[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta|aeg
üks neljast aasta osast: kevad, suvi, sügis, talv. Aastaaegade vaheldumine. Igal aastaajal on omad võlud.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

eba|tavaliselt
Ebatavaliselt suur, ilus. Ebatavaliselt põuane suvi. Päev algas ebatavaliselt.

eel|olev partits
eelseisev, tulev. Eeloleval nädalal, kuul, aastal. Eelolev kolmapäev, suvi. Eelolev teatrihooaeg tuleb huvitav.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

efemeerne ‹-se 2› ‹adj›
lühiealine, üürikene. *Kui näitleja lavalt kadus, haihtus ka tema efemeerne looming .. A. Üksip. *Kogu suvi on meie laiuskraadil efemeerne, tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu. M. Unt.

eladeski ‹adv›
(mitte) kunagi, iialgi. See suvi ei unune eladeski. Ei ole sellest eladeski kuulnud. Nii südamest ei olnud ta veel eladeski naernud. Naisterahva töö ei lõpe eladeski otsa.

eos ‹-e 4› ‹s›
biol paljunemisrakk eostaimedel ja iseloomulik sigimisstaadium (kestaga ümbritsetud nakatusalge) eosloomadel, spoor. Vetika, sõnajala eosed. Seened levivad eoste abil. Mikroobide eosed. || piltl alge, suge, idu. *Enamikul juhtudel on esimene motiiv põhiliseks temaatiliseks eoseks, millest areneb kogu järgnev meloodia. B. Kõrver.
▷ Liitsõnad: puhke|eos, püsi|eos, ränd|eos, suvi|eos, talieos; kand|eos, kott|eos, lülieos.

filmi|mees
kõnek filmija, filmide valmistaja. Inglise ja Prantsuse filmimeeste koostöö. Tallinna filmimehed. Suvi on filmimeestele kõige kiirem tööaeg.

floks ‹-i 21› ‹s›
leeklill. Aias õitsesid valged ja roosad floksid.
▷ Liitsõnad: mägi|floks, padjand|floks, suvi|floks, sügisfloks.

hari|tipp [-tipu]
haripunkt. *Suvi seisis uhkes küpses haritipus. Päike paistis soojalt ja leebelt.. H. Raudsepp.

hilis|suvi
Hilissuvel hakkavad pihlakakobarad punaseks värvuma.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

ilus ‹-a 2› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv. Ilus naine, mees, laps, poiss. Ilusaim tüdruk terves linnas, kogu ümbruskonnas. Ilusad silmad, juuksed, käed, liigutused. Ilusa kehaga võimleja. Ilus hobune, hirv, põder. Ilusad lilled, pargipuud. Ilus loodus, maakoht, rand. Ilusad punased õunad. Ilus pilt, maal, vaas. Ilus maja, kodu, mälestussammas. Ilusad tantsud. Ilus hääl, laul, muusika. Aknast avanes ilus vaade. Tegeleb kõige ilusaga. Kui ilus võib seal olla! Kahekümneaastane tüdruk ja kolmeaastane märatsälg on kõige ilusamad. Tõrvakändki on ilus, kui ära ehitad. | (nõrgenenud tähenduses). *Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. A. H. Tammsaare. *Ühel ilusal hommikul oli kõik .. vald kisa täis .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ime|ilus, piltilus.
2. praktika, tegeliku elu nõudeile vastav (seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav). Ilus talvetee. Ilusad põllud, viljad, orased. Ilus rukis, ristik, ädal. Jõhvikad, maasikad olid ilusad. Tükk ilusat läbikasvanud liha. Nad said ilusa suure korteri. Kaasmängija andis ilusa söödu. Valitsevad ilusad 'selged, päikesepaistelised' ilmad. Sel aastal oli ilus suvi, talv.
3. hea, kiiduväärt, tubli, viisakas, kombekohane. Ilus tegu. Pole ilus valetada. Polnud temast ilus teiste häda puhul rõõmu tunda. Väga ilus, et tedagi ei unustatud. *Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte .. ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. O. Luts. | iroon. Ilusad tulemused, tagajärjed küll! Ilus sõber, pole midagi ütelda! Ilus kord valitseb selles majas! *Üks töötab ja teine magab, ilus küll! M. Traat. || lahke, sõbralik. Oleksid nad ühegi ilusa sõna öelnud! *„Ma saan ju ilusast jutust ka aru,” pomises ta.. V. Gross.
4. mõnus, meelepärane, tore; õnnelik. Ilus puhkus, olemine. Ilusad kavatsused, lootused. Ilusaid lubadusi on ennegi antud! Mis viga ilusaid sõnu teha. Said ilusat põlve pidada. Ilusad unenäod. Elu on ilus. Ilus oli teda kuulata. Koos veedeti mõned ilusad päevad. || (teatavaksvõtmist, nõustumist väljendava sõnana). *„Sellest jätkuks... enam kui vajagi,” ütles Andres. „Ilus. Ja kui ei jätku, tule tagasi,” ütles onu. A. Jakobson.
5. kõnek kaunis suur v. rohke, tubli, priske, kopsakas, kenake vms. Ilus raha, sissetulek, teenistus. Palk oli ilus. Hind kah ilus! Võiks ilusa kopika kokku ajada. Ilus summake jäi tasku. Said mehed ilusa noosi! Sellest on mõni ilus aasta möödas.

