[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 111 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

välja astuma

1. astudes välja tulema v. minema. Vanaema astus kliinikust, kliiniku uksest välja. Sealt, ahju tagant astus välja Jaan. Astusime vagunist välja.
2. (näit. mingi organisatsiooni) liikmeskonnast, koosseisust lahkuma. Seltsist, ühingust, parteist välja astuma. Ülikoolist, instituudist välja astuma.
3. (tegude v. sõnadega) kellegi, millegi eest v. kellegi, millegi vastu võitlema. a. (kellegi v. millegi eest). Oma tõekspidamiste, veendumuste, ideede, õiguste, vabaduse eest välja astuma. Astub enda, oma kaaslaste eest välja. Sõbra kaitseks tuli välja astuda. Enamik sõdureid oli valmis ülestõusnute poolel välja astuma. b. (kellegi v. millegi vastu). Vaenlase, rõhujate, vägivalla, omavoli vastu välja astuma. Talupojad astusid välja mõisnike vastu. *G. Suits astus vahel karmide arvustajate vastu karmilt välja. J. V. Veski.
4. hrl van avalikult esinema. Aktuse kontsertosas astus esmakordselt välja meeskoor. *Miina nägi ära, et salgamine oleks nüüd niisama asjatu kui valetamine, ja otsustas parem tõega välja astuda. E. Vilde.

avaldama37

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

ehk
I.advosutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II.konj
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

etkonj

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

etümoloogia1› ‹s
keel
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu ja sugulussuhteid teiste sõnadega
2. sõna algupära, algtähendus ning sugulussuhted muude sama keele v. teiste keelte sõnadega. Sõna etümoloogiat selgitama, jälgima. Sõna etümoloogia on ebaselge.
▷ Liitsõnad: rahvaetümoloogia.
3. van vormiõpetus

habemesse kargama
kellelegi peale käratama, sõnadega kallale tungima. *Ja neljakümne üheksandal, kui kulakuks tehti, ei saanud keegi Peedule habemesse karata, et on võõrast tööjõudu kasutanud. E. Maasik.

halvustama37
halvaks pidama; (sõnadega) halba varju heitma, maha tegema. Töökaaslased halvustasid nooruki käitumist. Hoidu teisi halvustamast! Naine halvustas ja isegi põlgas teda. Ainult võhik halvustab murdekeelt. Halvustav pilk, toon, muie, suhtumine. Halvustav märkus, võrdlus, kriitika.

hambaid külge ajama, hammastega küljes kinni olema
(sõnadega) ägedalt, õelalt kallale tungima; kellegi kallal näägutama. Eit ei anna poisile asu: iga päev hammastega küljes kinni. *Nüüd Reinu kuuldes veel perenaine ei julge hambaid külge ajada. M. Metsanurk.

harja (kinni) hakkama ~ kargama, harjas kinni olema, harjast kinni hakkama
käsitsi v. sõnadega kallale minema v. kallal olema, ründama. *Joogikohtade ees vaidlesid laevamehed suutäite pärast, valmis kargama üksteisele harja. A. Mälk. *Direktor karanud harja, et poiss, oled sa purjus või. E. Maasik.

häbistama37

1. häbi tegema, häbisse saatma, teotama. Häbistab oma käitumisega kogu perekonda, oma kooli head nime. Häbistav karistus, ihunuhtlus. Häbistav tegu, kaotus. Olen teotatud ja häbistatud. || naise au röövima, vägistama. *Isand leidis põhjuse, et oma ori sunnitööle saata, ise aga häbistas tema pruudi. H. Sergo.
2. hurjutama, sõnadega häbenema panna püüdma. Tüdrukut häbistati tema lohakuse pärast. Õpetaja häbistas teda terve klassi ees. Häbistavad sõnad. Häbistav märkus. *„Häbi, häbi, häbi!” hakkas ema sõrmega keerutades poissi häbistama. E. Männik. *„Mis sa kuulad pealt!” häbistasin Eedit. L. Promet.

häälitsema37

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

jagujao 27› ‹s

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

ümber jutustama
midagi (kuuldut, loetut) oma sõnadega edasi andma. Õpilane jutustas teose sisu ümber. Lüürilist luuletust on raske ümber jutustada.

kaas|sõna
keel (üks sõnaliike:) käändsõna juurde kuuluv ja selle vahekorda lause teiste sõnadega väljendav sõna, ees- v. tagasõna

kallal
I.postp› [gen]
1. jõuga ründamas, vägivalda tarvitamas, liiga tegemas. Poisid olid hulgakesi ühe kallal. Kass on linnupesa kallal. Parmud on loomade kallal. Kull on kanade kallal. Hunt on hobuse kallal. Lained teevad hävitustööd laeva kallal. Tuul sasib puude, katuse kallal. Karjub, nagu oleks tal keegi elu, kõri kallal. || sõnadega ahistamas, ründamas v. peale käimas. Mis sa norid, närid minu kallal? Jussi kallal lõõbiti tema saamatuse pärast. Lapsed mangusid ema kallal seni, kuni see lubas neid õue.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juures keegi on mingis tegevuses. Töötab romaani, väitekirja, käsikirja kallal. Kunstnik on maali kallal palju vaeva näinud. Pusib ülesannete kallal. Näitleja töötab uue osa kallal. Kalurid õiendasid midagi võrkude kallal. Mees kohmitses kohvri kallal. Keegi kolistas laudaukse kallal. Koer järab kondi kallal. Nad on millegi tähtsa kallal ametis. Juurdleb probleemi kallal. *.. Sokumets tiriti otsemaid grimeerijate ja kostümeerijate ette ning tema kallal algas kibe töö. E. Vetemaa. || osutab objektile, kust midagi võetakse. Käis kapi kallal. Kes on leiva kallal käinud? Vargad on tasku kallal käinud. Kanad on koera toidunõu kallal.
3. osutab asjaolule, põhjusele, mille pärast midagi toimub. Norib iga pisiasja kallal. *.. maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. A. H. Tammsaare.
II.adv
1. ründamas, jõuga ahistamas, kimbutamas, liiga tegemas. Nad olid tal hulgakesi kallal. Võlausaldajad olid nagu hagijad kallal. Haigus, tõbi on kallal. Nälg on kallal. Lehmadel on palavaga parmud kallal.
2. tegevuses, ametis (millegi juures). Selle tööga saame hakkama, kui hoolega kallal olla. *Kui siin kallal mõni tund pusida, saaks ka ilma skeemita läbi .. B. Kabur. || midagi puutumas, võtmas. Lihatünnil on vargad kallal käinud.

kallale
I.postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II.adv
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.

kallale|kippumine-se 5› ‹s
kallaletung, rünnak (ka sõnadega). Kaitseb end arvustajate kallalekippumiste vastu.

