[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

arvamus ‹-e 5› ‹s›
veendumusel v. oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi v. millegi suhtes. Üldine, laialt levinud arvamus. Ekslik arvamus. Jään oma arvamuse juurde. Ütlesin talle selle kohta oma arvamuse. Oma arvamust kujundama, avaldama, esitama, põhjendama, kaitsma, muutma. Tahaksime teie arvamust kuulda. Arvamusi vahetama. Küsisin ka sõbra arvamust. Toetan Teie arvamust, olen Teiega samal arvamusel. Ta on sinust heal, halval arvamusel. Oleme arvamusel, et ta ei talitanud õigesti. Jõudsin temaga samale arvamusele. Minu isikliku, subjektiivse arvamuse järgi on see nii. Levis, võttis maad kummaline arvamus. See on meie kõigi üksmeelne arvamus. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Saatsin väitekirja kohta oma arvamuse. Eksperdi, spetsialisti, asutuse, komisjoni kirjalik arvamus.
▷ Liitsõnad: eel|arvamus, eksi|arvamus, eri|arvamus, lahk|arvamus, vale|arvamus, väärarvamus.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

avameelitsema ‹37›
ootamatult v. liiga avameelne olema; avameelset mängima. *„Ega ma täna tükki eriti jälginudki,” avameelitses isa tänaval, „ma mõtlesin sinust.” V. Vahing.

eelkõige ‹adv›

1. eeskätt, kõige enam, eriti, peamiselt. Eelkõige tuleb arvestada järgmisi asjaolusid. Eelkõige oleneb see sinust endast. Eelkõige väärib tähelepanu, et .. Stepis valitsevad rohttaimed, eelkõige kõrrelised. Ta on eelkõige loovkunstnik. Eelkõige lastele mõeldud lavastus. Kirjanduse, eelkõige luule elukäsitlus on avardunud.
2. enne muud, kõigepealt (ajalises täh.). *Eelkõige sööma – see on Nugsari ja Tomassi kindel otsus .. A. Siig.

ei ... ega
eitust rõhutav ühendav ühendsidesõna, seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid. Kumbagi, ei Estrit ega Heinot polnud kodus. Ma ei vaja ei abimehi ega nõuandjaid. Ta ei tundnud ei pahameelt ega viha. Ei aidanud ei arstirohud ega hoolitsus. Sellist rahasummat pole ei sul ega mul. Ta ei teinud seda ei siis ega hiljemgi. Midagi polnud näha, ei ette ega taha. *Ta on juba hulk päevi oma kodumaal matkanud, kuid pole veel kuulnud kedagi laulmas, ei põldudel ega metsade vahel, ei külades ega asulates. E. Krusten. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride rõhutavaks sidumiseks. Mul pole sellest ei sooja ega külma. Mees ei vastanud ei musta ega valget. Sinust polnud tükk aega kuulda ei kippu ega kõppu. Sel asjal pole ei tegu ega nägu. Tema juttudel pole ei otsa ega äärt. Teda ei suudetud mõjutada ei heaga ega kurjaga.

ehitus|mees
kõnek ehitaja, ehitustööline. Elupõline ehitusmees. Õiget ehitusmeest sinust ei saagi.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

harutihti ‹adv›
väga, haruldaselt tihti. Ta käitus harutihti kummaliselt. Olen harutihti hajameelne. *Harutihti olen sinust kui uppuja õlekõrrest kinni haaranud.. A. H. Tammsaare.

häbematu ‹1› ‹adj›

1. (käitumises) väljakutsuv, viisakuseta, jultunud, häbitu. Häbematu poisinolk, plika. Häbematu julgus, pettus, vemp. Häbematud sõnad, teod. Häbematu pilk, muie, ettepanek. Kasutas minuga kõneldes häbematut tooni. Häbematu laim, süüdistus, vale. Ära ole nii häbematu! Valetab kõige häbematumal kombel. Ütles midagi väga häbematut. Tulemata jätta on sinust häbematu. Kärbsed, hiired läksid järjest häbematumaks.
2. väga suur. Maksin raamatu eest häbematu hinna.

hüüs ‹hüüe, hüüt 35› ‹s›
van vara, varandus, rikkus. *..kui kadund nagu unenägu / ja kaugel sinust hüüs ja õnn.. A. Haava. *Ju värvib sügisaeg puid kulla, vasega, / ja valmis väljadel on talumehe hüüs.. J. Kärner.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

ilmaski ‹adv›
‹hrl. eitusega› iialgi, kunagi. Seda ei anta talle ilmaski andeks. Sinust poleks midagi niisugust ilmaski uskunud. Ei, mitte ilmaski! Nõnda ei tee nad ilmaski. Kas on niisugust asja ilmaski nähtud? Parem hilja kui mitte ilmaski.
▷ Liitsõnad: eluilmaski.