ime|ruttu
väga ruttu, kibekiiresti. Suvi möödus imeruttu. Vaidlejad rahunesid imeruttu.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jahe ‹-da 2› ‹adj›

1. külmavõitu, veidi vilu. Jahe õhk, ilm, kliima. Jahe hommik, õhtu. Jahe tuul, vesi. Tänavune suvi on üsna jahe. Jahe tuba, ruum. Kivihoones on suvel meeldivalt jahe. Andke mulle midagi jahedat juua. Alles õhtu eel läks veidi jahedamaks. Niiske muld tundus palja jala all jahe. Lähme tuppa, õues hakkab jahe! Ega sul jahe ei ole? *Kaua konutanud, jahedaks läinud loom [= hobune] tõmbas selja küüru, ning et sooja saada, pistis hoogsalt traavima. R. Sirge.
2. piltl ükskõikne, mittesüdamlik. Jahedad sõnad, suhted. Jahe tervitus. Jahe asjalikkus, korrektsus, viisakus. Jumalagajätt, vastuvõtt kujunes oodatust jahedamaks. Daami näoilme oli põlglikult jahe. Kirja jahe toon. Oli oma sõpradegi vastu jahedaks muutunud. *Nende vaade on selge, veri jahe ja meel kaine. A. Kitzberg.

jaheda|poolne
jahedavõitu. Jahedapoolne ilm, suvi, õhtu. Firmade jahedapoolne suhtumine.

juuni|kuu
juuni. Juunikuus algab suvi.

järel|suvi
soojad päikesepaistelised ilmad sügisel, hilissuvi, vananaistesuvi

järgemisi ‹adv›
järgemööda. Mitu aastat järgemisi on olnud vihmane suvi.

ka ‹adv›

1. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. | ‹ühendsidesõna osana› nii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› isegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. | ‹ühendsidesõna osana› (esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

kabli ‹6› ‹s›

1. kõblas. *Maa hariti ainult kabliga ja hoiti ka selle sama riistapuuga suvi otsa kohevil. A. Kitzberg.
2. kartulikonks, kiks. *.. kartulid kraabiti kabliga mullast välja, korjati korvi .. K. Põldmaa.
3. sõnnikukonks. *Küll kaapis ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väiksed [sõnniku]hunnikud ja jättes neile võimalikult harvad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. A. H. Tammsaare.

