[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

soolane ‹-se 4› ‹adj›

1. maitsmisel tuntavalt soola sisaldav, merevee maitsega; mitte magus. Soolane vesi paneb läkastama. Küll on soolane toit! Väga, liiga soolane supp. Liha oli soolane kui tuli. Kas tahad soolast või magedat võid? Müüakse nii soolast kui magusat kohupiima. Soolast toitu 'suppi, praadi' me ei võtnudki, vaid tellisime kohe magusroa. Anna üks soolane suutäis. Soolased lained, pisarad. Soolane higi, veri. Surnumere vesi on väga soolane. Sel mikstuuril on soolane maitse. | (meretuule v. -õhuga ühenduses). Soolane mereõhk, adrulõhn. Mere kohalt tõuseb soolane udu. Mere soolased tuuled. | ‹substantiivselt›. Sõin liiga palju soolast. Soolane ajab jooma. Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. *.. sa pead mõisa tallis viiskümmend soolast [= soolvees hoitud vitstega vitsahoopi] saama. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: kibe|soolane, mõru|soolane, tulisoolane.
2. piltl krõbe, vänge. a. (ütlemise kohta). Ütles paar soolast sõna, midagi õige soolast. Lendasid soolased naljad. Lausus teravusi, üks soolasem kui teine. Soolane anekdoot. b. (rahasumma kohta:) suur, kõrge. Esitas soolase arve. Võttis soolast veoraha. Nii soolase hinnaga seda kaupa ei osteta. *Materjal on kallis, puusepad tahavad soolast päevapalka.. O. Luts. c. valus, karm. Sai soolase kõrvalopsu, keretäie. Halva teo eest ootas soolane karistus.