kallale|tung [-i]
ründamine jõuga, vägivalda tarvitades. Relvastatud kallaletung. Bandiitide kallaletung löödi tagasi. Röövlite, huligaanide kallaletung rahulikele elanikele. Vaenlane alustas kallaletungi, valmistus kallaletungiks. Kiskjate, metsloomade kallaletung. || sõnadega ründamine. Tõrjus oma vastuses kõik kritiseerijate kallaletungid.
▷ Liitsõnad: õhukallaletung.

karvu katkuma
(kisklemise, kaklemise v, sõnadega kallalemineku kohta). *Selle nimegi pärast on karvu katkutud. Eks ühinemisel paku iga majand ikka oma nime ja oma esimeest. V. Saar.

kasuistika1› ‹s

1. aj üldiste normide ja dogmade rakendamine üksikjuhtude lahendamisel (keskaegses õigusteaduses, teoloogias). Kirikuisade kasuistika. || piltl riuklemine, sõnadega keerutamine, sõnade väänamine. Kogu vaidlus, argumentatsioon oli puhas kasuistika.
2. jur kohtupraktikas üksikjuhtude lahendamine analoogilistes asjades varem tehtud otsuste põhjal
3. med haigusjuhtude uurimine ja kirjeldamine

kasutama37
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

kaudne-se 2› ‹adj

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

kinnitus-e 5› ‹s

1. millegi külge kinnitamine v. kinnitumine; kinnitav vahend v. seadis. Tala kinnitus. Detailide kinnitus konksudega. Kaante kruvideta kinnitus. Kinnituseks kasutatakse nööpe, polte. Tuleb kontrollida aparaadi kinnitust.
▷ Liitsõnad: kruvi|kinnitus, liim|kinnitus, nael|kinnitus, poltkinnitus; kannakinnitus.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks, kestvamaks muutmine; kindlamaks, vastupidavamaks muutev aine, sündmus, asjaolu vms. Kauba kinnituseks tehti liigud. Sõpruse kinnituseks vahetati aadresse. *Jah, jah, toit tervisele toeks. Toon kohe kinnitust kehale. V. Beekman. || rõhutamine. Raputas eituse kinnituseks pead. Lõi oma sõnade kinnituseks rusikaga vastu lauda.
▷ Liitsõnad: keha|kinnitus, kõhu|kinnitus, vaimukinnitus.
3. tõendamine, tõendus; tõendust pakkuv asjaolu, olukord vms. Oma väite kinnituseks tõi ta järgmised faktid. Tema oletused, lootused ei leidnud kinnitust. Otsis oma kahtlustele kinnitust. Hüpotees leidis varsti kinnitust praktikas. Kuulduste tõelevastavuse kohta tuli järjest uusi kinnitusi. Võta temalt kirjalik kinnitus, et ta tuleb! *See [= käesurve] oli tõsine kinnitus, et teda usutakse. M. Raud. || sõnadega, ütlusega tõendamine. „Tuled ju?” küsis ta teiselt kinnitust oodates.
4. ütlus, väide, väitmine. Tema kinnitust mööda juhtus lugu nii. Mehe enda kinnituse järgi olevat ta täiesti terve. Keegi ei uskunud poisi kinnitusi, et ta ei tea asjast midagi.
5. kõrgema, otsustava instantsi heakskiitmine v. sanktsioon millegi kohta. Seaduseelnõul puudub veel parlamendi kinnitus. Uus osakonnajuhataja on teada, oodatakse ainult kinnitust.
6. van kindlustus (2. täh.)

kommekombe 18› ‹s

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3.hrl. pl.üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a.koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt(väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

kriimustama37

1. marraskile, katki, ka pealispinnasse kriime tõmbama. Okastraat, kibuvits kriimustas valusasti jalasääri. Puuoksad ja põõsad kriimustasid ta mitmest kohast veriseks. Mööbel, kapp, põrand sai kolimisel kriimustada. Kriimustatud lauaplaat, parkett. Kõvem mineraal kriimustab pehmemat. Mannerjää kriimustatud aluspõhi. || küünistama. Kes su näo katki kriimustas? Ta hammustas ja kriimustas kui metsloom. Kass kriimustas last küüntega. || piltl sõnadega, ütlemisega kergelt haavama v. solvama. Teise märkus, järsk toon kriimustas teda pisut.
2. end mingi kõva v. terava asja vastu marraskile, katki, kriimuliseks kiskuma. Kriimustas põõsastest läbiminekul käsi ja jalgu. Poiss kriimustab kukkudes veidike põlve. Kus ta on oma näo, sõrme veriseks, ära kriimustanud?

kujutama37

1. konkreetsel, nähtaval kujul esitama; nähtavat pilti, kuju looma. Foto kujutas noort naist lapsega. Skulptuur kujutab haavatud sõdurit. Lavapilt kujutab talutuba. Vapil on kujutatud kotkas. Maalikunst kujutab sündmusi, kirjanik jutustab neist. Temperatuuri muutumist saab graafiliselt kujutada. Joonisel on kujutatud tüvikoonus. Näitlejad kujutasid ajaloolisi tegelasi meisterlikult. Kujutav kunst 'eelkõige maalikunsti, graafikat ja skulptuuri hõlmav kunstiharu'. Kujutav geomeetria 'ruumilisi kujundeid tasapinnal esitav geomeetriaharu'. || millestki kirjeldades, jutustades pilti looma. Kirjanik kujutab elu nii, nagu see tegelikult oli. Romaanis kujutatakse esimesi sõjajärgseid aastaid. Jutustuse peategelast on kujutatud kasuahnena. Püüdis olukorda paremas valguses kujutada.
2. olema, moodustama (hrl. esineb koos sõnadega endast, enesest). Romaan kujutab endast triloogia viimast osa. Tema elukäsitus ei kujuta endast terviklikku süsteemi. Tolm kujutab endast väikeste tahkete aineosakeste kogumit. Iga lend kujutas endast omaette julgustükki. Tahaksin teada, mida ta endast kujutab 'mis on ta tegelik olemus'. Kujutab endast liiga palju 'on ennast täis, liiga enesekindel'. *Inimene oli nõder, tihti halb, vahel õiliski; elu kujutas puudulikku, enamasti suursuguseta kompromissi.. I. Jaks.
3. hrv kujutlema, ette kujutama. *Nüüd kujuta – mind kümme aastat nooremaks. T. Kallas. *Ja vaimus kujutasime, kui kena oleks siin ühel sumedal suveööl vähke püüda.. M. Mõtslane.
4. van (vees) peegeldama. *Tasa hingab lehevarjus / sügav järv, nii sinine; / pilved sees end kujutavad.. L. Koidula. *.. et nagu peegel ta silmale / sätendas Peipsi vesi. / Ja et sääl peeglis end kujutas / randlase majakene.. G. Suits.