kaduma ‹kaon 42›

1. teadmata paika sattuma v. minema, nii et on raske v. võimatu üles leida; puudu jääma v. olema. Kindad, võtmed, kiri, pliiats on kadunud. Karjapoisil kadus lehm. Tagaaetav kadus jälitajate käest. Ta läks ja kadus. Poiss oli mitu päeva kadunud. On nagu maa alla, nagu tina tuhka kadunud. Ta kadus nagu vits vette. Kadunud asjad, loomad. Kütt jäi metsas jäljetult kadunuks. Mehi peeti teadmata kadunuks. Politsei poolt kadunuks kuulutatud isik. *Aidast kaob vili, taganurme küünist on pooled heinad ära viidud. R. Sirge.
2. (mingi takistava teguri tõttu) lakkama nähtav olemast. Peagi kadus maa silmist. Tee kaob põõsaste vahele, kaugusse. Majad kadusid jõelt tõusvasse uttu. Mäetipp kadus pilvedesse. Jõgi kadus metsa taha. Taamal kadus pimedusse väike metsatukk. Ta silmad peaaegu kaovad pikkade kulmukarvade alla. *Tuiskas. Kadusid maa ja taevas, külatänavad ja needki kaks kõrget sangleppa, mis siin kasvasid. L. Promet.
3. kusagilt, hrl. kellegi eest, juurest, nähtavalt, silmapiirilt (kiiresti) ära minema, lahkuma. Kaob kiiresti toast, nurga taha. Oskab parajal, õigel ajal kaduda. Vihastus ja kadus oma tuppa. Pidas õigemaks salaja kaduda. Tegi oma töö ja kadus jälle. Võtab õnged ja kaob jõele. Kao minema! Kao mu silmist, silme alt! Kaduge mu majast! Tee, et sa (siit) kaod! Kaome, enne kui meid märgatakse! Kõige targem on sul siit mõneks ajaks kaduda. Lapsed sirgusid ja kadusid laia maailma. Kadus nagu tuul 'tuulekiirul'. Pardipere kadus kõrkjatesse. Hiir kadus ahju alla. Õngekork kaob vee alla. Vesi kadus maa sisse. Päike kadus ja videvik laskus tasandikule. Üks pirukas teise järel kadus poisi suhu. Ehmatuse tõttu kadus näost viimane kui verepiisk.
4. (aja kohta:) mööduma; kuluma. Nädalad, aastad kadusid kui unes. Suvi on kiire kaduma. Aeg kadus käest lennates, niisama tegevusetult. Noorus kaob märkamatult. Päev kaob päeva järel, ilma et midagi juhtuks. *Suve kolm kuud olid kadunud pingelises töös .. A. Hint. || (tee, vahemaa kohta). *Tunnid möödusid, miilid kadusid. J. Smuul.
5. (vähehaaval) olemast lakkama. See sõna on käibelt, tarvituselt kadumas. Vanad kombed, tavad kaovad aegade jooksul. Meelemärkus, teadvus kadus. Esimene lumi, udu kadus kiiresti. Vahe linna ja maa vahel hakkab üha enam kaduma. Selle teose tähtsus ei kao kunagi. Tööpuudus pole kuhugi kadunud. Murdevead on visad kaduma. Tsüklonid tekivad ja kaovad. Omaaegne kiviktaimla on kadunud. Maakeralt on kadunud palju loomaliike. Kadunud rahvad, riigid. Teda peeti elule, ühiskonnale kadunud inimeseks. Mul ei kao meelest see päev. *Teadis ülihästi, et vanad külad kaovad .. V. Saar. || otsa saama, lõppema, ära jääma. Uni, isu, elurõõm on kadunud. Jõud kadus kätest ja jalgadest. Väsimus, roidumus, valu, hirm, vaimustus, elevus, igavus kadus. Hiljutine kõhklus ja kohmetus olid kadunud. Poiste julgus hakkas kaduma. Lõpuks mu kannatus kadus. Laste huvi uue mänguasja vastu on kadunud. Kadus vajadus sunduse järele. Naer kadus kuulajate näolt. Punetus kaob ihult. Raha kaob tühjale-tähjale, sõrmede vahelt. Huvitavad raamatud kaovad kiiresti kaupluselettidelt. Kadunud kahtlused, lootused, illusioonid. Jutulõng kadus käest 'jutt valgus laiali v. soikus'. Umbrohi ei kao. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. P. Kuusberg. || ‹hrl. nud-partitsiibis› surema, surma läbi lahkuma. Helmi on oma kadunud ema moodi. Minu kadunud vanaisa oli meistrimees. Mis siis saab, kui vanemad ükskord kaovad! Kaob isa, kaob kodu, kaob ema, kaob pere. *Kui ma ka varsti kaon, mul jääb ometi poeg, kes elab edasi .. J. Kärner. || lakkama kuuldav olemast, vaibuma. Koerte haukumine kadus ikka kaugemale. Kaugenevad sammud, hüüded kadusid peagi kõrvust. Kaja kadus kaugusse. *Mõne sekundi pärast kadusid kõik hääled äikesemürinasse. H. Pukk.
6. kadunud otsas, läbi, hukkumisele v. läbikukkumisele määratud. Kui karuga vastamisi satud, siis oled kadunud (hing). Kõik on päästmatult kadunud! *„Olen igapidi kadunud mehike!” mõtles ta ahastades. „Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski ime ega vägi!” P. Vallak.
7. ‹ma-infinitiivis adverbilaadselt koos verbidega minema, jääma, saama› kaotsi. Vend jäi sõjas kaduma. Käsikiri on kaduma läinud. Vaata, et ükski pakk kaduma ei läheks! Aega läks asjatult kaduma. Halva kuuldavuse tõttu läks tekstist palju kaduma. Temas on õpetaja kaduma läinud. *Kui isa sõjas kaduma sai ja ema ikka haiglane oli, siis jäi kogu talu raskus Elli kanda. A. Valton.

