adjektiivselt›. Kuhu see Peeter siis läks? Aga poiss, see varganägu, oli juba jalga lasknud. Et see ema ka juba ei tule! Ah siis niisugune ongi see suitsutare. See joomine on ikka hull asi küll. Kes neid külmi kartuleid enam sööb. Sa oled jälle seda va kärakat pruukinud. Ei tea, mis see ilm täna teha võtab. Mis see mõni piisk vihma teeb! Paljuke siis inimesele neid elupäevi antud on! Ega töö ise polegi nii hull, aga see pealehakkamine. Jäta juba see igavene irisemine! Kaua see inimene ikka kannatada suudab! *Kus see häbi – meil korralik talu – ja kakeldakse! M. Metsanurk.
VI. ‹ühendsidesõna osana› seda enam et, selle asemel et, selleks et, sellele vaatamata et, sellest hoolimata et, pärast seda kui, sel ajal kui vt et, vt kui

see|sama ‹sellesama, sedasama, sellessesamasse e. sessesamasse pl needsamad, nendesamade, neidsamu, nendessesamadesse e. neissesamusse› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna, (rõhutavalt:) sama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, sellega identne. Täna käis siin seesama mees, kes eilegi. Kas sa rääkisid sellest naisest? – Sellestsamast. Kõik on endine: seesama ketiga kaev, needsamad õunapuud. Jõudsime tagasi sellesama maja juurde, kust olime minema hakanud. Sa võid täna kedagi südamest armastada ja homme sedasama inimest tuliselt vihata. Lugu juhtus siin, just sellessamas paigas. Nendesamade kingadega käis ta nii tööl kui teatris. Kohtume homme selsamal kellaajal. Olukord ei olnud enam päris seesama mis mõne aja eest. Me ei ole enam needsamad mis koolipõlves. *Kiri seltsamalt Ingalt, kellest mõnes mu varasemas loos on juttu olnud. J. Kross. *Seesama nuga tabagu mõrtsukat ennast, seda tõotan ma teile siinsamas surnu juures! E. Kippel. | ‹substantiivselt›. Päevast päeva kordub aina seesama. Meil käis külaline – seesama, kellest ma rääkisin. Sa oled lihtsalt laisk. – Vist küll, ema räägib sedasama. Kui oskaksin, ütleksin sedasama inglise keeles. Peremees tõstab endale toitu ette ja palub teistel teha sedasama. Tüdruk lehvitas ja saatjad vastasid sellesamaga. *Sinu poeg Ahti. [Kirjas all.] Tervita kõiki mu sõpru ja tuttavaid. Ja ülepea kõiki. Seesama. A. Kaskneem. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Kirjandites kordusid ikka ühed ja needsamad vead. Nad langesid ühel ja selsamal päeval. *.. üks ja seesama arstirohi võib ühes veas aitajaks, teises surmajaks saada.. F. R. Kreutzwald. *.. kirjutas tihti, ühel ja selsamal aadressil, ühte ja sellessesamasse väliposti. M. Lepik (tlk). | ‹substantiivselt›. *Igaüks mõtles oma mõtteid, kuid kõikide peas keerles üks ja seesama – puusepa äsjane surm. H. Sergo.
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Tal on just seesama kõnnak nagu isal. Seesama inimene, milline ta sulle paistis, seesama oli ta ka oma tegudes. Kõik teised on muutunud, aga tema on jäänud ikka sellekssamaks. Vanad räägivad alati sedasama juttu, et enne oli kõik parem. Teeme sedasama tööd mis teisedki. Eks neil ole needsamad mured mis meilgi. *Just kui isa. Seesama hoolimatus. Seesama uhkus ja kiitlemine.. Chr. Rutoff. *Neli-viis Männa organisatsiooni kaasvõitlejat oli küll kutsutud ja umbes seesama arv noori preilisid. P. Viiding.
3. osutab, et mingi asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. *.. aga mehed on ju rumalad kui lambad: hakkavad kord üht naisterahvast ilusaks kiitma, siis laulavad kõik sedasama laulu.. J. Kõrv.