kõrisse ~ kõrri (kinni) kargama, kõris(t) kinni (olema)
kallale kargama (ka sõnadega); kimbutama, ahistama hakkama; kellegi kallal, kellegagi vaenujalal olema, kellegagi kisklema. Põrnitsevad vastamisi, valmis teineteisele kõrri kargama. Üks igavene tüli ja riid, vend vennal kõris kinni. *.. peaaegu kogu maailm põleb, rahvad on üksteisel kõrist kinni .. E. Krusten.

kõrvetama37

1. pinda kergelt põletama, seda kuumusega v. tulega mõjutama, kõrbemist põhjustama. Kuum aur, tuline roop kõrvetas käsi. Ahi on nii kuum, et kõrvetab. Kuum supp kõrvetas suud, keele ära. Põlev tikk kõrvetas sõrme. Kõrvetasin tikutulega endal sõrmi. Liblikad kõrvetasid end vastu lambiklaasi lennates. Lutikaid kõrvetati keeva veega. Kes korra end kõrvetanud, kardab tuld. Võõras raha kõrvetab tasku. *Kui raud palav, kõrvetas juukseisse kiharad.. A. Murakin (tlk). | piltl. Vaata, et sa end selle looga ei kõrveta! Ta jäi pealtvaatajaks, kartis end kõrvetada. || (leegita) põlemise v. kuumutamisega pinda pruuniks v. mustaks muutma v. söestuda laskma. Sigureid kõrvetama. Vaata, et sa liha pannil mustaks ei kõrveta! Kõrvetatud kohvioad. Õllele lisati kõrvetatud linnaseid. Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. || kõnek suitsetama. *Enne ma ostan omale mõne paki tublit mahorkat ja kõrvetan, nii et päänahk pigiseks läheb! A. Jakobson.
2. väga kuumana, tulisena, põletavana tunduma, sellisena mõjuma. Kompressivesi on küllalt soe, kuumem kõrvetaks juba. Laskis kuumal liival oma selga kõrvetada. Kõrvetav kuumus, palavus, leil. *..oli midagi niisugust, mis Arkadi nägu põuatuulena kõrvetas. A. Beekman. || (päikese kohta:) väga palavalt, tuliselt paistma, kuumust välja kiirgama. Augustipäike kõrvetas turja, selga. Päike kõrvetab pilvitust taevast armutult, kõvasti lagipähe. Päike kõrvetas villid selga. Ah, kuidas (päike) kõrvetab! Küll kõrvetab, tuleb vist äikest! Päike kõrvetas meid lausa neegriteks. || palavuse ja kuivusega taimi kahjustama. Suvekuumus oli rohu roostepruuniks kõrvetanud. *Kuivavad kaevud, kõrvetab põud. K. Merilaas.
3. kipitust v. valu tekitama. a. (nõgese, samuti kõrverakke omavate selgrootute puutel:) kipitavat valu ja nahal kuplasid tekitama. Nõges kõrvetas jalga, käsi, sääred kupla. Lapsed kisklesid ja kõrvetasid üksteist nõgestega. Karikloomade meduusid võivad valusasti kõrvetada. *Siis andis vanaema mulle kindad kätte, et ma end ei kõrvetaks nõgestes... O. Luts. b. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Pipar kõrvetab suud. Haavale pandud jood kõrvetas. Soolane vesi kõrvetas silmi. *..viin kõrvetas kõhtu, tõusis tulise voona südame alla. R. Vellend. c.ka impers.teravana, lõikavana tunduma. Haav alles kõrvetas jalas. Läbi haavatud õla käis kõrvetav valuhoog. Küll kõrvetab sees, rinde all, maos (valu kohta). Kõrvetav janu. d. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Kõrvetav pakane. Käre külm lausa kõrvetas nägu ja paljaid käsi. Raudkülm vesi kõrvetab keha. Jäine tuul kõrvetas nägu. e. piltl (ühenduses tugevate tundmustega). Juhanit kõrvetas südametunnistuspiin. Tema südant kõrvetas armukadedus. Piinav mõte, solvang kõrvetas mehe hinge. Uudishimulikud pilgud kõrvetasid ta kukalt. Kõrvetav hirm, hingevalu, viha. Teda tõukas tagant kõrvetav uudishimu. Näkku tõusis kõrvetav häbipuna.
4. kõnek (intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama. Ülevaataja kõrvetas vangidel nuudiga üle turja. *Kuuled, Toots, jeekim on vihane nagu seatapja ja tahab sulle kooljaluuga pähe kõrvetada. O. Luts. b. (ütlemisega, sõnadega:) sähvama, kähvama. *Mõtlen: küll ma sulle vastu kõrvetan, ära hoople, ja kõrvetasingi: „Mitte tütar pole ta mul, vaid – ema!..” P. Vallak. c. tulistama, laskma. Peremees kõrvetas õunavarastele jahipüssist paar pauku järele. Vaenlane kõrvetas tükk aega suurtükkidest. *Samas hakkas võsast kõrvetama kergekuulipilduja. H. Lepik (tlk). d. kiiresti minema v. tulema; kiiresti liikuma. *..pidin just otsekohe siia kõrvetama.. O. Luts. *Nii nad kõrvetasid kahekesi ees, teineteist oma tempoga tappes. T. Uba.
5. kõnek (laserkettale) kirjutama, põletama

käsikäe, kätt 36› ‹s

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. ||koos laiendigaiseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

käänekäände 18› ‹s

1. käänamine, pööre, suunamuutus. Teeb käände paremale, vasakule. | piltl. *..nüüd on su lips läbi, ei ühtegi käänet ega väänet enam.. H. Saari (tlk). *Siis tegi mees kõnelusse järsu käände.. E. Õun.
▷ Liitsõnad: ettekääne.
2. keel käändsõna grammatiline kategooria, kaasus; selle kategooria iga vorm, mis näitab sõna süntaktilist ja semantilist vahekorda lause teiste sõnadega. Nimetav, omastav kääne. Käänake sõna „puu” kõikides käänetes! Eesti keeles on 14 käänet.
▷ Liitsõnad: koha|kääne, obliikva|kääne, sisekoha|kääne, väliskohakääne.
3. astr taevakeha nurkkaugus taevaekvaatorist, deklinatsioon. Tähe kääne.