kalduma ‹37›

1. esialgse asendiga võrreldes kaldu, viltu vajuma v. nihkuma. Regi, koorem hakkas vasakule kalduma. Viga saanud laev kaldus ühele küljele. Paat kaldus viltu. Mees kaldus kogu kehaga ootusrikkalt ettepoole. Tukkuja pea kaldus kergelt küljele. Kuhu puu kaldub, sinna ta ka langeb. *.. tahi kõveraks kooldumisel kaldub ka leek ühele poole .. K. Põldmaa.
2. esialgsest liikumissuunast kõrvale minema v. sattuma. Laev kaldus tormiga tublisti itta. Lennuk muudab kurssi, kaldudes põhja poole. *Nad läksid mändide vahelt Pikavere poole, kaldudes vasemale, kus pidi olema niit. M. Metsanurk.
3. ‹ka impers.› ajaliselt mingile piirile lähenema. Päev kaldus juba õhtule, õhtusse. Suvi oli kaldumas sügisele, sügisesse. Aeg kaldus kesköö poole. Päike kaldus õhtusse, õhtule, loojangule. Haiglane, vanadusse kalduv mees. *Juba kaldus hommikusse, öö möödus ja saabus tuuline päev. L. Remmelgas (tlk).
4. mingis suunas arenema (v. vastavat tendentsi omandama). Ilm kaldub sajule, vihmale. Jutt kaldub poliitikale, kunstile, kirjandusele. Ta kaldub oma arvamusavaldustes ühest äärmusest teise. Nad kalduvad peenutsemisele. Mõtted kalduvad möödunule. Vaekauss kaldus meie kasuks. Võit, ülekaal hakkas vastasele kalduma. Tüsedusele kalduv mees. Raskemeelsusele, kinnisusele kalduv nooruk. Naturalismi kalduv teos. Viimaks kaldus isa järeleandmisele. || kippuma (midagi tegema, arvama vms.). Sageli kaldutakse minevikusündmusi idealiseerima. Meest kalduti süüdlaseks pidama. Kaldun arvama, uskuma, et see võib tõesti nõnda olla. *Öösel kaldutakse inimestest mõtlema halvemini kui muidu. A. Valton.

karjase|suvi
karjasuvi

karja|suvi
karjaskäimise suvi. Ants on juba suur poiss, tänavune suvi jääb tal viimaseks karjasuveks.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kesanema ‹37›
murd õhu käes seisma ja kuivama (laudade, halupuude vm. puidu kohta). *Kevadel lõigati nende [= kuuselõhandike] oksavahedest paraja pikkusega pakud ja lõhuti need nõulaudadeks, mis suvi läbi väljas kesanesid .. A. Viires.