inetu ‹1› ‹adj›

1. ilma (välise) iluta, esteetiliselt ebameeldiv, näotu (silmale v. kõrvale); ant. ilus, kaunis. Inetu nägu, nina, välimus. Inetu rõugearmiline näonahk. Inetu mees, naine. Põsel on inetu haavaarm. Inetu kui ahv, peletis. Vananedes muutus ta eriti inetuks. Inetu vana kapilogu. Inetu ja räpane linn. Inetu käekiri. Inetu kare, kraaksuv hääl. Kostis inetu naer.
2. laiduväärt, taunitav, häbiväärne; ebaviisakas, heade kommete vastane. Inetu tegu, lugu, asi. Inetu tüli, nääklemine, sõnelus. On inetu valetada, keelt näidata. Inetu käitumine, komme, harjumus. Oma lubadusi täitmata jätta on inetu. See on sinust inetu. Nad olid tema vastu väga inetud.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

järelkäija ‹1› ‹s›

1. järgneja. Järelkäijad kaotasid eesminejad udus silmist.
2. kellegi õpetuse v. ideede järgija; jünger. Prohvet Maltsveti, Gandhi järelkäijad. See kunstnik on realistliku maalikooli järelkäija.
3. järglane. *Sinust kõneldakse aina kiitvalt, sind peetakse oma isa vääriliseks järelkäijaks.. M. Mõtslane.

kaastunde|avaldus
Ajalehes oli mitu kaastundeavaldust lahkunu omastele. „Mul on sinust kahju!” – „Pole vaja kaastundeavaldusi.”.

kahju ‹part kahju e. kahjut 6› ‹s›

1. aineline kaotus, varanduse vähenemine v. hävimine. Majanduslik, materiaalne, varaline kahju. Kahju kannatama. Kauples, müüs kahju(de)ga. Kahju ulatus üle 2000 krooni. Teeme kahjud pooleks. Kahjude katmiseks tehti laenu. Tal tuleb hüvitada ettevõttele tekitatud kahju. Huntide, metssigade põhjustatud kahju. Sain selle tehinguga kahju. Tulekahju märgati üsna pea, nii et kahju polnud eriti suur. Kui saak rikneb, kus selle kahju ots. Kes kahju kardab, see kasu ei saa.
▷ Liitsõnad: avarii|kahju, ikaldus|kahju, praagi|kahju, suurvee|kahju, sõjakahju; tulekahju.
2. häda, viga, kahjustus, halbus. Külm tegi õunapuudele kahju. Torm tegi metsadele tõsist kahju. Mutt teeb juurviljaaias palju kahju. Teeb raske tööga oma tervisele kahju. Asjatundmatu ravi võib kasu asemel kahju tuua. Lahkhelid tõid ühisele üritusele kahju. Temast on siin rohkem kahju kui kasu. Mis ühele kasuks, see teisele kahjuks. *.. nüüd võis ta päevas need mõned kilomeetrid vabalt maha joosta, ilma et sellest ta hingele või ihule kahju oleks olnud. E. Krusten.
3. [kelle, mille] kahjuks ‹postpositsioonilaadselt› kellegi, millegi suhtes ebasoodsalt v. halvasti. Matši seis oli 6:10 tallinlaste kahjuks. Asi oleks võinud tema kahjuks lõppeda. Need asjaolud räägivad sinu kahjuks.
4. rahulolematus, nukker meel vms. millegi pärast (viisakusväljendites täh. vahel nõrgenenud). Sellest on tuline kahju. Tal oli natuke kahju, et see nii halvasti välja kukkus. Ta tundis kahju, tal hakkas kahju raisatud ajast. Kahju kodust, sõpradest lahkuda. Sinu heaks pole mul millestki kahju. Emal oli kahju noort lehma ära müüa. Hakkas rahast kahju ja raamat jäigi ostmata. Mul on hirmus kahju, et ma tema vastu karm olin. Kahju küll, aga nüüd pean ma minema. Väga kahju, et sa eile ei tulnud. Kahju, et ma seda varem ei teadnud. Kahju, et tal rohkem kooliharidust pole. *Ei olegi lugenud! Kahju, lugege kindlasti. A. Hint.
5. kaas-, osavõtu- v. haledustunne (teise inimese) kurvastuse, õnnetuse, halva olukorra puhul. Mul on sinust pööraselt, südamest kahju. Tuline kahju, et see just sinuga pidi juhtuma. Isal hakkas lastest kahju ja ta jättis nad karistamata. Kahju nendest, kes sellise ilmaga peavad teele minema. Tüdruk oli nii õnnetu näoga, et mul hakkas temast päris kahju.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kena ‹8› ‹adj›

