[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

surnu ‹1› ‹s›
surnud inimene, koolnu; laip, surnukeha. Surnut pesema, kirstu panema. Surnu juures auvalves olema. Elavad ja surnud. Lahinguväljal lamasid surnud ja haavatud. Kange, liikumatu nagu surnu. Nägu kahvatu kui surnul. Käed olid külmad nagu surnul. Magab nagu surnu, ei tea maast ega ilmast. Surnule hauda kaevama. Surnuid matma. Surnute mälestamine, kultus. Surnute riik 'manala'. Haiguse kätte, vingumürgitusse surnu. Haavatut taheti surnu pähe matta. Surnutest räägitagu ainult head. Tema veider jutt ajab surnudki naerma. Mine surnut arstima või tarka õpetama.
▷ Liitsõnad: pool|surnu, varjusurnu.