kesk-
‹liitsõna esiosana›
1. mingis suhtes (näit. asendilt, ajaliselt, seisundilt) keskmine; näit. keskala, -keha, -koht, -kõrv, -linn, -murre, -osa, -paik, -punkt, -põrand, -taevas; keskaeg, -hommik, -iga, -päev, -suvi, -talv, -öö; keskaste, -haridus, -kiht, -klass, -kool, -laine, -seisus, -tee, -võrre
2. keskne, juhtiv, tsentraalne; näit. keskarhiiv, -asutus, -haigla, -jaam, -küte, -liit, -muuseum, -närvisüsteem, -organ, -raamatukogu, -telegraaf, -valitsus, -võim

kesk|suvi
suve keskmine järk, südasuvi. Kesksuvel on siin väga palav.

kevade|poolne
kevadele lähedane. Kevadepoolne talv, suvi.

kevad|suvi
kevadepoolne suvi. Kevadel ja kevadsuvel õitseb siin kõik.

kiiresti ‹adv›
ruttu, suure kiirusega. Kiiresti liikuma, jooksma, käima, ujuma. Kuhu sa nii kiiresti tormad? Pani kiiresti-kiiresti asjad kokku. Äike lähenes suhteliselt kiiresti. Uudis levis kiiresti. Kiiresti valmivad marjasordid. Kiiresti lahustuv aine. Laps kasvab kiiresti. Suvi möödus kiiresti. Raha lõppes kiiresti otsa. Sündmused arenesid väga kiiresti. Teatage mulle oma otsusest nii kiiresti kui võimalik. Otsustage kiiresti, kas tulete kaasa või ei! Töö tuli kiiresti lõpetada. Aga nüüd kiiresti teele!
▷ Liitsõnad: ime|kiiresti, kibe|kiiresti, välkkiiresti.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kuivakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› hrv kuivapoolne, kuivavõitu. *Sel aastal olid nad [= kartulid] väikesed ja kärnased, sest suvi oli olnud kuivakas. A. Mälk.
2. ‹s› jalal kuivanud puu, kuivik (3. täh.) *Mõtus naksutas ja laskis sihku ühe kuivaka oksal.. H. Lepik (tlk).
3. ‹s› kõnek kuiv vein

kuluma ‹37›

1. pideva kasutamise, hõõrdumise vms. tõttu järjest väiksemaks, õhemaks v. kehvemaks muutuma. Pehme pliiats kulub kiiresti. Kandis ühtsama palitut, kuni see narmendama, narmale, näruks, räbalaks, katki kulus. Vanal hobusel on kulunud hambad. Vikat, nuga on lausa kriipsuks kulunud. Mereranna kivid on lainetest siledaks, ümmarguseks kulunud. Mäed on aegade jooksul madalamaks kulunud. Muhklikuks kulunud põrand. Autokummidelt on muster juba kulunud. Rahatasku, kohver on peaaegu värvituks kulunud. Luuad on kontsuks kulunud. Paikab hõredaks, viledaks kulunud püksipõlvi. Kasukas, läkiläki oli üsna karvutuks kulunud. Küüned on kraapimisest (peaaegu) lihani kulunud. Masinad on kaunikesti kulunud. Palju mängitud heliplaat on kähisema kulunud. Mis liigub, see kulub. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kulunud 'äraelanud' välimusega mees. Tuimaks kulunud inimene. Lühemaks kulunud sõna. *Minu kangus ei kulu. See kõveneb! M. Raud. || ‹hrl. nud-partitsiibis› sagedasest kasutamisest mõju kaotama, tüütult tuntuks, trafaretseks, äraleierdatuks muutuma. Tabavad ütlused, võrdlused kuluvad, kui neid liiga tihti tarvitada. Kulunud käibetõed, sõnakõlksud, fraasid. Tema oskab ka kõige kulunumad anekdoodid värskeks rääkida. Luuletus on igav, kulunud riimide ja kujunditega. Näidendi sündmustik hargneb tuttavate kulunud skeemide järgi. Ähvardus on kulunud võte, see mulle ei mõju. Meloodial pole muidu vigagi, ainult et tüütuseni kulunud. *Kulunud naeratus püsis Lota näol.. M. Nurme.
2. (millekski, millegi peale) tarvis minema, ära kasutatud saama. Suurem osa palka kulus söögi, viina, lõbustuskohtade peale. Raha kulus võlgade katteks. Sõidu peale, sõiduks ei kulu rohkem kui paar päeva. Suure pesu pesemiseks kulub palju seepi. Kleidiks, kleidile, kleidi peale kulub kaks ja pool meetrit riiet. Lina kulus kangasteks, kanep purjeriideks ja köiteks. Õhtupoolik kulus ümbrusega tutvumiseks. Jalgsi kulub Viru väljakult Balti jaama jõudmiseks kümme minutit. Toitu kulub suures peres palju. Tööga kulus aeg käest. *Rein jäi trepile niikauaks peatuma, kui kulub aega paberossi süütamiseks. O. Tooming.
3. (aja kohta:) mööduma, minema. Aeg kulus pikkamisi, tasapisi, visalt, märkamatult. Päevad, nädalad kulusid kiiresti. Sellest on kulunud juba aastaid. Tund kulus tunni järel. Öö kulus ootuses, vaidlustes. Ei kulunud nädalatki, kui ta oli juba kõigiga semu. Kulus tükk aega, enne kui ta nähtavale ilmus, kuni kõik kogunesid. Kevad ja suvi kulusid kibekiires töös. Kogu ta elu oli kulunud vaesusega võideldes.
4. kõnek vaja minema, vaja olema; tulema, pidama. Pärast tööd kulub veidi puhata, ringi vaadata. Selle üle kuluks mõelda. Mulle kuluks paarsada krooni laenu. Põhjalikumaks retsenseerimiseks oleks kulunud rohkem aega. Ei saa anda, kulub mulle eneselegi. Õunu tuli tänavu rohkem kui meile kulub. Võta nii palju kui kulub! Oleks kulunud endalgi sekka lüüa. Sellele poisile kuluks kaigast, malka, paar tulist, kere peale anda. Nii tige pull kuluks maha lüüa või lihaks teha. Seda kuluks sinulgi teada, osata. *„Praegu kuluks midagi hästi tahedat hinge alla,” unistas Veski. P. Kuusberg. *Sind kuluks veidi õpetada, saaks ehk meeski. H. Angervaks.

