[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sugulane ‹-se 5› ‹s›

1. kellegagi ühise(i)st esivanema(i)st põlvnev isik, kellegagi ühte ja samasse suguvõssa kuuluv isik; hõimlane. Omaksed, sugulased ja võõrad. Mari on Peetri, Peetrile, Peetriga sugulane. Mari ja Peeter on sugulased. Lähedalt, ligidalt, kaugelt sugulane. Lähedane, kauge sugulane. Ema, isa, õde, vend on lähimad sugulased. Ta on mulle lihane sugulane. Ema poolt, emapoolsed sugulased. Isa poolt, isapoolsed sugulased. Kas olete Liivaku Hansu sugulasi? Pole tal sugulasi ega sõpru. Tal on rikkaid sugulasi. Pärandas oma varanduse sugulastele. Sõitis sugulastele külla. Pulma on kutsutud palju sugulasi. Sugulasi on mul vähe. Elab linnas sugulaste juures. Otsejoones sugulased (ühe isiku vahetul põlvnemisel teisest). Külgjoones sugulased (näit. vennad omavahel). Ülenejad sugulased 'kellegi vanemad ja nende eellased'. Alanejad sugulased 'kellegi järglased'. Mis sa seisad seal ukse juures nagu vaene sugulane, tule istu lauda! Said abiellumise kaudu sugulasteks. Parem hea võõras kui sitt sugulane. || sugulasrahvas v. -keel. Liivlased ja soomlased on meie sugulased. Eesti keele lähim sugulane on vadja keel. || (looma- v. taimerühmade puhul). Rabamuraka lähim sugulane on mesimurakas. Peipsi tint on meritindi kääbuskasvuline sugulane.
▷ Liitsõnad: ligi|sugulane, lähi|sugulane, mees|sugulane, nais|sugulane, veresugulane; keelesugulane.
2. piltl (omavahel sarnaste, samalaadsete, lähedaste inimeste v. nähtuste kohta). Hinge poolest, hingelt on nad sugulased. *Pide, mis koguduse tema külge köitis, jooksis kartuse ja aukartuse vahelt välja, oli sugulane sundusega. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hinge|sugulane, vaimusugulane.