[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sulam ‹-i 2› ‹s›

1. tehn aine, mis on saadud eri metallide v. metalli ja mittemetalli kokkusulatamisel; (laiemalt:) metallide ja mittemetallide v. oksiidide, sulfiidide, soolade, orgaaniliste ainete jms. kokkusulatamisel saadud aine. Värviliste metallide sulamid. Alumiiniumi, nikli sulamid. Pronks on vase ja tina sulam. Sulamite füüsikalised omadused. Sulami struktuur, koostis. Korrosioonikindlad sulamid. Sulamite teooria.
▷ Liitsõnad: alumiiniumi|sulam, ferro|sulam, hõbeda|sulam, kroomi|sulam, kulla|sulam, magneesiumi|sulam, metalli|sulam, plaatina|sulam, raua|sulam, tsingi|sulam, vasesulam; kerg|sulam, kõvasulam; joote|sulam, takistussulam.
2. erilaadsete nähtuste, omaduste vms. segu v. ühendus. See teos kujutab endast suulise traditsiooni ja sürrealismi sulamit. Tema puhul on tegemist arukuse ja lapsemeelsuse sulamiga. *Eestlaste karakter olla sulam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast.. L. Meri. *Luuletaja ja akadeemiline teoreetik – see sulam pole just harilik meie taeva all.. E. Siirak.