[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

subjektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos subjektile v. teadvusele omane, sellele vastav v. sellest tulenev. Keelenorm kui objektiivne, keeletunne kui subjektiivne nähtus. Subjektiivsed sümptomid med haige enda tunnetatud haigusnähud. Puudusin koolist subjektiivsetel 'endast lähtuvatel' põhjustel. || jur õigussubjektile, isikule kuuluv. Subjektiivne õigus. || (kirjanduses, kunstis:) autori isiklikel elamustel, tundmustel põhinev, neid väljendav. Lüürika on kõige subjektiivsem kirjandusliik. *Laarman ja Karrus olid sõjajärgse, subjektiivset alget rõhutava.. raamatugraafika kaks kõige huvitavamat esindajat. R. Loodus.
2. üksikisiku, indiviidi vaatepunktist lähtuv; rohkem isiklikul arvamusel kui faktidel põhinev, isikliku arvamuse kohane. Subjektiivne hinnang, suhtumine, vaatenurk. Ta on hindamisel väga subjektiivne. See on minu subjektiivne arvamus. Subjektiivne lähenemine asjale. Subjektiivset laadi kirjutis. Kriitik on oma hinnangutes liiga subjektiivne. Sinu ettekujutus nendest inimestest on sügavalt subjektiivne.
▷ Liitsõnad: puhtsubjektiivne.