[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

suhkur ‹-kru, -krut 2› ‹s›

1. magusamaitseline kristalne toiduaine (keemiliselt sahharoos). Suhkrut tootma. Pakendatud, lahtine suhkur. Ostis kilo suhkrut. Turult toodud suhkur oli märg, niiske. Sõja ajal polnud suhkrut saada. Võttis toosist tüki suhkrut. Joob teed, kohvi suhkruga, suhkruta. Suhkur tassi põhja peal kõik sulamata. Mahl on magus, pole suhkrut vajagi! Suhkrut pruunistama, karamellistama. Munakollased, margariin vahustada suhkruga. Saiakestele riputati suhkrut. Oled moosile liiga palju suhkrut pannud. Suhkru liigtarvitamine tekitab ainevahetushäireid. See šokolaad suhkrut ei sisalda. Suhkruta kompott. *Leena lõi parajasti suhkrupea küljest suhkrut. A. Hint. || piltl (millegi ülimalt, ülepakutult ilusa kohta). Autor on oma romaanis ülearu suhkrut tarvitanud.
▷ Liitsõnad: peedi|suhkur, (pilli)roo|suhkur, toorsuhkur; kristall|suhkur, paastu|suhkur, pea|suhkur, peen|suhkur, pärl|suhkur, rafinaad|suhkur, tolm|suhkur, tuhk|suhkur, tükksuhkur; vanillsuhkur.
2. keem (mono- ja disahhariidide kohta). Kõigist orgaanilistest ühenditest on suhkruid looduses kõige rohkem.
▷ Liitsõnad: liht|suhkur, liitsuhkur; invert|suhkur, linnase|suhkur, piima|suhkur, puuvilja|suhkur, viinamarjasuhkur; veresuhkur.