külge
I.adv
1. millegagi tervikuks, tihedasse seosesse, millessegi kinni. Siirdistutatud nahk kasvas hästi külge. Puudele jäid sügisel mõned lehed külge. Kastrulile joodeti sang külge. Rongile haagiti kaks vagunit külge. Kruvis aparaadile paar detaili külge. Hakkas särgile kraed, kleidile nööpe külge õmblema. Kaubatoodetele kleebitakse sildid külge. Magnet tõmbab rauda külge. Värske värv hakkas külge. Riputas jõulupuule ehteid külge. Pistis, torkas laastudele tule külge. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Juust võtab kergesti võõraid lõhnu külge. Ära püüa mulle teiste seisukohti ja vaateid külge pookida! Hüüdnimi jäi kogu eluks külge. Halvad harjumused jäävad kergesti külge. Ära endale suitsetamise kommet külge harjuta! Üht-teist hakkas loetust iseenesest külge. Teiste erutus, vaimustus hakkas ka mulle külge. *Tähtis oli, et ta siin töö juures brigaadi heale nimele plekki külge ei teeks. O. Kool. || (haigestumisest, haiguste nakkamisest kõneldes). Haigus, gripp hakkas Liisalegi külge. Sai endale mingi halva haiguse külge. See tõbi võib haigetelt loomadelt inimestelegi külge hakata. Külmetusest see häda talle külge lõi. *.. neerud annavad ennast ka tunda – viga, mis talle sõjas külge jäi... L. Metsar.
2. haardega, hoidega millessegi, kellessegi kinni. Panime käed paadile külge ja lükkasime selle vette. Lööme hulgakesi käed külge, ehk saame auto porist välja! Poisid, käed külge! (õhutus mingiks tegevuseks). Poiss lõi õunale hambad külge. Lõi tangid külge ja sikutas naela seinast välja. *Aga seda ei ole, et kirvele kätt külge pandaks! M. Saat. *Tahab midagi, ja muudkui küüned külge! O. Jõgi (tlk). || (jõuga v. sõnadega ahistades) kallale. Koer kargas lõrinal külge. Ta on nii vihane, et tuleb või käsitsi külge. Metsa vahel kargasid talle kolm meest külge. Norib ja otsib põhjusi, et saaks külge hakata. Külm kipub vägisi külge. *Mõistlik mees oli. Kääris käised üles ja hakkas tööle külge. O. Anton.
3. pealetükkivalt sõbrustades kellelegi ligi. Jüri lõi, ajas peol kõvasti Antsu õele külge. Poisid üritasid paarile tüdrukule külge lüüa. Ära kleebi end mulle külge! Haakis end meie kambale külge ega jäänud kuidagi maha. See mees on vist koputaja, kleebib külge nagu vihaleht.
4. kõnek pihta. Visatud lumepall tuli mulle külge. Libedal teel ajas oma autoga eessõitvale veoautole külge. *Ta tõstis juba püssi, et kui tulistaks. Külge ei laseks, hirmutaks ainult. R. Vellend.
5. kõnek (rahalise) kahjuna taluda, kahjuna kraesse. *Talvel sai ta [= ärimees] oma metsaga raskelt külge. P. Viiding. *Suurem osa tahab [kaupa] raamatu peale. Kui ma nende elu läbi ei näe, lasen endale külge teha. L. Vaher.
6. kõnek kavala rääkimisega, sokutades, poolpettusega kaela. *.. nad lasksid [poesellil] enestele külge määrida igasugust prahti. H. Raudsepp.
II.postp› [gen]
1. millessegi, kuhugi (lahtitulematult, -pääsmatult) kinni, millegagi kindlasse ühendusse. Lauad löödi naeltega postide külge. Majaseina, kivi külge kinnitati mälestustahvel. Sidusin hobuse lasipuu külge kinni. Vagunid haagiti rongi külge. Mees poos end penni külge. Ühendasin juhtme otsad üksteise külge. Savi hakkas, kleepus saabaste külge. Takjad hakkasid riiete külge. Pistis tule laastude külge. Seisis nagu maa külge naelutatud, kasvanud. Raske haigus aheldas ta voodi külge. Jäägu mu keel suulae külge kinni, kui ma valetan! Liitis ühe vallutatud ala teise järel oma valduste külge. || (üldisemalt). Kelle külge katk hakkas, see suri. Pärisorised talupojad olid kinnistatud maa külge. Ta on ihu ja hingega kasvanud oma töö külge. *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! E. Vilde. *Ta oli tüdruk, kes maast madalast kasvanud külaelu külge.. R. Sirge.
2. haardega, haarates kuhugi, kellessegi kinni. Kargas perutavale hobusele suitsete külge. Uppuja klammerdus päästja külge. *Seekord siiski Miina kätt pudeli külge ei aja. H. Kiik. *.. nemad [= koerad] olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. A. H. Tammsaare. || (üldisemalt). Kes teda uskuda teab, paneb veel sulle noa kõri külge! Mu silmad jäid kohe tema külge kinni. Kõigi pilgud naelutusid kõneleja külge.
3. kõnek (puutudes) vastu. Uks on värvitud, vaata et sa selle külge ei lähe! *.. tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma voodi poole; juhtub kätega Marguse külge.. A. Kitzberg. || pühkides millegi vastu, millegi sisse. Ema kuivatas käed põlle külge. *.. pühkis käed ninarätiku külge puhtaks. O. Luts.

