[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

solvama ‹solvata 48›
kelleski ülekohtu-, alandustunnet tekitama v. tekitada püüdma, kedagi haavama (2. täh.) Sa solvasid teda. Pinginaabrid solvavad teineteist, kuidas oskavad. Mind ei saa keegi solvata. Märkus, naer solvas. Peep solvab alati teisi. Sõnadega, tahtmatult solvama. Polnud südant teda oma keeldumisega solvata. Karistamine ei tohi last solvata. Solvatud mees. Oli solvatud teise jahedast olekust. Tunneb end sügavalt, rängalt solvatuna. Olin südame-, hingepõhjani solvatud. Solvav hüüdnimi. Ütleb midagi solvavat. Ei jäta teist tõvevoodiski solvamata. *Meid solvas see, et üks meie hulgast oli olnud niivõrd silmakirjalik. J. Peegel. || midagi sügavalt puudutama, riivama. Ära solva mu usku. Solvatud mõistus, tunded, enesearmastus, uhkus. See solvab peremehe au. Kriisked solvasid kõrva.