1. meeldiva välimusega, nägus. Ta on kena poiss: sirge nagu osi. Ta oli pildi peal palju kenam kui tõeliselt. Kui kenaks ta on muutunud! Teeb end peegli ees kenamaks. Sa näed täna eriti kena välja. Iluduseks ei saa teda just nimetada, aga kena on ta kahtlemata. Tal on kena keha, näolapp, välimus. Hobune on kenamaid koduloomi. Lambatalled olid kenad. Kena maja. Sain sünnipäevaks palju keni asju. Võtsin paar kenamat kleiti kaasa. Loodus oli kõige kenamas kevadeehtes.
▷ Liitsõnad: imekena.
2. meeldiva olemisega, hea, tore, sümpaatne; vastutulelik, lahke. Ta oli vanasti kena ja korralik mees. Ta on kõigi vastu viisakas ja igati kena inimene. Võiksid minu vastu kenam olla. Kas sa oleksid nii kena ja ootaksid pisut! Ole kena mees ja uuri välja, millal on koosolek! *Õppustel olid sa [= hobune] ikka kena ja vagune, ei hakanud nimme vigurdama .. J. Peegel.
3. (olukorra, tegevuse, nähtuse vms. kohta:) meeldiv, päris hea. Tal on päris kena hääl. Üsna kena kontsert, luuletus. Kena ilm, hommik. Kena ajaviide, plaan. Puhkus on kena asi. Kena töö, konti ei riku. Ta oli täna päris kenas tujus. Meil on kena komme töökaaslaste sünnipäevi tähistada. Majapidamine on kenas korras. Lapsed on tal juba kenal järjel. Neil oli omavahel päris kena klapp. Kaunis kena tunne, kui sinust lugu peetakse. Siin on kena istuda, kõndida. Küll oleks kena, kui see koosolek ära jääks! Väga kena, et sa tulid! *Oli kena olemine, niisugune perekondlik. E. Männik. | iroon. Kena lugu küll, laps häbeneb oma vanemaid! Teisi südaööl tülitada, kena komme küll! || (teatavaksvõtu-, nõustumissõna mingi arvamuse v. jutu peale). *Nojah, kena. Targutada võib. Aga lõpuni targutada on mõttetu. J. Kross. *„Peremees on kodumail?” küsis ta. – „On, on,” noogutas Priit. – „Ahah, kena.” V. Ilus.
4. üsna suur, kaunikene; tubli, võrdlemisi korralik. Bussipeatuses oli kena hulk inimesi. Lauanurgal oli kena kuhi raamatuid. Kena hulk aastaid turjal. Kena patakas raha. Auto sõitis päris kena kiirusega. Noorik tõi kaasa kena kaasavara. Põld andis üsna kena saaki. Kena palk, honorar, teenistus. Selle pealt teenib kena summakese, kopika. *.. sõudmine üle Harku järve võtab oma kena aja .. R. Parve. *Juhan oli veel läinud suvel kaunis kena niitja .. R. Roht.
5. kõnek (käitumiselt, olemiselt) imelik, naljakas, veider. Minul nüüd midagi sinu vastu – ära ole kena! See mees on nagu natuke kena. *Teda peeti sellepärast pisut naljakaks või kenaks, nagu seda keegi nimetas. A. H. Tammsaare. *Ei just karda, aga ikka nii nagu natuke kena on. O. Luts.

kergemini ‹adv›

1. vähem raskesti, hõlpsamini. Lahtivõetult on seade kergemini transporditav. Pimedas jään ma kergemini magama. Kergemini haavatud läksid sidumisele omal jalal. Tal jäi kõik kergemini meelde kui minul. Jüri käes läheb see kõige kergemini. Ta katsub elus kergemini läbi saada. Ma ägestun sinust kergemini.
2. kergemalt, rahulikumalt. Oht oli möödas, võisime jälle kergemini hingata.

kiidu|väärt

1. ‹indekl. adj› kiiduväärne. Kiiduväärt omadused. Kiiduväärt algatus, ettevõte, tegu, nähtus. Sa tulid kiiduväärt mõttele. Sinu tegu on väga kiiduväärt. On sinust väga kiiduväärt, et .. Leidsin kirjutise kiiduväärt olevat.
2. ‹adv› kiiduväärselt. Huvitavaid ettepanekuid esitati kiiduväärt ohtrasti. Ta tegi seda otse kiiduväärt korralikult.

kirjutamis|anne
Sinust võib saada kirjanik, kirjutamisannet sul on.

koduke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem kodu). *Kallis, armas koduke / sinust mõtlen ma .. Jak. Tamm.