selge|sõnaliselt ‹adv›
(< selgesõnaline). Instruktsioonis on selgesõnaliselt 'selge sõnaga, sõnaselgelt' öeldud, et..

siia ‹adv›

1. osutab lähemal, kõneleja ligidal olevale kohale, kuhu keegi v. miski suundub; ant. sinna. Tule siia! Otsustasime siia jääda. Kompsud jätame siia. Puhas pesu pane siia, must sinna. Tee siia ei paista. Anna pall siia 'mulle, minu kätte'! *„Näita siia,” käskis isa poja paremat kätt lähendades. A. H. Tammsaare. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Kalla muld siia puu alla. Mul on siia majasse asja. Võib-olla me ei juhtu enam kunagi siia kanti.
2. osutab koos sõnaga sinna kellegi v. millegi (juhuslikumale) eri kohtadesse suundumisele vrd siia-sinna Tuul pillub lehti siia ja sinna. Poiss jookseb koera otsides siia ja sinna. Korraldab ja õpetab, jookseb küll siia, küll sinna. Lapsed peitsid end üks siia, teine sinna. Mõtles asja siia ja sinna 'nii ja teisiti, mitutpidi'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast' ja midagi ei saa aru. *Näpud kobasid niisama sinna ja siia, ilma et püksirihm oleks avanenud. R. Sirge.
3. osutab eelnevast ilmnevale v. kohe mainitavale olukorrale v. asjade seisule (kohatähendus tuhmunud). Mis see siia puutub? Mis ma siia ikka teha saan, kui ta ära minna ei taha.

siin ‹adv›

1. osutab kohale, mis on lähemal, kõneleja ligidal; ant. seal. Seisa siin. Olge siin, tuleme varsti tagasi. Üks mossitab siin, teine seal. Tee seda, siin ja nüüdsama! Lähen koju, siin olen teile tüliks. Teie koht on kusagil mujal, mitte siin. Ta ei ela üldse siin. Näe, siin on üks imelik putukas! Kus sinu vihik on? – Siin. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Siin metsas kasvab palju marju. Siin linnas olen ma sündinud. Tervis on kõige kallim vara siin (maa)ilmas, maa peal. Sellist looma pole siin kandis varem nähtud. Siin paigus mees püssita metsa ei lähe. *.. sest ussid ja kassid olid Muska [= koera] eriala siin ajalikus elus. A. H. Tammsaare. || kasut. kedagi esitledes, midagi andes v. pakkudes vms. juhul. Siin on minu abikaasa. Hallo, siin räägib Marika. Siin on sulle kingitus. Siin on teile ülesanne, lahendage.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale kohale v. olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Linn on suur, siin elab palju inimesi. Apteekrimäele paigaldatud kunstkate võimaldab siin treenida ka suvel. Tehase põhitoodanguks on olnud tellised, kuid siin on toodetud ka katusekive. Astusin ruumi, mille uksesilt näitas, et siin õpitakse kirjakunsti. *Talu heinamail aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.. E. Aspe. || osutab asjaolule, asjade seisule vms., mille puhul midagi toimub, esineb jne. (kohatähendus tuhmunud). Sul tuleb minna, siin ei aita pisarad ega palved. Siin ei aita muud, kui peab ise endale naise kasvatama. Poiste asi, siin pole midagi imestada.
3. osutab koos sõnaga seal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal Siin ja seal on põllud alles kündmata. Ta käib siin ja seal hooajatöödel. Siin ja seal hakkas tekkima harrastusteatreid. Siin ja seal põõsaste all säras jaaniusse. Tema teab, mida siin või seal osta saab. *.. mulluseid tuhaasemeid mustas nii siin kui seal. A. Jakobson.
4. ‹sageli koos pronoomeniga mis› väljendab modaalseid suhteid, hrl. möönvates, nõustuvates vms. ütlustes (kohatähendus tuhmunud). Mis siin kahetseda. Mis siin salata, olen jah arg. Mis siin ikka, eks hakkan astuma. Mis siin siis nii teada on! Mis siin muud, kui magama!
5. ‹asendatav sõnadega nüüd, siis› esineb ajalises ühenduses, märkides mineviku sündmustest rääkides ajahetke, milleni parajasti on jõutud. *Siin oligi silmapilk, kus Kulno sõna palus. A. H. Tammsaare. *Nende jutt läks koolitööle. Siin kuulis Madaras, et teine abiline Jürisson olevat siit-kihelkonna mees.. E. Särgava.