kuninganna ‹6› ‹s›

1. kuningriigi naissoost valitseja; kuninga abikaasa. Kuninganna Elizabeth. Hollandi kuninganna. Pärast vana kuninga surma kuulutati kuningannaks ta vanim tütar.
2. piltl millegi poolest teiste seast eriti esileküündiv, hinnatud isik, taim vm.. a. (naisisiku kohta). Karnevali, peoõhtu, banketi kuninganna. Suusaradade kuninganna. Sa oled mu südame kuninganna. b. (taimede, nähtuste vm. kohta). Roosi nimetatakse lillede kuningannaks. Seda purjelaeva kutsuti merede kuningannaks. Suvi on aastaaegade kuninganna.
▷ Liitsõnad: iludus|kuninganna, lee|kuninganna, peo|kuninganna, rannakuninganna; öökuninganna.
3. van zool mõnede ühiseluliste putukate (näit. mesilaste, sipelgate, termiitide) sigimisvõimeline emasloom, ema

kõrg|suvi
suvehari. *Merel kogu aeg torm ja lained, suurele maale pääsevat ainult kõrgsuve vaiksemate ilmadega.. H. Sergo.

käest
I. ‹adv›
1. valdusest, omandusest, kasutusest (ära). Positsiooni, kindlust käest ära andma. Asula, kõrgendik käis lahingutes käest kätte. Isa oli sunnitud talu käest ära andma. Annab või viimase käest. Võit libises käest. Ta ei lasknud esikohta käest. Rahvas ei anna oma vabadust käest. Ära lase soodsat võimalust käest! Lugemisjärg, jutulõng kadus käest. || (millegi otsasaamise, lõppemise kohta). Aeg kaob, kulub märkamatult käest. Vähehaaval kadus suvi käest.
2. silmapiirilt, nähtavalt ära. *Lonni Rautsik oli juba trügides Anu Teearu käest ära kaotanud.. A. Hint.
3. võimusest, meelevallast, küüsist. *Ütlesin, et pidin sinna tooma ühe purjus polkovniku ja lipniku, aga ära pagesid käest. O. Luts.
II. ‹postp› [gen]
1. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› kellegi valdusest, omandusest v. kasutusest. Ostsin lapse käest kimbu lilli. Kui palju ta selle eest sinu käest võttis? Algatus läks meie käest ära. Võttis koha rentniku käest ära. Laenasin sõbra käest 3 krooni. Me ei saa seda sinu käest vastu võtta.
2. võimusest, meelevallast, küüsist. Tõmbasin end teiste käest lahti. Õnnestus sandarmite, valvurite käest põgeneda. Minu käest ei ole sul pääsu. Põgenes kiusaja, tülitaja käest. Arstidel õnnestus haige surma käest päästa. Päästis linnu kassi käest. Jänes pääses koerte käest.
3. millegi mõju v. toime alt ära. Külma, tormi, pakase, kõrvetava kuumuse käest. Tule ära päikese käest! Puges valguse käest pimedasse nurka. Nüüd sattusime küll vihma käest räästa alla! *.. küsis: kes tiris Maarja välja vaesuse käest, sellest näljasest lastekarjast ja tegi temast suure talu perenaise. E. Maasik.
4. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› märgib mingi tegevuse, informatsiooni, arvamuse jne. lähtumist v. pärinemist teat. isikult. Ta sai ema käest naha peale, riielda, võtta, nahutada. Aga ta veel saab mu käest! Sain esimese hariduse isa käest. Sain kirja Leo käest. Kuuldused levisid ühe käest teise kätte. Ega tema käest head sõna kuule. Käsk tuli keisri käest. Sai selleks ülemuse käest loa. Kelle käest sa seda kuulsid? Ma tean seda tema enese käest. Küsib, pärib, uurib seda teiste käest. Ta tuli minu käest abi, nõu küsima.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

laagri|suvi
Õpilaste laagrisuvi.

lahkuma ‹37›

1. (kuskilt, mingist keskkonnast) ära minema. Sa pead siit kiiresti lahkuma. Õpetaja lahkus klassist. Tuli kodunt lahkuda ja iseseisvat elu alustada. Lahkus korraks toast. Tõusis lauast ning tahtis lahkuda. Külalised asutavad juba lahkuma. Kõik reisijad lahkusid laevalt. Okupandid sunniti maalt lahkuma. Ta lahkus kodumaalt 1929. aastal. Laevu saabub sadamasse ning lahkub sadamast. Paistsid veel lahkuva rongi punased tuled. Suvi on lahkumas ning sügis tulemas. Mure ning ahastus lahkus hingest. Jõud on kätest lahkunud. || (töökohast, ametist, mingist kollektiivist vms.). Lahkus töölt, ametist omal soovil. Pidi majanduslikel põhjustel ülikoolist lahkuma. Primadonna lahkus teatrilavalt. Tsaar sunniti troonilt lahkuma. Koorist lahkunud endised lauljad. || (hrl. poeetilisemas stiilis:) surema. Surma läbi lahkuma. Elust, elavate kirjast lahkuma. Noorelt lahkunud andekas muusik. Meie hulgast on jäädavalt lahkunud .. Kord tuleb kõigil siit ilmast lahkuda. *Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees .. A. H. Tammsaare.
2. üksteisest v. kellestki lahku minema; kedagi maha jätma. Lahkuti käteldes ning üksteist emmates. Meil tuleb teineteisest lahkuda. Raske on omastest lahkuda. Ära lahku must iialgi! Lahkusime sõpradena. || kõnek millestki loobuma, midagi loovutama, millestki lahti ütlema. Mees ei raatsi kuidagi rahast lahkuda. Tuleb lahkuda paljudest harjunud kommetest. *Aga kas täib peremees kaabulotist lahkuda, mis on teda nii palju aastaid teeninud? R. Sirge. *Mina oma habemest ei lahku, pealegi, kus ma ei tea, kas õppimisest miskit tolku ongi. A. H. Tammsaare.
3. hrl van kõnek hajuma, haihtuma, lahtuma. Päeva peale hakkab udu lahkuma. Pilved lahkuvad, ilm läheb ilusaks. Viha, pahameel hakkas lahkuma. *Nüüd ta [= piibusuits] keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle .. F. R. Faehlmann. *Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. A. H. Tammsaare.