küps-e, -et 2 või -e, -e 22› ‹adj

1. toiduna valmis küpsetatud. Toit on juba küps. Küps liha, kala. Kartulid, kaalikad on juba küpsed. Kuklid said ruttu küpseks. Praad ei ole veel päris küps. Mida palavam ahi, seda küpsemad leivad.
▷ Liitsõnad: poolküps.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) valminud, nii et seemned on idanemisvõimeliseks saanud. Küps mari, seeme. Küpsed maasikad, ploomid, kirsid. Oder, kaer, rukis, nisupõld on varisemiseni küps. Õunad söödi enne ära, kui nad küpseks said. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. Küpsena on tera kõva. Küps vili variseb kergesti.
▷ Liitsõnad: kold|küps, koristus|küps, kuld|küps, lõikus|küps, piim|küps, täis|küps, vaha|küps, üliküps.
3. piltl täielikult väljakujunenud, väljaarenenud, valminud. a. (ealt). Ma pole enam poisike, vaid küps mees. Ta oli täies õitsengus küps naine. Täiesti küps mets. *Ta oli aastatega küpsemaks, mitte aga vanemaks läinud. P. Kuusberg. | (vahel eriti kesk- v. vanema ea kohta). Täidlane küpses eas daam. See rõivas sobib vaid küpsemale eale. Küpsesse keskikka jõudnud inimene. Küpsete aastate elutarkus. Küpsemates aastates mees. b. millekski, millegi tegemiseks täiesti valmis. Küps kunstnik, helilooja, sõnameister. Selles maalis on tunda küpse meistri kätt. Poliitiliselt, ideoloogiliselt küps inimene. Küps abiellumiseks, abielluma. Nooruk pole küps iseseisvalt tegutsema, otsustama. Erik osutus neis küsimustes minust küpsemaks. Küps ja kaine mõistus. Muld on külviks küps. *Rahva eluvaim oli pärast sõjaraskusi taas küps eneseteostuseks. K. Saaber. c. (seoses olukorda, nähtusi vms. märkivate sõnadega:) väljakujunenud, valmis. Nõu, kava, plaan, otsus oli küps, sai peagi küpseks. Küps hinnang, arvamus. Seaduseelnõu ei ole veel küps vastuvõtmiseks. Teos ei ole avaldamiseks küps. Asi, asjad, kaup räägiti küpseks. Aeg oli kõigi meelest küps töid alustada. Küpsemal arupidamisel jäeti plaan katki. Kirjaniku, kunstniku küpse, küpsema loomingu periood, kõige küpsem teos. Küps lavastus, stiil. See oli küpse klassitsismi periood. Küps uurimus, ülevaade. Etendus sai küpseks mõne nädalaga. Rünnata tohtivat alles siis, kui seis on küps. *Päev lausa särab küpse suve ilust. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: eba|küps, elu|küps, hilis|küps, sugu|küps, varaküps; avaldamis|küps, ekraani|küps, esitamis|küps, ilmumis|küps, kunsti|küps, lava|küps, mängu|küps, raie|küps, trükiküps.
4. kõnek omadega läbi, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud. Kui ta veel mõne pitsi võtab, siis on ta varsti küps. Ta on hirmust täiesti küps. *Vanamees siin. Nüüd olen ma küps! O. Luts. *„Jalad on korras! Aga käed?” küsib Kalle. – „Parem on küps ... Ja pea!” ütleb Oskar. H. Laansalu.
5. kõnek (värvitooni kohta:) küllastunud, sügav. Suvemaastiku küps roheline. Maalija viimase aja loomingus valitsevad peamiselt küpsed pruunid toonid.

küsimus-e 5› ‹s

1. lausung, millele oodatakse vastust. Suuline, kirjalik küsimus. Otsene, kaudne, retooriline küsimus. Asjalik, terav, kaval, rumal, huupi esitatud, liigne küsimus. Ankeedi küsimused. Küsimusi esitama. Küsimustele vastama. Küsimusi pandi risti ja põiki. Õpetaja kordas küsimust. Kas kõik said küsimusest aru? Poetasin argliku küsimuse. Pöördus küsimusega minu poole. Ma ei suutnud küsimust vastata. Küsimusele nõuti täpset vastust. Küsimus kipitab, kibeleb keelel, kerkis keelele. Ta puistati üle küsimustega. Küsimuste tulv sadas talle kaela. Mind hakati küsimustega pommitama. Ta ajab mind oma küsimustega ummikusse. Teda vaevas kogu aeg küsimus, kuidas ja miks. Peas keerles mõtete ja küsimuste virvarr. Ta vaatas mulle otsa, silmades tumm küsimus.
▷ Liitsõnad: ankeedi|küsimus, eksami|küsimus, keerd|küsimus, lisa|küsimus, mõistatus|küsimus, nalja|küsimus, rist|küsimus, vahe|küsimus, vastu|küsimus, viktoriiniküsimus.
2. probleem; lahendust, selgitust vajav asi v. asjaolu. Kiireloomuline, pakiline, keeruline küsimus. See on tülikas, tõsine, põhimõtteline küsimus. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus'. Tehnilised, majanduslikud, poliitilised, praktilised küsimused. Küsimust püstitama, üles seadma, tõstatama, kaaluma, otsustama, lahendama. Uurimist, arutamist vajavaid küsimusi on palju. Küsimusse tuleb selgust tuua. Ta on poliitika küsimustega kursis. See küsimus tuleb võtta päevakorda. Ühe või teise küsimuse üle tuleb veel nõu pidada. See on kaugema tuleviku küsimus. Tasu küsimus jäi lahtiseks. Selles küsimuses olid kõik ühel meelel. Nendes küsimustes on ta vanamoodne. Desarmeerimine on muutunud küsimuste küsimuseks 'tähtsaimaks küsimuseks'. Ma ei tahtnud sellest küsimust teha. See on säärane küsimus, millest võõrastega rääkida ei taheta. | [millegi] küsimus(t)es asjus, suhtes. Lahkhelid tekkisid tulude jaotamise küsimuses. *.. maa jagamise küsimustes kisklesid feodaalid tihtilugu omavahel. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: agraar|küsimus, au|küsimus, elu|küsimus, haridus|küsimus, kaadri|küsimus, kasvatus|küsimus, keele|küsimus, kooli|küsimus, kultuuri|küsimus, kunsti|küsimus, leiva|küsimus, maa|küsimus, majandus|küsimus, moraali|küsimus, mure|küsimus, nais|küsimus, olme|küsimus, palga|küsimus, personaal|küsimus, piiri|küsimus, prestiiži|küsimus, päevakorra|küsimus, rahvus|küsimus, riietus|küsimus, seksuaal|küsimus, sotsiaal|küsimus, talurahva|küsimus, toitlustus|küsimus, tuleviku|küsimus, töölis|küsimus, tüli|küsimus, usaldus|küsimus, usu|küsimus, vaidlus|küsimus, võimu|küsimus, üldküsimus; ise|küsimus, keerd|küsimus, pea|küsimus, pisi|küsimus, põhi|küsimus, sõlm|küsimus, võtme|küsimus, üksikküsimus.
3. (seoses aega väljendavate sõnadega millegi lähemas tulevikus toimuva kohta). Sõja lõpp on juba päevade küsimus. Töö lõpetamine on vaid aja küsimus. Tundus, et see polnud isegi enam tundide, vaid minutite küsimus.

laulmalaulan 43

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

lausuja1› ‹s
(< tgn lausuma); folkl sõnadega arstija, sõnuja. Otsiti abi lausujatelt. *Ehk küll lausujaid ja tarku rohkesti kokku tulnud, siiski ei võinud ükski neist kuninga haigust parandada. F. R. Kreutzwald.

lausuma42 või 37
ütlema, sõnama. Ta ei lausunud mu jutu peale sõnagi, mitte midagi. Läks sõna lausumata toast välja. Ta pole mulle sellest sõnagi lausunud. „Me peame neid aitama,” lausus Juhan. Sünnipäevalast õnnitledes lausuti kauneid sõnu. Tänu-, kiidusõnu lausuma. Tema tegude kohta on lausutud ränki sõnu. Selle peale ei oska küll midagi lausuda. || folkl sõnadega nõiduma, sõnuma, loitsima. *Keegi teine aga ei teadnud salasõnu, mille abil „kolme õde” inimesteks tagasi lausuda ... R. Sirge. *Et süüa elukat [= siga], kelle sisse teie naatsaretlasest prohvet kord lausus kuradi. G. Meri (tlk).