siit ‹adv›

1. osutab lähemal, kõneleja ligidal olevale kohale, kust midagi lähtub (vahel väljendades ka objekti v. objekti osa, millele tegevus on suunatud); ant. sealt. Siit algavad meie maad. Jaama on siit kaks kilomeetrit. Me kolime siit varsti ära. Peas tagus ainult üks mõte: ära siit! Kao siit! Varsti sõidab siit rong mööda. Õpin siit siiani ja mitte kriipsugi rohkem! Laps näitas raamatusse: „Loe siit!” Kas siit saab ajalehti? Jõgi on siit paigast lai. Nii et te polegi siit kandist? Tema on siit ilmast juba ammu lahkunud. *„Lastakse,” vastas peremees. „Siit edasi, seal all, liivaaugus.” E. Krusten. *Poiss ähvardab kõnelda. Muidugi siit mõisa inimestele. E. Vilde.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale v. millelegi muule, kust midagi lähtub (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Tule selle akna juurde, siit on kõik hästi näha. See mägi on siin kandis kõrgeim, siit avaneb tore vaade ümbrusele. Olev astus raamatukokku, esmaspäeviti võis Sirjet ikka siit leida. Tulnud koju, ei leidnud ma siit oma abikaasat. Mees mõtles naise peale, siit läks mõte laste juurde. *Jõuame tee käänakule. Siit kaldub ta jälle enam vasakule. V. Ridala. || osutab asjaolule, mis midagi põhjustab, millest miski tuleneb v. järeldub vms. (kohatähendus tuhmunud). Ta õppis vähe, siit ka ebaõnn eksamil. Minu vanaisa oskas hästi joonistada, siit siis ka minu kunstianne.
3. osutab koos sõnaga sealt millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms.: mõnelt poolt, mitmest kohast, ühest ja teisest kohast vrd siit-sealt Siit ja sealt kostis vahelehüüdeid. Siit ja sealt vilguvad mõned tuled. Koer naksas poissi siit ja sealt. Olen siit ja sealt tööd otsinud, aga midagi korralikku pole leidnud. Tegi kirja lahti, vaatas mõnda kohta siit ja sealt. Luges siit, luges sealt, aga raamat ei meeldinud. Tal on ikka midagi häda: kord torgib siit, kord sügeleb sealt. *Ta jutt kargles ainelt ainele, nokkis tera siit, teise sealt.. K. Rumor.

