[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loks ‹-u 21 või -i 21› ‹s›
kõnek miski logisev, (pool)lagunenu, logu. Jalgratas, auto on juba (igavene) loks. Sellise loksiga sõites võib tee peale jääda. Ostku korralik õmblusmasin, selle tsaariaegse loksuga pole enam midagi teha. | ‹adjektiivselt›. Nii loksu autot ei osta sult keegi.
▷ Liitsõnad: aparaadi|loks, auto|loks, bussi|loks, jalgratta|loks, kella|loks, laeva|loks, maja|loks, masina|loks, püssi|loks, vankriloks.

ohver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. see, mida v. keda annetatakse jumalatele, haldjatele, vaimudele nende soosingu saavutamiseks v. tänuks millegi eest. Jumalate lepitamiseks toodi neile ohvreid. Metsavaimudele viidi ohvriks osa jahisaagist. Ohvriks vetehaldjale visati allikasse hõberaha ja ehteid. Ohvriks määratud härg tapeti.
▷ Liitsõnad: jook|ohver, lepitus|ohver, põletus|ohver, raha|ohver, tapa|ohver, tänu|ohver, viljaohver.
2. vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust v. olulisest kellegi v. millegi nimel, huvides v. kasuks; see, millest v. kellest nii loobutakse. Karjääri, varandust, vabadust, õnne ohvriks tooma. Sõdur tõi kodumaale, vabaduse eest ohvriks oma elu, tervise. Keegi ei oota ega nõua sult nii suurt ohvrit. Sellist ohvrit ei saa ma vastu võtta.
3. kellegi tõttu, millegi läbi kannatanu, kahjustatu v. hukkunu. Vägivalla, kättemaksu, kallaletungi ohver. Nälja ja katku ohvrid. Sõda, lahingud nõudsid rohkesti ohvreid. Maavärina, üleujutuse ohvrite arv ulatus tuhandetesse. Pealetung ei möödunud ohvriteta. Kass püüdis hiire kinni, kuid ei surmanud kohe oma ohvrit. Langesime pettuse ohvriks. Käreda kriitika ohver.
▷ Liitsõnad: inim|ohver, sõjaohver.
4. kahing, kahitud malend v. kabend
▷ Liitsõnad: etturi|ohver, viguriohver.

pahandama ‹37›

1. pahaseks tegema. Tüdruku väljakutsuv käitumine pahandas vanainimest. Direktorit ei või (ära) pahandada. Sellest uudisest oli ta hingepõhjani ära pahandatud. *.. ta ei tahtnud [söömist] pooleli jätta ja sellega pererahvast pahandada. F. Tuglas. *Aga ükski asi ei pahanda tõstjat meest nii hirmsasti, kui tõstetud heinte tagasilangemine. E. Oja.
2. pahane olema, pahaseks saama, seda ka sõnades väljendama. Mehed pahandavad selle üle, et neid nii vara välja aeti. Karjak pahandas, et transportöör alalõpmata jukerdab. Kuidas sa pahandad nii väikese lapse peale! Iga väikese asja pärast ei tohi pahandada. Ega sa ei pahanda, kui ma sult midagi küsin? Ärge pahandage, doktor, et ma teid jälle oma hädadega tülitan! *Ei hakanud vaidlema – tühja kah, teine ainult pahandab, kui näitad välja, et ei usu ta juttu. V. Beekman.
3. kurjustama, tõrelema. Õpetaja pahandas süüdlastega. Lapsed said ema käest (kõvasti) pahandada. Maja tagant kostis pahandavaid hääli. Tädi pahandab, et teeme põrandale poriseid jälgi. Kodus eriti ei pahandatudki hilise kojutuleku pärast. Mitu korda sain päris korralikult pahandada, et niisama ringi hulgun. „Mis sa muudkui õpetad!” pahandas Laine. „Ära õienda!” pahandasin vastu. || piltl (lindude häälitsuse kohta). *.. kukk pahandab pennilt: tot-tot-tot. L. Hainsalu. *Veel häirib minu tulek kaht tüsedat kormorani, needki lendavad valjusti pahandades minema. V. Maavara.