lausumine-se 5› ‹s
(< tn lausuma). Ta on kiidusõna lausumisega kitsi. || folkl sõnadega nõidumine, sõnumine, loitsimine. Ussihammustuse, haava, roosi lausumine. Oskas verejooksu lausumisega peatada. Loodeti abi targa lausumistest.

lendva1› ‹s

1. müt nõianool, mille kuri inimene saadab sõnadega v. tuulega looma v. inimest rabama
2. (nõianoolest tulnud) äkiline haigus v. valu. a. van rabandus. *Löögu lendva läbi su lehmad ja lambad .. M. Metsanurk. *Vanal ajal .. siis oli üksainus surmatõbi – lendva! .. siis öeldi ikka, et mis muud – lendva lõi läbi! P. Vallak. b. kõnek (äkiline) selja-, nimmevalu. *Minul lõi talvel lendva kontidesse .. H. Sergo. *.. lendva murdis jälle ta ristluis. A. Mälk.
3. müt kratt, pisuhänd. *Pisuhänna asemel öeldi ka tulihänd, tulekera, tulehaga, tulik, lendva .. L. Meri.
4. kõnek torm, maru. *„Kisub lõunatormiks! Nüüd tuleb vist üsna lendvat!” ütles Aadu. A. Mälk.
5. kõnek kiirus, tamp. *Mul oli parajasti ka kole kiire, nagu mul alati on igavene lendva peal .. O. Tooming.

lühi|sõnaline
väheste sõnadega väljendatud, lakooniline. Definitsioon, seletus olgu võimalikult lühisõnaline.

maa|ilm

1. (maailma)kõiksus, universum. Maailma loomine. ||hrl. pl.universumi teat. osa, planeedi- v. tähesüsteem. Universumi maailmad ja maailmasüsteemid. Eksisteerib oletus, et paljudes teistes maailmades võib esineda arukat elu.
▷ Liitsõnad: antimaailm.
2. Maa, maakera (kõige sellel eksisteerivaga). Maailma maad, riigid, rahvastik, keeled. Maailma taimestik, loomastik. Maailma maavarad, tööstustoodang, energiavarud. Reisis mitu aastat mööda maailma ringi. See teade levis kõikjal maailmas, üle kogu maailma, sai teatavaks kogu maailmas. Sõdasid toimus mitmel pool maailmas. Maailma sellesse nurka polnud ta varem sattunud. Ajalehe kaudu oli ta maailma asjadega kursis. Noortele näib, et kogu maailm on nende ees lahti. Kaotada pole midagi, võita aga terve maailm 'kõik'. Järgneb oma armastatule kas või maailma otsa. Ta ei loobu oma plaanist, mingu või maailm hukka. Arvab, et tema suudab kõik, nihutab või maailma paigast. Arvas, et nüüd on maailma lõpp käes. || selle teat. suurem piirkond. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Uus Maailm 'Ameerika mander, Austraalia'. Araabia maailm 'araabia maad'. Tahtis näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Läks kodusaarelt (laia) maailma õnne otsima. Tahaks rännata ning maailma näha. Ta on maailma näinud mees. Poegadest ei jäänud ükski kodumaale – kõik lendasid maailma (laiali). *.. ja jutustas [Eeva] Tartu ja maailma uudiseid. J. Kross. || (vahel ka lähema ümbruse, lähikonna kohta). Täna särab päike, maailm on kaunis. Maailm mähkub, peitub uttu. Mets, raba vist põleb, kõik maailm on suitsu täis. Pea käis ringi ja maailm läks silmade ees mustaks. Lõugab nii, et maailm kajab. *Tundus, nagu oleks õhkki külmemaks läinud, ainult kaugel eemal eretav kaasik oli nagu tulekahju keset sinist maailma. E. Maasik. || (liialdavalt, kedagi v. midagi üle tähtsustades). See on maailma põnevaim 'väga põnev' raamat. Sa oled maailma kauneim tüdruk. Ema teeb maailma parimaid pirukaid. Peab ennast maailma nabaks 'kõige tähtsamaks'.
▷ Liitsõnad: välismaailm.
3. keskkond, miljöö, olustik, eluring. Idamaa turg on omaette kirev maailm. Lapse maailm piirdus koduga ja kodukülaga. Maalt linna kolides sattusime hoopis uude, võõrasse maailma. Tema noorpõlve maailm oli agul. Ühiselamu oli maailm, millega ma ei harjunud. Rahvaluule, muinasjuttude maailm. Ta luges palju, otse elas raamatute maailmas. *Taluelu ja koolimaja elu vahel oli ka suur vahe. Need olid kaks maailma. J. Semper.
▷ Liitsõnad: ime|maailm, luule|maailm, muinasjutu|maailm, muinasmaailm.
4. inimeste maine elukeskkond, maapealne elu (lähtub kujutlusest, et olemas on ka surnute riik, hauatagune elu). Ajalik, kaduv maailm. (Siia) maailma sündima, tulema. Siit maailmast lahkuma 'surema'. Meest ähvardati ja soovitati maailmaga jumalaga jätta. Eedi jäi vaeslapsena üksi maailma. Ta on nii eluvõõras ja kohanematu, just nagu poleks siit, sestsinatsest maailmast pärit. *See oli tal [= junkrul] viimne naer siin maailmas, sest juba vuhises Jaanuse mõõk õhus .. E. Bornhöhe. || hrl. koos sõnadega teine, parem märgib taevast, hauatagust elu, surnute riiki. Teise, paremasse maailma minema, kolima 'surema'.
▷ Liitsõnad: allmaailm.
5. maailma (2. täh.), ka mõne selle piirkonna inimesed, rahvas, üldsus; teat. inimeste ring. Kogu maailm jälgis põnevusega esimest kosmoselendu. Maailm ei hooli temast, ei hinda teda küllaldaselt. Vanemad inimesed kurtsid, et maailm on hukas, päris käest ära. Ta hülgas oma lapsed, jättes nad maailma hooleks. Kes kaitseks teda kurja, ülekohtuse maailma eest! Võid sattuda maailma naeru, pilke alla. Ära kaeba maailmale oma häda, õnnetust. Ära kuuluta seda maailmale! Lugu läks maailma kõrvu, nüüd teavad seda kõik. Proovi, katsu sa maailma suud sulgeda! Maailma silmis olen ma muidugi süüdlane.
▷ Liitsõnad: inim|maailm, järelmaailm.
6. ühesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste vm. tingimuste v. ühesuguste tõekspidamiste alusel moodustuv ühiskond v. suur inimeste rühm. Kolmas Maailm 'arengumaad'. Katoliiklik, protestantlik, islami(usuliste) maailm. Ingliskeelne maailm. Nõnda kirjutab seda nime kogu ladinakirjaline maailm. Kunstirahva, teadlaste, sportlaste, boheemlaste, kurjategijate maailm. Kapseldub oma akadeemilisse maailma. Ärimeeste maailm jäi talle võõraks, kaugeks. *Õpetajad – need olid [õpilastele] teine maailm .. J. Parijõgi. || mingi eluringkond v. nähtuste piirkond looduses. Taimede, loomade, kalade, lindude, putukate, vetikate, bakterite maailm. Korallide imepärane maailm. Sügislooduse värvide maailm. *Kuid kõik kalad pole kolinud hauakohtadesse ega püsi paigal, kuigi jääalune maailm on pime ja vaikne. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: antiik|maailm, kapitalimaailm; kirjandus|maailm, kunsti|maailm, male|maailm, muusika|maailm, raha|maailm, spordi|maailm, teaduse|maailm, teatri|maailm, tehnika|maailm, ärimaailm; makro|maailm, mikromaailm.
7. inimese mõtete, tunnete, kujutluste ja muu vaimse elu ring. Talurahva, õpilaste vaimne maailm. Kunstniku sisemine maailm. Ma imetlesin tema kujutluste, unistuste, mõtete, huvide maailma. Laste mõistmiseks tuleb mõista nende maailma. Meie sinuga oleme nii erinevad, elame oma eri maailmades. *Aga on olemas ainult üks Mari Möldre, ja see tähendab omaette maailma. V. Panso.
▷ Liitsõnad: fantaasia|maailm, kujutlus|maailm, mõtte|maailm, sise|maailm, tunde|maailm, vaimumaailm.
8. kõnek suur hulk; väga, (maa)ilmatu palju. Aega on rongini (veel) maailm. – Pole maailma midagi, see paar tunnikest läheb kiiresti. Mul on neli tuba, ruumi maailm. Aitab koorimisest, siin on kartuleid juba maailm. Õiendamist oli selle asjaga (terve) maailm. Sinna on maailma plarakas maad. Maailma hulk raamatuid, kes neid jõuab läbi lugeda! *Rongi polnud veel ees, aga rahvast juba maailm koos. L. Promet.

