[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

suunduma ‹37›

1. teat. suunas liikuma v. levima, kuhugi suunda võtma v. pöörduma. Rongkäik suundus keskväljakule, südalinna poole. Jahimehed suundusid metsa. Sügisel suunduvad rändlinnud lõunasse, soojale maale. Kõikide pilgud olid suundunud ootavalt uksele. Laev suundub merele, sadamasse. Soojadel hoovustel on seaduspärasus suunduda väiksemailt laiuskraadidelt suurematele. || teat. suunas paiknema v. kulgema. Jalgrada suundub parki, suurele teele, üle raudtee alevisse, kõrgemale mäkke. Jõgi suundus orgu, kaljude vahele, ida poole, kirdesse. Sõpruse puiestee suundub kesklinnast Mustamäele. Paide peale suunduv teeharu.
2. siirduma, (edasi v. üle) minema. Kõik keskkooli lõpetajad ei suundu kõrgkooli. Mõtted suunduvad kodule, õpingute juurde. Kunstielu on taas suundunud normaalsetele rööbastele, normaalsetesse rööbastesse.