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

lendama ‹lennata 48›

1. õhus (edasi) liikuma. a. (tiibade, lennuse v. jäsemete laiendite abil). Linnud, liblikad, mesilased, maipõrnikad lendavad. Lendkalad lendavad suurte tiibjate uimede abil, lendorav lennuse abil. Linnupojad ei oska veel lennata, nad õpivad lendama. Kumalane lendab lillelt lillele. Kanad põgenesid kulli eest osalt lennates, osalt joostes. b. (õhusõiduki ja sellel sõitja vm. õhus liikuva seadme kohta). Lennuk, kopter, õhupall, tsepeliin lendab. Lendasin esimest korda reaktiivlennukiga. Tulevased lendurid õpivad lendama. Lendasime linna kohal, üle Atlandi, Jerevani. Kosmoselaev lendas Kuule. Tuulelohe võib üsna kaugele lennata.
2. õhuvoolust kantuna v. tõuke, viske, plahvatuse vm. jõul läbi õhu liikuma. Hallid vihmapilved lendavad üle sügistaeva. Kolletunud lehed lendavad tuules. Õhus lendab lõkkesädemeid. Pall lendas üle piirdetara. Nooled, kuulid, mürsud lendavad. Oda lendas toredas kaares üle 80 meetri märgi. Kübar lendas peast minema. || paiskuma. Laskemoonaladu olevat õhku lennanud. Kirve alt lendab laaste, alasilt sädemeid. Auto lendas kraavi. Sai tugeva hoobi ning lendas vastu seina. Uks lendas pärani, ristseliti lahti, prõmdi kinni. Vesi, pori lendab, kui autod kihutavad. Kärgib nii, et süljepiisad lendavad. Solvanguid heideti üksteisele näkku, vandesõnu, rõvedusi lendas edasi-tagasi. Vandus ja kirus, kuradid aina lendasid.
3. piltl kiiresti liikuma, kihutama, tormama, tõttama. Laev lendab täies purjes. Kiirrong lendab läbi öise taiga. Sprinterid lendasid üle finišijoone. Tormasin koju, lendasin trepist üles. Lapsed lendasid ootavale emale kaela. Kangaspuud pauguvad, süstik lendab. Sulg lendab krabinal üle paberi. Laseb pilgu, silmad üle ajalehe lennata. Ehmatuse vari lendas tal üle näo. Aeg lendab, varsti oleme vanad. Suvi läks lennates, lennul. Lust vaadata, kuidas mõne inimese käes töö lendab 'edeneb'. Mõtted lendavad lapsepõlve, noorusradadele, minevikku. Kirjaniku fantaasia peab julgelt lendama. Sinu poole lendab mu igatsus. Kuuldused lendavad uskumatult kiiresti. *Suust-suhu lendas ainus hirmus sõna: marukoer! R. Sirge.
4. kõnek kukkuma. Maha, pikali, käpuli, kõhuli, selili, uperkuuti lendama. On nii libe, et võib kergesti lennata. || töö- v. õpingukohta kaotama. Lendas osakonnajuhataja kohalt. Viina pärast on mõnigi mees lennanud. Minister lendas, asetäitjad jäid kohtadele. *Toots oleks koolist seitset keerdu lennanud [kui köstril oleks süütõendeid olnud] .. O. Luts.

lige ‹-da 2› ‹adj›
murd märg. a. veega vm. vedelikuga kaetud, sellest läbi imbunud. Lörtsist ligedad teed, tänavad. Ligedal heinamaal lirtsus meil vesi jalge all. Jalad said ligedaks. Letiesine põrand oli õllest lige. Särk on higist lige. *Lige muruhein kleepus jahedalt paljastele pöidadele .. L. Vaher. b. hrv sajune, vihmane, märg (2. täh.) Lige seeneilm. Suvi oli külm ja lige.

liginema ‹37›
lähenema. a. Kass ligineb saagile hiilides. Inimesed kord liginesid, kord taganesid. Müristamine ligines kiiresti. Oli kuulda liginevaid samme, liginevat vankrikolinat. b. Kevad, suvi, õhtu, hommik, koit ligineb. Vanadus ligineb. Viiekümnele liginev naisterahvas. *Jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kell ligines keskööle. R. Kaugver. c. Endel püüab Marele ligineda, tema sümpaatiat võita. Satiirilised muinasjutud liginevad naljanditele.