maa|tarks
maarohtudega, ka sõnadega arstija, rahvaarst, posija. Rahvas otsis abi maatarkadelt.

manama37

1. folkl sõnadega, lausudes nõiduma. Manatark olevat esivanemate vaime välja mananud. Libahundiks manatud neiu. Nõid mananud kepi ussiks, tõbesid vaenlaste kaela. Mees jäi liikumatult seisma nagu kohale manatud. *Soome ja karjala loitsudes manatakse kivisse eriti mitmesuguseid haigusi, s.o. nende deemoneid ja muid kurje vaime. A. Annist.
2. piltl kujutlusse, vaimusilma ette äratama; (ilmet vm.) esile kutsuma. Püüdsin endale uuesti silma ette manada vanemaid, lapsepõlve, raskeid sõja-aastaid. „Tasuja” manab meie ette pilte esiisade võitlusest. Vana kirstu tuttavad lõhnad manavad esile kaugeid mälestusi. Manab näole tõsise, ametliku ilme, lahke naeratuse, virila muige. Manasin ette kaastundliku näo. Püüab oma häälde manada sõbralikkust. *Dramatiseeringu lavastas sedapuhku P. Põldroos, kes oskas vilunud käega esile manada jõulisi massistseene. O. Kuningas.
3. kiruma, vanduma, siunama, needma. Manab rasket elu, õnnetut saatust, okupante ja nende käsilasi. Manas oma miniat, ämma, lapsi, naabreid. Manas oma joodikut meest veel hauapõhjagi (järele). Manab oma viletsat autoloksu. Mitmed manasid teda sõnamurdlikkuse, oskamatuse, saamatuse pärast. Vanamees hakkas, kukkus suure häälega manama. Suu ees naeratab libedalt, tagaselja manab ja neab. Mis sa sest Aadust nii väga manad! *Oli ainult kuulnud teda manavat mehi tobudeks, kellest targem olevat eemale hoida. R. Sirge. *„Tont võtku,” manab noor peremees, „kuhu jäi siis Lible? ..” O. Luts.

manitsema37
pehmelt noomides, õpetades mõjutama, sõnadega korrale, ka eluviisi parandamisele kutsuma. Ülevaataja manitseb lohakaid töömehi. Pastor manitses kantslist kogudust. Manitses mehi kojuminekule, tööd jätkama. Manitses vastuhakkajaid mõistlikkusele, kuulekusele. Arst manitses teda voodisse jääma, vaikselt lamama. Isa manitses poisse korralikult käituma, tülitsejaid leppima. Laps teeb ulakusi, kuid ema ei keela, ei manitse. Ta sai tihti lohakuse pärast manitseda. Ütles lärmajaile mõne manitseva sõna. Ema muudkui manitses, et ära tee seda ja ära mine sinna. Manitsesin Villemit, et ta rahaga kokkuhoidlikum oleks. „Olge head lapsed ja kuulake õpetajate sõna!” manitses ema. Keelusildid manitsevad ettevaatlikkusele, eeskirjadest kinni pidama. *Ühel keskhommikul viib ta kõik aeda, manitseb vaikseks ja tähelepanelikuks. M. Traat.

metafraas-i 21› ‹s
kirj kirjandusteksti sisu täpne vahendus teiste sõnadega, näit. luuleteose proosatõlge

mismille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledessesubstantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a.substantiivselt(tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b.adjektiivselt(täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2.hrl. sg. nom.kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c.asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus(umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a.substantiivselt(millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b.adjektiivselt(nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a.adjektiivselt(hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b.substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a.substantiivselt(esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b.adjektiivselt(nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a.seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid(ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3.kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b.adjektiivselt(nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mõnitama37
(hrl. sõnadega) häbistavalt, solvavalt pilkama. Mõnitades naerma, ilkuma, järele ahvima, teise sõnu kordama. Muu-usulisi, teisitimõtlejaid on ikka püütud mõnitada. Teda mõnitati küll otse, küll mõistu. Mis te tast mõnitate? Kui kaua sa mind selle äparduse pärast, äpardusega mõnitad? Tegi vanakese kohta mõnitavaid märkusi. Oma sõnades oli ta jäme ja mõnitav. Mõnitav kirjutis. *Ka tädi Himma mõnitas Kasparit langisandiks ja kemmulööjaks. L. Vaher. *„Sina armastad!” mõnitas Oskar. „Sinu armastus on nagu ila, mis jookseb hullu koera suust.” A. H. Tammsaare. || teotama. Naisi olevat enne mahalaskmist mõnitatud. Mõnitati tapetuid, laipu. Ärge pilduge leiba, leib ei ole mõnitada. *.. nad riisusid ümberkaudseid elanikke ja mõnitasid bütsantslaste kombeid. R. Kulpa (tlk).