sinna ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale v. suunda, kuhu keegi v. miski suundub, on suunatud, ulatub; ant. siia. Ära jäta kirvest siia, pane sinna. Siit sinna on kümmekond meetrit. Sinna ja tagasi (siia) on paari tunni tee. Pööra, mine sinna! Jänes pages kuhugi sinna. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna või väljend. Ära mine sinna lõkke ligidale, mere äärde! Nihuta kott sinna pingi otsale.
2. osutab eelnevas tekstis märgitud kohale, kuhu keegi v. miski suundub v. suunatakse. Kuidas ma pääsen Haabneeme? – Sinna sõidab buss. Lubas sauna minna ja sinna ta lonkiski. Sina juba tuled töölt, mina alles lähen sinna. Poiss läks tüdruku juurde ja sinna ta jäi. Lähen randa, ei mäletagi, millal mu jalg sinna viimati sai. Lähme Manni juurde. – Mis me sinna otsime? Paat lükati vette ja sinna see jäi. See on hea kool, sinna ma tahan oma lapse õppima panna. Võta suurem kott, sinna peaks kõik asjad ära mahtuma. Võtab paberi ja kirjutab sinna paar rida. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kuhu, kus. Kus on, sinna tuleb juurde. Lähen sinna, kus mu koht on. Kõik asjad jäid sinna, kuhu kukkusid. *Kuhu obaduse annab, sinna habe ei kasva. E. Männik.
3. osutab koos sõnadega siia ja tänna kellegi või millegi kaootilisele, eri suundadesse (kohtadesse) liikumisele. Tuul pillub lehti siia ja sinna. Loomad jooksid sinna ja siia laiali. Torm virutas paati sinna ja tänna. Vaatab küll siia, küll sinna. Pallid veeresid laiali, üks siia, teine sinna, üks sinna, teine tänna. Kõik lahkusid, kes sinna, kes tänna. Mõtles seda asja sinna ja tänna 'nii ja teisiti'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast'.
4. mõnedes ühendustes on lähedane asesõna see kasutusele; kohatähendus on nõrgenenud v. puudub. a. esineb täpsustavana, rõhutavana kohamääruse ees: (just, nimelt) sellesse. Sinna erakonda ma ei astu. Sinna klubisse ei tohi sa nii hilja minna. b. osutab eelnevas tekstis märgitud olu- v. seisukorrale: sellele, selle peale, selle jaoks. Ei taha maja ehitada, sinna läheb väga palju raha. Aknad tahavad pesta – sinna läheb mitu tundi. c. ühendis sinna juurde osutab millelegi, millele miski lisandub: selle juurde. Pakuti kala ja sinna juurde valget veini. Vilistab ja lööb sinna juurde jalaga takti. d. ajalises ühenduses osutab mingile eelnevas (v. järgnevas) tekstis märgitud asjaolule v. sündmusele, milleni mõõdetakse aega: selleni, selle ajani. Olin siis kahekümne aastane – sinna saab juba pool sajandit. Millal on jõulud? – Sinna on veel kaks kuud. *.. üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. F. Tuglas (tlk).
5. esineb mitmesugustes paratamatust väljendavates lausungites. Sinna pole midagi parata. Ta ei saanud sinna midagi teha. Sinna see jutt jäigi. *Pererahva asi, kes sinna midagi võib. A. H. Tammsaare.

soo ‹interj›

1. lause alguses esinedes kinnitab nendingut millegi lõpetatuse kohta vrd nõnda, vrd niiviisi, vrd sedasi Soo, nüüd on nädala varu olemas. Soo, sellega on korras. Soo, tänaseks aitab. *Soo. Asjad on ühel pool. Igas mõttes ühel pool. E. Vetemaa. *„Soo.” Seda ütles Kirsi. Nad olid Hiiega [töö] lõpuks valmis saanud. A. Pervik.
2. väljendab (sageli sõnapaaride ah soo v. soo, soo tähenduselt eristumatu komponent olles:). a. millegi teatavaksvõttu, taipamist. Ta on sinuga ühevanune. – Soo. Mul on sulle suur palve. – Soo, soo. Ma ei taha, et teised näevad. – Ah soo. b. kahtlust, üllatust. See oli uhiuus pill. – Soo, soo? Ah soo, või nii! Soo? Sa ei läinudki ära? *„Tema soovib sulle head!” kinnitas ema rõhutades. „Soo... Mismoodi?” V. Saar. *„Ei tarvita enam? Soo!” Ja proua näole ilmus.. lai üllatus. E. Vilde.
3. koos sõnaga ah osutab millegi meenumisele: ah jaa. Ah soo, ma pidin helistama. *Kes sa oled? Ah soo – Võllamäe Päärn. E. Vilde. *Ah soo! pööras pesukorviga naine tagasi. – Jäi ütlemata, et tuppa tuli vahepeal inimene. A. Mälk.