konkurents ‹-i 21› ‹s›

1. võistlus, konkureerimine. 800 m jooksus võis oodata eriti tasavägist konkurentsi. Võistkondlik esikoht saavutati äärmiselt tihedas konkurentsis. Vastavalt võistluste reglemendile langeb kaotaja edasisest konkurentsist välja. Sisseastumiseksamitel oli tugev konkurents. Ta on sinust mitu aastat noorem ja kenam: vaevalt sa temaga konkurentsi välja kannatad. Purjekad ei suutnud aurulaevadele tõsist konkurentsi pakkuda 'ei suutnud nendega konkureerida'.
▷ Liitsõnad: esikoha|konkurents, medali|konkurents, olümpiakonkurents.
2. maj kaubatootjate ja turustajate võitlus soodsamate tootmis- ja realiseerimistingimuste ning suurema kasumi pärast. Vaba konkurents. Väiketootjad jäid suurtele firmadele konkurentsis alla. Äride omavaheline konkurents teravnes.
3. biol organismide olelusvõitlus neile võrdselt vajaliku, kuid kõigile mittepiisava toidu, ruumi jm. pärast. Liigisisene, liikidevaheline konkurents.

kopika eest, (mitte) kopika eest(ki)
natuke, pisut, veidi; (mitte) natukestki, (mitte) vähematki, (mitte) sugugi. Viisakust, kohusetunnet pole tal kopika eest(ki). Oleks sinust kodus kopika eestki abi!

kord1 ‹korra 22› ‹s›

1. märgib millegi toimumise korduvat v. korduvana käsitletavat ajamomenti. Kord nädalas, kuus, aastas. Üks kord suve jooksul. Puudusin koolist kaks, mitu korda järjest. Olen seal käinud korra või paar. Käis toas mõned korrad edasi-tagasi. Näidendit kanti ette esimest, teist, kolmandat korda. Mind võeti iga kord lahkesti vastu. Seda juhtus korra, mitte rohkem. Ma ei ole kordagi tööle hilinenud. Olen seda juttu kuulnud juba korda kümme, paaril korral. Tule mõni teine kord! Kui palju kordi olid nad õnnest unistanud! Nägin Tiitu viimast korda mais. Ta on käinud Helsingis viiel korral. Mitmendat korda sa seda raamatut loed? Kohtusime vaid üksikutel kordadel. Sel korral me kinno ei läinud. Asja arutamine lükati edasi järgmiseks korraks. Kord, korra kasutatud nõud. Probleem on olnud kõne all juba kümneid, lugemata arv kordi. Ole sa tuhat korda tänatud! (teat. tänuvormel). Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda.
▷ Liitsõnad: lüpsi|kord, püksi|kord, söögi|kord, sööma|kord, söötmis|kord, toidukord.
2. juht, puhk. Mis niisugusel korral teha? Seis! Vastasel korral tulistan! Mul on raha häda korraks kõrvale pandud. *Viina just ... ei tohi säärastel kordadel võtta. A. Jakobson. *Ta [= kokk] oli käinud veel valvetõkkele õhtust korda süüa viimas. A. Kivikas.
3. järjekord, järg. Kelle kord on täna lõunasööki valmistada? Nüüd jõudis, tuli vastamise kord minu kätte. Triinu kord oli täna karja minna. Ta arvas, et nüüd on tema käes kord surra. Veskilised ootasid kannatlikult oma korda. Rukis oli koristatud, nüüd tuli kord suvivilja kätte.
▷ Liitsõnad: järje|kord, keedu|kord, küla|kord, külvi|kord, küüdi|kord, mineku|kord, vahi|kord, valvekord.
4. koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise v. vähenemise astmele (sageli koos komparatiiviga). Neli korda suurem, väiksem. Viisteist korda kiirem. Kümneid kordi odavam, lihtsam. Põldu oli rohumaadest kolm korda rohkem. Teenin sinust mitu korda vähem. Olen kaks korda nii vana kui sina. See luup suurendab kaks ja pool korda. Elatustase on tõusnud poolteist korda. Järve pindala vähenes kuivendamisel enam kui kolm korda, üle kolme korra. || matemaatikas korrutamise tehtemärkide (näit. x) sõnaline väljend. Seitse korda üheksa on kuuskümmend kolm. Toa põrand oli ruut: neli korda neli meetrit.
5. ring, tiir. Poiss jooksis kolm korda ümber maja. Andis päris käia, enne kui külale korra peale sain.