mängima42

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

nahutama37
naha peale andma, peksma. Poiss on isa käest küllalt nahutada saanud, aga ikka sõna ei kuula. Nahutab hobust vemblaga, piitsaga. Vargapoiss tuleks läbi nahutada. *Tsaar sai ju küll jaapanlaste käest nahutada .. A. Hint. ||hrl. väljendis nahutada saamapetta, tüssata. Kes pole ärimees, võib kauba tegemisel kergesti nahutada saada. Olen oma lolli usaldavuse tõttu tihti nahutada saanud. *„Kel Martsepaga tegu, saab alati nahutada,” arvab emm. „Lähed villu ostma ja tagasi tuled niidetult.” L. Vaher. || piltl tugevasti arvustama, sõnadega materdama, läbi võtma, tõrelema. Lohakas töötaja sai koosolekul nahutada. Kriitikud nahutasid, kriitika nahutas noore autori esikromaani. Följetonis nahutati päevavargaid ja luusureid.

neelamaneelata 48

1. kurgu- ja neelulihaste kokkutõmmete abil midagi (hrl. söödavat v. joodavat) suust ja neelust söögitorusse suruma. Toitu, jooki, suppi, putru, vett neelama. Närib, mälub läbi ja neelab. Kurk on haige, neelata on valus, ei saa kuidagi neelata. Näri peeneks, ära tervelt neela. Neelab suhu kogunevat sülge. Madu neelab saagi elusalt. Sööta neelates neelab kala ka õnge. Tsirkusekunstnik neelas mõõku ja tulelonte. Neelab kurku kippuvaid pisaraid, püüab pisaraid neelates nuttu tagasi hoida. || ahnelt sööma v. jooma; sisse sööma. Kohvi peale on ta maias, neelab mitu tassitäit järjest. Polnud aega korralikult süüa, jõudsin kiiruga paar-kolm võileiba neelata. Haiglas sain süste ning pidin palju tablette neelama. | piltl. Kiiresti rääkides ta puterdab, neelab sõnade lõppe 'ei häälda sõnade lõppe selgesti välja'.
2. piltl (tegevuse sooritajaks inimene). a. (nägemismeelega) innukalt vastu võtma, endasse ahmima. Ta loeb palju, lausa neelab raamatuid. Nii põnev romaan, et neelasin selle ühe ööga. Lapsed istuvad ümber jutustava vanaema ja neelavad ahnelt iga ta sõna. Aplalt neelati raadiouudiseid, salajast, keelatud kirjandust. Ta neelas silmadega, ta silmad neelasid kirja ridu. Vahib neelaval pilgul graatsilisi görle. Söögi ootel neelasime köögist tulevaid lõhnu. *Neelas muusikahelisid, igatsevat ja südamessetungivat tangot .. R. Sirge. b. vaikides, (sõnadega) reageerimata ära kannatama (harilikum: alla neelama). Ta oli sunnitud, pidi neelama kõik etteheited, solvangud, häbistamised, näägutused. Raske oli neelata viha, vastikustunnet. *Kogudusel ei ole midagi kritiseerida, tal on ainult neelata, mis talle jagatakse ja peale pannakse. E. Vilde.
3. piltl (esemete, asjade, olukordade kohta). a. endasse valguda, vajuda laskma; endasse haarama v. kiskuma. Äravoolutoru, kraav, renn ei suutnud kõike vihmavett neelata. Veskikolu neelab teri. Rotatsioonimasina terasvaltsid neelavad paberilinti. Rehepeksumasin neelab viljavihke. See taksofon on rikkis, ainult neelab münte. Lained, vood neelasid paadi. Pimedus, hämarus, udu, öö neelas nad endasse. Pilved neelasid kaugeneva lennuki. Mädasoo, soomülgas, laugas võib neelata inimese või looma. Et maa su neelaks! *Kihisedes ja korisedes neelab mind muda. R. Sirge. b. endasse imema, absorbeerima. Kuiv maa neelas ahnelt vihmavett. Liiv, sool neelab endasse niiskust. Absoluutselt mustaks nimetatakse keha, mis neelab kogu temale langeva kiirguse. Atmosfäär neelab suure osa ultraviolettkiirgusest. Taimed neelavad õhust süsihappegaasi. c. (tule, leekide kohta). Tuli neelas aplalt kuiva õlgkatust. Leegid limpsivad ja neelavad kuluheina, oksaraage. Tulekahju neelab kõik, jätab tuhahunniku järele. d. (hääle, heli kohta:) summutama, matma. Tormine öö neelas püssipaugud, karjatused, appihüüded. Kose müha neelas kõik muud hääled. *Mets neelab huiked nagu näljane elukas. J. Eilart. e. (palju) kulutusi nõudma; palju kulutama. Maja ehitamine neelas kõik ta sissetulekud ja säästud. Luksuslik elu neelab raha. Suur ahi neelab tohutult puid, kütet. See auto neelab palju bensiini. See töö neelab kogu mu energia ja aja. Pisiaskeldused neelasid kogu päeva. f. endasse, enda alla haarama; endaga liitma. Maa vajub, meri neelab pikkamisi maismaad. Kruusaaugud on neelanud palju maalilisi moreenseljakuid. Suurmonopolid neelavad väikesi ja keskmisi ettevõtteid. g. sõites, kihutades teed läbima, selja taha jätma. Auto neelab halli asfaltteed, teelinti. Rong neelab jaamavahesid. Limusiin kihutab kilomeetreid neelates. h. (elujõudu, tervist) ruineerima, hävitama. *Tervise neelasid, hinge imesid seest [maja ja vara], kuid praegugi sirutavad nagu polüübid haarmeid hinge järele. O. Tooming. *Vabrik neelas sinu isa, Adeelekene .. sinu isa mälestus on veel liiga värske .. E. Rängel.

ninasse ~ ninna (kinni) kargama, ninas kinni olema, ninasse ~ ninna ~ nina peale hüppama
häbematult, ülbelt, tigedalt kellelegi midagi ütlema; kedagi sõnadega salvama. Madis kargab, hüppab kõigile ninna, tal on selline loomus. Ta on mul alati ninas kinni, iriseb ja jõriseb. Iga nolk tuleb nina peale hüppama.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur