[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

soo ‹interj›

1. lause alguses esinedes kinnitab nendingut millegi lõpetatuse kohta vrd nõnda, vrd niiviisi, vrd sedasi Soo, nüüd on nädala varu olemas. Soo, sellega on korras. Soo, tänaseks aitab. *Soo. Asjad on ühel pool. Igas mõttes ühel pool. E. Vetemaa. *„Soo.” Seda ütles Kirsi. Nad olid Hiiega [töö] lõpuks valmis saanud. A. Pervik.
2. väljendab (sageli sõnapaaride ah soo v. soo, soo tähenduselt eristumatu komponent olles:). a. millegi teatavaksvõttu, taipamist. Ta on sinuga ühevanune. – Soo. Mul on sulle suur palve. – Soo, soo. Ma ei taha, et teised näevad. – Ah soo. b. kahtlust, üllatust. See oli uhiuus pill. – Soo, soo? Ah soo, või nii! Soo? Sa ei läinudki ära? *„Tema soovib sulle head!” kinnitas ema rõhutades. „Soo... Mismoodi?” V. Saar. *„Ei tarvita enam? Soo!” Ja proua näole ilmus.. lai üllatus. E. Vilde.
3. koos sõnaga ah osutab millegi meenumisele: ah jaa. Ah soo, ma pidin helistama. *Kes sa oled? Ah soo – Võllamäe Päärn. E. Vilde. *Ah soo! pööras pesukorviga naine tagasi. – Jäi ütlemata, et tuppa tuli vahepeal inimene. A. Mälk.

soo ‹illat soosse e. sohu 15› ‹s›
samblane ja turbane kidura taimekasvuga märg maa-ala. Ääretu, põhjatu, pehme, laukane, õõtsuv soo. Sooks muutunud järv. Metsastuv soo. Hobune vajus sohu. Korjasime soos, soo peal jõhvikaid. Külmal talvel soo kannab. Soid kuivendama. Elavad keset soid ja rabasid. Sõida Sirtsu sohu! 'mine oma jutuga, mine metsa'. *.. soo oli alati vesine ja märg, täis tümasid kohti, poriauke ja vulisevaid, korisevaid laukaid.. R. Roht. | piltl. *Iga ameti otsas võib mäkke tõusta ja võib sohu vajuda. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: aaba|soo, allika|soo, jõhvika|soo, jääk|soo, kõdu|soo, kõrg|soo, kühmu|soo, lage|soo, luha|soo, madal|soo, mangroov|soo, marja|soo, mäda|soo, mülgas|soo, mülka|soo, porsa|soo, puis|soo, põõsa|soo, raba|soo, rohu|soo, sambla|soo, siirde|soo, soola|soo, tarna|soo, tundra|soo, turba|soo, vaip|soo, õõtssoo.