paluma ‹37›

1. mingit soovi, palvet (kellelegi) esitama, mingi palvega kellegi poole pöörduma. a. (üldiselt). Palub jumalakeeli, (kõigest) südamest, alandlikult, viisakalt, tungivalt. Palu ilusasti, siis saad. Palus nii, kuidas oskas. Kui ta ka põlvili paluks, ei annaks ma talle luba. Ta laseb (meil) tüki aega paluda ja manguda, enne kui annab. Paluv naeratus, hääl. Paluvate silmadega koer. b. (kelleltki midagi saada soovides). Palub leiba, kommi, rohtu. Poiss palub ema käest süüa. Palun uut sulepead, puhast pesu. Palun sult laenu, raha laenuks. Vastutulija palus suitsule tuld. Palub kantseleist tõendit. Kirjale palutakse kohe vastust. Palusin puhkuse, paar vaba päeva. Palub mõtlemisaega, vekslile pikendust. Sa palud mult võimatut. Tal ei jäänud muud üle, kui kergemat karistust paluda. Ta tuli meilt abi, öömaja paluma. Palu emalt luba, kui sa tulla tahad. Armu, halastust paluma. Oma süüd, inetut käitumist andeks paluma. Palun vabandust, et ma hilinesin! Palun tähelepanu! Palus koosolekul esimesena sõna. | (ostu tehes). Ma palun pakk võid, kilo kohupiima. Ma palun selle kellarihma. c. (soovides, et keegi midagi teeks, teat. viisil toimiks). Palume teid kõiki – ärge jätke meid hätta! Mehed käisid direktorit palumas, et ta oma toetusest ära ei ütleks. Palus kedagi appi mööblit tõstma. Ma pean teid endaga kaasa paluma. Palusime tädi, et ta tuleks õhtuks laste juurde. Ma väga palun (teid), rääkige mulle tõtt! Palus rikka möldri tütart endale naiseks. Laseb ennast kaua paluda, enne kui nõustub. Ta tegi seda palumata. Palus öö otsa jumalat, et see pojale tarka meelt annaks. Palun sinu eest jumalat. Perenaine palus end vabandada. Ma palun sind vaikida. Ta palus endaga igal juhul arvestada. Ta palus meil saladust hoida. Sõber palub mul homseni kannatada. Teda paluti lähemal ajal toimetusest läbi astuda. Õde läks palatisse, paludes meid koridoris oodata. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. d. (soovides pääseda kuhugi). Laps palub sülle, kukile. Palusin tunnist välja. Külamees palus härra jutule. Palusin hambaarsti vastuvõtule. Koer palub õue. e. ‹sg. 1. pöördes› (mõningates viisakusväljendites viisakussõnana). Palun ole vait! Tervitage teda, palun! Tehke, palun, lahti! Palun andke edasi meie siiras tänu. Paremat kätt, palun! Mulle, palun, see komplekt! Veel üks must kohv, kui tohib paluda! „Kuidas, palun? Ma ei kuule hästi.” Kas tohib? – Jah, palun! Üks küsimus, kui lubate. – Palun. *Juta (kummardab teenijalikult..): „Proua lasevad paluda, doktorihärra!” E. Vilde. f. (mõningates tunderõhulistes väljendites). *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver. *Ja kui me sellele ideele siin, Heistres, kohase rakenduse leiame, siis palun, miks mitte selle peale minna ka mujal? R. Sirge.
2. kutsuma kedagi kuhugi v. midagi tegema. Palu külalised sisse, tuppa, istuma. Perenaine palub lauda, kohvile. Kõiki palutakse sööma. Palus tütarlapse tantsima, tantsule. Me oleme homseks külla, õhtusöögile palutud. Palusime tädi õhtuks meile. Teda pole keegi siia palunud. *Nelli ei leppinud lihtsa tagasisõiduga, oli tarvis uhke olla ja oodata, kuni tagasi palutakse. J. Semper.
3. a. (pöördumisobjektiks jumal:) palvetama. Terve öö palus ta põlvitades, aga süda on ikka raske. Paluge ka minu eest! „Palugem!” ütles õpetaja ja kõik laskusid põlvili. *Ta paneb käed teki all salaja risti ja palub: „Armas jumal, kui sa üldse olemas oled, siis tee nii, et..” A. Beekman. b. (pöördumisobjektiks teine inimene:) kostma kellegi eest. Klassijuhataja palus poisi eest.

välja pigistama

1. pigistades, peale vajutades millestki hrl. mingit vedelikku eemaldama, välja pressima. Marjadest, sidrunist mahla välja pigistama. Käsnast vett, haavast mäda, udarast piima välja pigistama. Sadu oli nii kõva, et pigista või seelikusabast vett välja. Hakkas endal vistrikke välja pigistama. Bussis oli nii kitsas, et tahtis hinge seest välja pigistada. Ta pigistab sinust või üdi välja.
2. kellelegi survet avaldades midagi kätte saama, välja pressima. a. kedagi poolvägisi, vastu tema tahtmist midagi ära andma, hrl. maksma panema. Ostjatelt raha, kõrget hinda välja pigistama. Rahvalt makse, andameid välja pigistama. Töömehed tahavad härra käest palgalisa välja pigistada. Ega ma ei hakka sult, vanainimeselt, viimast kopikat välja pigistama. Küll ma tema käest võla koos protsentidega, vajaliku paberi välja pigistan. *.. enne saad sea seljast villa, kui Andruselt penni välja pigistad. H. Sergo. b. kedagi midagi rääkima v. üles tunnistama panema. Isegi piinamisega ei õnnestunud vangilt midagi välja pigistada. Pigista temalt välja kõik, mis ta teab. Rohkem andmeid ei õnnestunud tema käest välja pigistada. Püüdsin õelt ta saladust välja pigistada. Suuri vaevu suutsime tüdrukult ainult mõne lause välja pigistada. *.. kurjategija ülekuulamist tuleb jätkata, temalt tuleb ta abiliste nimed välja pigistada.. A. Kurtna (tlk).
3. raskustega (näit. kokku hoides, pingutades) midagi koguma v. hankima. Emal ei olnud kusagilt laste kooliraha välja pigistada. Küll ta kuidagi selle summa ikka välja pigistab. *.. oli tal talukene nüüd mis talu, ning sealt pigistati keskmine leib perele välja. R. Sirge. || pingutades, vaevaga saavutama, välja pingutama. Poiss nägi keemiaga kurja vaeva, aga pigistas lõpuks kolme välja. || pingutades nähtavale v. kuuldavale tooma. Pigistas justkui oma sõnade kinnituseks paar pisaratki välja. *Just nagu hammaste vahelt pigistaksid tere välja. E. Maasik.
4. piltl millestki v. kellestki maksimaalset võimalikku võimsust, jõudu, kiirust vms. välja pressima. Juht pigistas mootorist viimase välja. Masinatest pigistati välja, mis pigistada andis. Normaalse kaheksa sõlme asemel suudeti laevast ainult kuus sõlme välja pigistada. Firma oli huvitatud sellest, et töötajatest võimalikult rohkem välja pigistada. Hobused olid väsinud, rohkemat polnud võimalik neist välja pigistada. Tõeline malefanaatik püüab ju seisust maksimumi välja pigistada. *Siin majas ei visatud ühtki mõrast kannu, mõlkis toopi ega katkise servaga klaasi ära, igalt asjalt sai tema viimane välja pigistatud. A. Liives.