kraam ‹-i 21› ‹s›

1. igasugused esemed, asjad, materjal, kaup vms. Odav, pruugitud kraam. Mees ostis ja müüs vana kraami. Läbiotsimisel leiti tema juurest varastatud kraami. Poeriiulid olid rauakaupa ja muud kraami täis. Sidus, pakkis oma kraami kokku. Poiss toppis oma vähese kraami seljakotti. Kapisahtlid tuleb kraamist tühjaks teha. || mööbel v. üldse majakraam. Kraam kanti tubadest auto peale. Osa kraami õnnestus põlevast majast päästa. Külmutuskapp ja muu selline kraam polegi nii kerge kolida. *Nagu ma sinust eile aru sain, on sul, Toomas, kraami tarvis kahe toa jaoks ja peale selle veel köögigi jaoks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: maja|kraam, mööbli|kraam, pudu|kraam, raua|kraam, riide|kraam, tarbe|kraam, toa|kraam, vanakraam.
2. toiduained, söödav ja joodav, tubakasaadused jms. Ostis turult ka rohelist kraami. Aeg on juba linnast pühade kraami tuua. Need tomatid ja kurgid on puha oma aia kraam. Kes siis raatsis säärast head kraami söömata jätta. Joo, ära head kraami ära põlga! Kuum kohv on igati väärt kraam! Rüüpa, hästi puhta maitsega kraam. Kange kraam 'viin vm. kangem alkohoolne jook'. *Hommikueine oli rikkalik – laual oli viina, kaaviari ja muud kallist kraami. H. Luik (tlk).
▷ Liitsõnad: joogi|kraam, jooma|kraam, liha|kraam, maius|kraam, poe|kraam, pulma|kraam, suitsu|kraam, söögi|kraam, sööma|kraam, toidukraam.
3. kõnek asjandus, värk (näit. teat. aine, kirjutatu, nähtuse kohta). Poiss luges „Nahksuka jutte” ja muud niisugust kraami. *Kui ahi on rauamaaki, lupja ja koksi täis, hakatakse kogu seda kraami kuumutama .. H. Pukk. *Kõik see minu elu on üks nässus kraam. Kuski pole enam asu. B. Alver.
▷ Liitsõnad: lugemiskraam.

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuulsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. silmapaistvate teenete, saavutuste, omaduste eest osaks saav üldine kõrge tunnustus. Au ja kuulsus kangelastele! Saavutas oma kangelasteoga surematu, kustumatu kuulsuse. H. C. Andersenile tõid kuulsuse tema kunstmuinasjutud. Helilooja oli oma kuulsuse tipul. Kapten ihkas auahne mehena kuulsust. Ma ei aja kuulsust taga. Otepää kui talispordikeskuse kuulsus kasvab pidevalt. Prantsuse lõhnaõlid on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|kuulsus, maailma|kuulsus, sõjamehekuulsus.
2. ‹koos lähemalt iseloomustava laiendiga› üldiselt levinud hinnang kellegi v. millegi kohta, maine. Tal on õiglase inimese, hea perenaise, seikleja, veidriku kuulsus. Noorusele vaatamata oli Mihklil aruka ja targa mehe kuulsus. Noormehel on skandaalitseja, joodiku kuulsus. Sel mehel on halb kuulsus. Muskaadil on hea veini kuulsus. Väin, mäekuru on halvas kuulsuses. Kahtlase kuulsusega lõbustusasutus. Restoran pole kõige parema kuulsusega. Kõmulise kuulsusega raamat. *..proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna. A. H. Tammsaare.
3. kuulus isik. Sinust on saanud, tulnud kuulsus. Saksa kirjanduse kuulsused, nagu Goethe, Schiller ja Heine. Filmis teeb kaasa mitu kuulsust. *..tundis hästi oma onutütarde viisi kiinduda kuulsustesse, olgu need Uusküla jõumehed, Tallinna luuletajad või ameerika filmitähed. L. Promet.
▷ Liitsõnad: filmi|kuulsus, jooksu|kuulsus, kergejõustiku|kuulsus, lava|kuulsus, male|kuulsus, poksi|kuulsus, spordi|kuulsus, suusa|kuulsus, tennise|kuulsus, vaimukuulsus.

lahkumis|laul
(lahkumisel lauldav, hrl. ka lahkumismeeleolust kantud). Nukker lahkumislaul „Kodu, sinust pean lahkuma”. *Kümneid kordi olen ajaratta ruttu kuulanud kirjanike, kunstnike ja muusikute küngastel lahkumislaule juhatades .. G. Ernesaks.

libedamini ‹adv›
rohkem libedasti, libedamalt. Ta oskab sinust libedamini toime tulla, ära elada. Algul on raske, pärast läheb libedamini.

lollus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as loll (hrl. 1. täh.)) Ta tegi seda lihtsalt lollusest. Mul oli piinlik oma lolluse pärast. Ta on lolluseni sõnakuulelik. Uskusin oma lolluses kõike, mida räägiti.
2. miski loll (3. täh.) Ära räägi lollusi. Taipas, et oli teinud suure lolluse, et oli lollusega hakkama saanud. Võimalust mitte kasutada oleks ju lollus. Sinust ei tule kirjanikku, heida see lollus kord peast.

läilus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as läila). Süda pööritab kalamaksaõli läilusest. Korrutab läiluseni ühte ja sama juttu. *.. nii et inimesed oleksid sinust omad palged läilusega ära pööranud .. F. Tuglas (tlk).

madalal ‹adv›

1. mingile alustasandile (hrl. maapinnale) suhteliselt lähedal (ka näiliselt). Puu alumised oksad on madalal. Kuldnokapuurid tuleks kõrgemale kinnitada, see siin on liiga madalal. Pilved olid madalal. Õhtu varsti käes, päike on juba üsna madalal. *.. luitunud lagi paistab nii madalal olevat, et ta kardab end peadpidi selle vastu sattuvat. A. Jakobson.
2. ‹üksnes komparatiivis› millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes allpool; ant. kõrgemal. Merepinnast madalamal asuvad alad. Mürsk lõhkes lennukist tükk maad madalamal. Ta elab meie majas paar korrust madalamal.
3. ‹üksnes komparatiivis› kõnek tasemelt v. määralt kellestki v. millestki all- v. tagapool. Ta õppis koolis minust paar klassi madalamal. Teadmiste poolest on ta sinust madalamal. *.. mispärast mina teie silmas teist nii palju madalamal seisan! A. Kitzberg.

mehike(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. hrl hlv armetu v. vilets, saamatu mees. Väike, nigel, jõuetu, kängu jäänud, äbarik mehike. Arg, hirmunud, toss, vaikne, saamatu, mannetu, hädavares mehikene. Ta pole mees, vaid memmepoeg ja mehikene. Seda tema, mehikene, ei teadnud. Oh sa vaene mehikene, keegi sinust ei hooli. *Ta [= mustlane] on vaikne ehmunud mehike, polegi nagu mustlase moodi .. M. Traat.
2. (hrl. hellitlevalt:) poiss, poisike. *.. vihtlevad ja küürivad teda [= poissi] seal [= saunas] nii, et väikese mehikese nahk aina krudiseb .. O. Luts. *Kas nad neist head või paha rääkisid, seda ei suutnud viie-aastane mehike otsustada. E. Vilde.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

muu ‹15› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna, mis substantiivselt näitab, et tegemist on millegagi v. kellegagi, mis v. kes ei ole sama kui kõne all olnu, jääb väljapoole mainitut
1. ‹ainsuses› (millegi elutu kohta:) hrl. tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, asjaolu(sid), olukorda, tegevust, nähtusi v. nähtust. Tahan teada, kes seda tegi; muu mind ei huvita. Lind on harjunud alati puuris olema ega oska muud tahtagi. Ma pidin mööbli ära müüma, muud ei jäänud enam üle. Asi pole mitte selles, kus ja kellega ta käis, vaid hoopis muus. Kõigepealt õpi koolitükid ära, alles siis võid muuga tegelda. Ma tahaksin sinult küsida sootu muud. Raha teda ei huvitanud, ta mõtles muule. Vaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ta oli unustanud, et maailmas võib peale töö veel muudki olemas olla. Nad rääkisid raamatutest, filmidest, matkamisest ja veel paljust muust. Kõigeks muuks võib ta võimeline olla, ainult mitte loominguks. Ta meisterdas kõige muu kõrval isegi viiuleid. Aitab haigustest, räägime parem millestki muust. Teda ei huvita miski muu peale filateelia. Ega sel plikal muud peas ole kui tants ja poisid. Sina aga muud ei tee, kui irvitad! Tal ei jäänud enam muud üle, kui minema hakata. Ei siin pole muud, kui hakka aga astuma. Mis muud kui marjule. Ta ei taha midagi muud kui magada. Nüüd ei aita miski muu, kui sina pead ka appi tulema. Temast oleks võinud oodata kõike muud kui seda. Poiss õppis kunstiklassis veel muudki kui joonistamist. Ega seal palju muud tehtudki kui söödi. Siin pole tegemist muuga kui lohakusega. *Pole veel viga, kui ta [= kivi] varitseb maa peal, aga kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. A. H. Tammsaare. *Süda kripeldas veel muugi pärast: ta ei suutnud unustada Marinat. E. Maasik.
2. (tähistab mingit isikut (v. olendit) peale mainitu, hrl. täh.:) teine. Ta jäi muudest hiljemaks tulema. Realistlikest kirjanikest rääkides nimetas ta muude seas ka Ibsenit. Mina olen alati seal, kus muudki. Õpetaja arvas teisiti kui kõik muud. Anna kiri Tiina enda kätte, mitte mõnele muule. Jüri ei armasta kedagi muud kui Marit. See olin mina ja ei keegi muu. Karl oli tugevam kui keegi muu. Kellest te räägite? – Eks ikka sinust, kellest siis muust. Vaata sina mu kalade järele, kelle muu hooleks mul neid jätta on. Kes need muud olid kui meie poisid. Ei olnud see keegi muu kui vanahärra ise. Kes see muu seal krõbistab kui hiir. *Ära muile lausu, hakkavad nurisema. V. Uibopuu.
II. umbmäärane asesõna, mis adjektiivselt osutab (vastandavalt) rühma vm. terviku mainimata, täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine
1. põhisõna tähistab midagi elutut. Võsa, soo ja muu kõlbmatu maa. Seda kala leidub mitmes muuski järves. Lapsi ei huvitanud enam joonistamine, nad otsisid juba muud ajaviidet. Müüdi värsket kurki ja muud head-paremat. Lisaks kõigele muule vajalikule saime ka seljakotid. Ei taha enam doominot, mängime mõnda muud mängu. Ei olnud lampi ega mingit muud valgust. Arutati õppeedukust ja muid küsimusi. Miks sa ainult valsse mängid, kas sa muid lugusid ei oska? Peale dekaanikohustuste oli tal palju muidki ülesandeid. Pärast läks jutt muude asjade peale. Muu jutu seas mainisin ka, et .. Tal pole muud muret kui kõhutäide. Ei olnud muud väljapääsu kui kõik ära rääkida. Ei aidanud muu nõu, kui pidime ema appi kutsuma. Asjast saame ehk üle mõnel muul moel. Luges kriminaalromaane ja muud seesugust.
2. põhisõna tähistab elusolendit. Saabusid õpetaja ja muu peenem rahvas. Ta lahkus koos muude pidulistega. Ta rõõmustas pühade üle nagu kõik muudki inimesed. Ta ei tunnista muud seltskonda kui kunstnike oma. Muude klassivendadega saan hästi läbi, ainult Antsuga on naginaid. Vahib aga Malle, nagu muid tüdrukuid poleks olemaski. Nägin peale põtrade veel mitut muudki looma. Kuldnokad, pääsukesed ja muud rändlinnud on juba ära lennanud. Kas sa muid kalu ei saanudki?

mõistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. (kellegi kohta:) talitsetud, tasakaalukas, mõõdukas; korralik, korralikult käituv. Igati mõistlik mees. Ta on mõistlike vanemate laps. Helmi on mõistlik ja arusaaja tüdruk. Ole nüüd mõistlik, ära huupi talita! Mõistlik inimene hoiab segastest lugudest eemale. Ei ole ta mõistlikumaks läinud, ikka ühesugune tuisupea. Mõistlikum annab järele. Kas ta on küllalt mõistlik läbirääkimisi pidama? Mõistlik mõistab isegi, rumalale näidatakse näpuga.
2. (millegi kohta:) antud olukorras õige, hea, otstarbekas, asjalik, arukas. Mõistlik ettepanek, mõte, algatus, tegu, lahendus. Tal polnud selle kohta midagi mõistlikku öelda. Lõõbib alailma, mõistlikku juttu ära temalt oota. Kas teil pole midagi mõistlikumat teha kui kaarte mängida? Mõnikord on mõistlikum vaikida kui rääkida. See oli sinust mõistlik, et ei hakanud asjata vastu vaidlema. Oleks mõistlikum seda asja koos arutada. Ta ei osanud ühtki mõistlikku põhjendust, seletust, ettekäänet, vastust leida. Asja oleks saanud palju mõistlikumal moel lahendada. *.. mina loen ajalehte, see on ainus kirjandus, mis mulle midagi mõistlikku ütleb. E. Vilde.
3. (millegi kohta:) korralik, kõlblik, sobiv, selline, nagu olema peab. Tuleb otsida mingi mõistlik teenistus. Osta mõistlik kübar, ära käi sellise lätuga. Ostaks selle maja ära, kui saaks mõistliku hinnaga. Lapsed peaksid mõistlikul ajal magama minema. Mõistlikku metsa seal pole, on ainult võsa. Tahaks lõunaks midagi mõistlikku süüa. Küll püüdis poega õpetada ja teda mõistlikule teele juhtida. *Ja istuvad tubli kaasavaragagi talutütred siin ja seal, üsna mõistlik näolapp peas! M. Metsanurk.

mõtlematu ‹1› ‹adj›

1. ette mõtlemata tegutsev. Tormakas ja mõtlematu inimene. Kuidas ma võisin olla nii mõtlematu!
2. kaalumatu, kergekäeline. Mõtlematu tegu, samm, käitumine. See oli sinust väga mõtlematu niisuguse inimesega kampa lüüa. Mõtlematuid sõnu tuleb hiljem kahetseda.
▷ Liitsõnad: ette|mõtlematu, läbimõtlematu.

mäherdune ‹-se 5› ‹pron›
hrl kõnek missugune, milline. a. (küsisõnana, eriti retoorilistes küsimustes ja hüüatustes). Mäherdusest otsast alustada? Mäherdune mees sinust hädavaresest küll kasvab? Mäherdune jultumus temast! Mäherdune kaunis õhtu, öö! *Kas teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega? E. Vilde. b. (kõrvallauset siduva sõnana). See on sihuke ime, mäherdust enne pole nähtud. Mäherdune töö, säherdune palk. Eks näe, mäherdune töömees ta päris on. Päriti, mäherdusi plaane me edaspidiseks peame. *On imeteldav, mäherdusi pingutusi teevad emad, kui kavatsevad tütarde elu rikkuda. L. Hainsalu. c. (koos umbmäärasust väljendavate sõnade v. väljenditega nagu tahes, ükskõik, mine tea, jumal teab jne.). Sellist tööd ei taha teha, olgu palk mäherdune tahes. Ei maksa seltsida ükskõik mäherduse inimesega. Tüdruk on kogenematu, abiellub veel jumal teab mäherduse tüübiga.

mööda|minnes ‹adv›
muuseas. Ütles, lausus, mainis seda (nagu) möödaminnes. Möödaminnes oli juttu ka sinust. *Sest ühtki suurt tööd, jäädavat jälge enese olemasolust ei või korda saata möödaminnes, vabal ajal .. F. Tuglas.

nokkima ‹nokin 42›

1. nokaga (toksides v. rebides) toitu võtma; nokaga taguma, toksima. Kanad, tuvid, varblased nokivad teri, leivaraasukesi, seemneid. Tihane nokib rasvatüki kallal, rasva. Kuldnokad nokivad künnivaol vihmausse ja tõuke. Kotkas rebib ja nokib saaklooma liha. Varesed nokkisid jänesepoja surnuks. Linnud on ladvaõunad seest õõnsaks nokkinud. *.. nokkis [kana] prussaka müüripraost välja. Nokkis välja, neelas kohe alla. A. Jakobson.
2. midagi vähehaaval tegema. a. vähehaaval hammustada, süüa näkkima, näksima. Kala nokib sööta, nokib ussi õnge otsast ära. Haigel pole isu, ainult nokib söögi kallal. Laps nokib leivatükikest. *Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas. A. H. Tammsaare. *.. kuhu ma selle raha siis õige panen? Viina ma ei joo, suitsu ei pahvi, sööki nokin ka nagu varblane. L. Kibuvits. b. (ükshaaval) noppima, korjama. Lapsed nokivad iga marja ära, mis vähegi punaseks läheb. Nokib näpuga kõik purud põrandalt üles. Saia jätsin järele, aga rosinad nokkisin seest ära. *Ta jutt kargles ainelt teisele, nokkis tera siit, teise sealt .. K. Rumor. *Indiaani täpsuskütid nokkisid ära iga sõduri, kes end varjata ei osanud. O. Volmer. c. (muu tegevuse kohta). Abilisi pole, nokin üksi niita. *Roosi ulatabki Rõõmule kandle .. Rõõm nokib algul, kannel kumiseb armsasti vastu .. L. Kibuvits. *.. et mida ta ennast siis nii hoolega nokib ja kammib. J. Tuulik.
3. sõnadega torkima, pilkama, tögama. Tüdruk on kange teisi, poisse nokkima. Koolis oli ta teiste naerda ja nokkida. Vanapoissi nokiti kosjajuttudega. Teda nokiti ta ihnsuse pärast. Mis te nokite ta kallal? Ta on saanud palju nokkida, nokkivaid sõnu ja märkusi kuulda. *„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss. – „Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu. A. H. Tammsaare.

nõusse heitma
kavatsusega ühinema; nõustuma. Kui oled nende nõusse heitnud, ei taha ma sinust enam midagi teada. Ma ei saa nõusse heita sellega, mida õigeks ei pea.

näost näkku
otseselt, vahetult, palgest palgesse, silmast silma. Olen sinust palju kuulnud ja lugenud, nüüd näen sind näost näkku.

nähtavasti ‹adv›
nagu näha, nagu näib, paistab v. tundub; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Nähtavasti see ei meeldinud talle. Mees on nähtavasti purjus. Kas ta sai pahaseks? – Nähtavasti. Köhib, nähtavasti on külmetanud. Nähtavasti on ta sinust oma sõpradele rääkinud.