[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sitikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. mardikas, kelle valmikud kaevavad väljaheidete alla käigu, et sellest toituda; (laiemalt:) roojatoiduline põrnikas. Põrnikad, sitikad jt. mardikad. Sitikate vastsed. Sitikad sumisevad. Oli kuulda sitika tiibade surinat. Suur must sitikas liikus aeglaselt üle tee. Sitikas põrkas lennul vastu planku. Selili justkui sitikas. *Keisririigi asjad käivad sitika sammul [= aeglaselt]. E. Kuus.
▷ Liitsõnad: põua|sitikas, rooja|sitikas, sitasitikas.
2. piltl (inimese kohta). a. väike (terane v. elav) laps. Kas see väike sitikas oskab tõesti juba lugeda? *Juba siis ta lausus mulle, et küll ma su, sitika, kord kosin.. H. Raudsepp. b. hlv. *Ei see sitikas tõuse täna enne lõunat. Oli ju teine täis nagu sikk, kui õhtul koju tuli.. A. Jakobson. *„Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: poisisitikas.
3. (kerge kirumissõnana). *„Ah sa sitikas!” ütles Juulius tõsise pahameelega.. K. Ristikivi. *Sa sinine sitikas, kui oleks kasvõi üks korralik kergekuulipilduja... E. Raud.

täis nagu ~ kui sitikas
purupurjus. *.. sinu sõnum on nii kallis kuulda, et ma nüüd palja rõõmu pärast kaks nädalat järgemööda täis tahan olla kui sitikas! E. Vilde.