pipart [kelle(le)gi] keelele ~ keele peale
ütlus kellegi jutu peale umbes tähenduses 'ära sõnu ära!'. Nüüd on sõit käes! – Pipart keelele! *„Kui hääd koogid teie küpsetate!” – „Pipart teile keele pääle: varsti on juba kook põlenud” .. M. Mõtslane. *Viilup: Kas kardad, et ta [= täkk] sult varastatakse? Toomas: Pipart su keelele .. H. Raudsepp.

sina ‹rõhulises asendis›, sa ‹rõhutus asendis› ‹sinu e. su, sind, sinusse e. susse, sinus e. sus, sinust e. sust, sinule e. sulle, sinul e. sul, sinult e. sult, sinuks, sinuni, sinuna, sinuta, sinuga e. suga›
‹pron› ainsuse 2. isiku asesõna vt teie
1. ‹kirjalikul pöördumisel ka suure algustähega› osutab kuulajale, lausungi adressaadile, kes sageli on kõneleja tuttav vrd teie Sina ja mina koos peame otsustama. Sa kirjutad, pesed. Räägi sina. Mida sina siin teed? Sina, sa polegi kodus? Anni, sa ei rõõmustagi? Ära sa, vanamees, tukkuma jää. Vaata ette, sa meeletu! See raha on sinu (oma). Sinu juures on hea olla. Tegin seda sinu pärast. Kus su vend on? Ma ootan sind. Õnnitleme sind. Usun sinusse. Poiss on sinusse 'sinu moodi'. Küll sinus on palju õelust! Ta on sus pettunud. Kas sinust ei tehta välja? Sust võib veel asjagi saada. See kiri on sulle. Tasu kuulub ju sinule. Sinul pole vaja seda teada. Sul on hea pea. Oli sul asja ka? Sinult oodatakse palju. Sult ei olegi midagi võtta. Kui mina oleksin sinuks, siis.. Kas see kuulujutt on juba sinuni jõudnud? Ei oska end sinuna ette kujutada. Ilma sinuta oli igav. Isa tuleb sinuga. Mis suga ikka teha. | (kirja lõpus saatja nime ees poolehoidu, lähedust rõhutavana). *Vanapoisiliku kadedusega sinu E. Brunberg. E. Vilde. | (personifitseerides). Puu, halasta sinagi mu peale ja anna peavarju. Elu, armastan sind. || esineb hüüatustes v. ütlustes. Katsu sa! Oota sa! Mis sa nüüd! Oh sind küll! Susi sind söögu! Et susi sind sööks! Kurat sind võtku! Võtku sind pagan! Ma veel näitan sulle! Häda sulle! Pagan, madis sinuga. || sina'p, sinap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just sina. Sina(')p see oled, kes võlgu jäi.
2. osutab määratlemata lausungi adressaadile, mõnikord kasut. ka mina asemel. Soojendab südant, kui keegi su õnnestumistele kaasa elab. Kuidas sa jätad hädalist aitamata. *Meie uuemat kirjandust lugedes haarab sind imelik tunne.. M. Traat. *Lähed sina aga oma töö eest.. palka juurde nõudma, siis on tuhat häda.. A. Hint. || esineb hüüatustes, ütlustes (sageli vaid täitesõnana). Oh sa! Oh sina taeva vägi! Oh sa mu meie. Ah sa mait, pagan, sinder! Sa tuline kurat! Oh sa juudas! Oi sa taevas, sa taevane arm, sa heldeke! Sa armas jumal küll! Sa issand! Oh sa jessake! Oh sa aeg, sa kallis aeg! Sina aeg! Oh sa poiss! Oi sa jutt, sa tuhat, sa tont! Oh sa pirukas, sa tuline silk! Sa ime küll! No mis sa ütled, kostad! Kas sa kuuled, näed! Mine sa tea. Saa sa seal aru. Võta sa kinni. Mis sa teed ära. Kus sa sellega! Säh sulle! Vaat sulle säh! Säh sulle vaba õhtut!